Siin ei ole õhk maasusid täis.

Suve viimaste maasikate magususes on alati kübeke nukrust. Aga ka saabuma valmistuva sügise ootust. Sel aastal on ootust täis iga sõõm esimeste sügiselõhnaliste hommikute õhku. Müstiline ja kauge november... Ei, ta ei kangastu veel rohelistes puudes ja vohavas murus. Mulla lõhna ei ole veel augustiöödes, kaste ei ole veel hommikuti hall. Aga on piisavalt külm, et Lilleke sellele astuda ei söanda. Ja tugevamad tuuleiilid toovad lohutavat jahedust iga päevaga lähemale. Turutädide müüdavad lilled on üha sügisesemad. Koolialgus on õhus. Sealt ei ole novembrini pikk maa. Minu ootus ei ole laste särasilmne elevus. Minu ootus on tüüne, tume, sügavate allhoovuste ja hukutavate keeristega. Varsti, varsti saan ma äragata iga-aastasest suveunest, tormid ja rahehood lubavad seda oodata, mudahallid pilvemassid panevad südame kiiremini põksuma. Aga mitte veel. On alles august. Sel aastal ei ole tavaline august. Öötaevas on juba selge, linnutee on hästi näha, õhtul on mantlit vaja ja vihm on terav ning jäine - mitte soe ja lompides tatsama kutsuv, nagu augustis veel olema peaks. Isegi puude rohelises on juba natukene hääbumise kollakaspruune alatoone. Ja minu soontesse hakkab tasapisi naasma veri, mis suveks oli unne tardunud. Väga tasapisi, et organismi mitte traumeerida. Aegajalt on mu hingamise rahutuses näha unenägusid, mis kaovad meelest, kui külge keeran. Kaarnapojad on ka juba suured, targad silmad täis umbusaldust inimese vastu ja tiivad tugevad, kandmaks musti sügise lapsi veel suviste tormide iilides sajupilvede poole. Ärevus mu sees kasvab. Lahku kiiremini, suvi. Sügise nukrus ei ole kunagi nii oodatud olnud, kui tänavu. Esimesed öökülmad, jääkirme loikudel, lahkuvate lindude huiked, raagus puude mustavad oksad pilvise taeva taustal, pruuniks kuivanud lehed muutumas kõduks, esimeste lumede lubadus õhus. See kõik on veel kaugel. Ja selle saabumisel saabud ka Sina. Lahku kiiremini, suvi!

Mida teha selle ärevusega...?

Sõda

(Im Memoriam
veebel Allain Tikko
11.01.1979 - 15.06.2009)

Ja küünal me aknail ei kustugi ära
Et võõrsilt Sa leiaksid tagasitee
Ka sel kaugel lahingutandril on üks suletud värav
Mida avada saavad vaid Sõduri käed

Tee see lahti ja sisse mine
Kuhu? - Seda enam meie ei tea
Kui hajub Su auks lastud kogupaugu vine
Kogu kodumaa Su mälestuseks langetab pea

Su karmide Vendade põsel on pisar
On hetki, mil häbi kaob
Meenutades Sind nad võitlevad visalt
Kui verev kõrbepäike unne vaob


Ma ei tundnud Sind nii hästi, kui oleksin tahtnud. Alati tundus, et aega ju on. Pärast. Hiljem. Ja ega teie seal ei tea ju, et teie oletegi praegu kogu minu elu. Ei teadnud ka enne. Ja ei saagi ilmselt teada. Aga mina tean teid. Tean Sind. Ja mul on meeletult valus. Sest Sa olid üks parimaid. Ja kuidagi peab siit edasi minema. Teie seal, meie siin. Aga täna põleb mu aknal leinaküünal ja ma nutan ja kõik minu sees on valus. Ja see, mida ma tean, seda ma mäletan. Alati. Ühel päeval me kohtume taas. Ja siis tutvume korralikult. Puhka rahus, Sõdur! Hüvasti.

Armas Anny!

Maailm on täis idioote. Ja minu võime nendega toime tulla hakkab üles ütlema. Kui Sina mu kõrval olen, suudan neid ignoreerida, mõtteist välja lülitada - Sinult ammutan enesekindlust maailm kõrvale heita, Sinu lähedal ei oma tähtsust miski peale meie oma väikese universumi ja Meie selle sees. Sinuta... Ma vihkan neid. Tunnen seda viha kobrutamas igas mu soones, see täidab mu, mürgitab mu meeled, ma vaatan endasse ja kardan seda, milleks muutun. See viha teeb mu teod ja sõnad ohtlikuks, mitte ainult teistele vaid ka mulle endale; unedes näen, milleks selle toimel võimeline võin olla. Sinuta ei suuda ma olla ükskõikne kõigi nende idiootide, nende maailmavaadete ja viimaste puudumiste, sõnade, tegude, nägude suhtes. Ma kardan. Maailma pärast, mida nad valitsevad, inimkonna pärast, kelle hukku ei tule, sest nemad suudavad säilitada status quo - lõputu õuduse õudsa lõpu asemel, enda pärast, kes ma ei suuda neile üksi vastu panna... Nad tungivad mu mõtteisse, ma näen ja silmade sulgemine ei aita, ma kuulen ja karjumine ei summuta nende uskumatut lollust täis lälinat. Ja Sina oled kaugel, ma ei saa pugeda Sinu kaissu ja unustada nende mõttetut eksistentsi, ei saa peita silmi Sinu ilusse, kuulata vaid Sinu hingamist, tunda Sinu lähedust iga keharakuga ja tunnetada, kuidas maailm meist iga hingetõmbega kaugeneb. Idioodid on siin. Minu kõrval, minu ümber - igal pool, ja Sinuta puudub mul pakkupääs. Nende jõledad, irvitavad, oma kõiketeadmises veendunud lõustad ei kutsu enam esile üleolevat iiveldust vaid halvavat kabuhirmu. Ma ei suuda lakata mõtlemast, mida nad korda saadavad, sigides, laotades oma negatiivis väljenduvat intelligentsi üle planeedi, roomates rahuloleva mõttetuse haisvas lögas ja nautides iga hetke, samal ajal kui mina nutan maailma pärast, mille nad on hävitanud ja inimkonna pärast, kes neil võibolla päästa õnnestub. Kuidas saada hakkama, kui põlgus, mis päästab hoolimisest, asendub vihaga - ülima hoolimisega? Oskad Sa mind aidata? Vaid üks embus oleks piisav ravi, kuid on oh!, nii kättesaamatu! Suudle mu pragunenud, kuivanud huuli ja ma suudan jälle olla immuunne idiootide takistamatult vohavale seenhaigusele. See igatsusvalu ei ole enam emotsioon, see on eksistentsiaalne, kõikehaarav liivatorm, mis lihvib naha närvilõpmetelt ja paljastab maailmale agoonias tundlikkuse, et idioodid saaksid värisevasse valumassi soolaga kaetud piike torgata, endal vaimustusila suunurgast nirisemas ja silmis puhas rumalus, mitte sadism. Kuidas maailm neid ometi tolereerib? Kuidas jumalad neid ometi nii palju on tootnud? Milleks?

Vaid kirjad võivad mind veel mõistusel hoida. Meenutused. Mäletad Sa meie esimest kohtumist lahkumast keelduva sügise soojas niiskuses? Suutsid Sa siis aimata, et päästad mu? Mina suutsin. Mäletad Sa, mida mõtlesid meie esimese suudluse ajal, mis lahustas mind hävitada ähvardava eksistentsiaalse kriisi (ikka nendesamade isiootide põhjustatud)? Suudan ikka veel silmi sulgemata tunda Su huuli enda omadel, Su südame pekslemist, enda käte värinat, haista sõõrmeis Su hullutavat lõhna... Minu mõtted olid tulevikus. Idiootide külmade, libedate kalakäte haardest vabas tulevikus, mida vaid Sina kogu maailmas suudad mulle pakkuda. See oli imeline tunne. Teada, et on võimalik end neist lahti rebida. Tunda, et nad on tähtsusetud, väärtusetud väikesed könnid, kes ei muuda meie maailmas mitte liivatera teekondagi. See tunne ei tule tagasi, kuni Sa ei ole naasnud. Nii ma siis ootan. Armastan kaugusse ja püüan taltsutada keevat viha, mis tahaks hävitada maailma väljaspool Meid. Iiveldus on destruktiivne, kuid kontrollitav. Viha ja hirm on stiihiad. Tule ruttu ja too tagasi mu üleolek, mu päästev põlgus maailma vastu, mu alatine lohutus Iivelduses - vabasta mind valust ja hoolimisest, ületamatust maailmapäästmissoovist.

Igatsus on kõik, mis minus on.

Je t'aime!


Sinu, mu kallis.
Antoine


---

Inspiratsioon:
maailm ja inimesed selle sees;
anonüümsus;
lõputud idiootide hordid.

Ainuvõimalik ravim:
Sina.

Võimendus:
magamatus;
igatsus;
hirm.

Elu on teater. Või oli see vastupidi?

VIHJE
Näidend ühes vaatuses.

Tegelased:
SAMURAI - Surm
VIIKING - Elu
KÄSKJALG - Hermes Pegasusel
SAATUSEPLIKA - Saatuseplika

Eesriie tõuseb, paljastades näruseid inimhingi (neid surematuid geeniusi!) täis pakitud tühjale, tundralagedale saalile üdini paljad lavalauad.
Murdosa takti pealt samas rütmis ühte jalga astudes sammuvad kahkjassinisesse valgusvihku paljasjalgne samurai ning loomanahkadega kaunistet viiking.
Nad tõmbavad mõõgad ning tõstavad need.
Hetkel, mil tüdinult kiiskavad relvad tülpinud kõlksatuse saatel ristuvad, jääb maailm seisma, aeg peatub ning üksiku hundi poolelijäänud ulg kolksatab ehmunult vastu sammaldunud haldjakivi.
Just täpselt nimetet hetkel kõlab kaheksast halvakvaliteedilisest kõlarist armetult kõledas teatrisaalis Queen'i "Innuendo" esimene akord.
Algava igavikupikkuse võitluse esimese raiuva rünnaku hetkel loksub aeg taas oma kallastesse ja maailm jätkab sama igavat, teadmatut rada, mida ta alati käinud on.
Võitlus. Tühjas ruumis vastu kajav "Innuendo". Viiking on jõu poolest üle, kuid samurai on kiirem. Võitlus järgib lugu (või vastupidi? Kes teab...). Muusika kaigub lainetena võitlejais.
Vaid hetk enne vastase surmani ära väsitanud samurai etteaimatavat võitu - 3 akordi enne laulu lõppu - kappab valgel hobusel lavale

KÄSKJALG: Seisatab. "Ta on surnud" kõlab kõlatu, kõrbekähe nending ta kuivanud huulilt.

SAMURAI: "Ma pole veel võitnud"

VIIKING: kehitab õlgu.

Laetaladelt kukutab end alla itsitav mustajuukseline Saatuseplika ja lendab vareseks moondudes läbi Teatrimaja seina. Ruumi jääb kajama tema lõbususest sillerdav naer.

Eesriie.

Anny! 12/04/2008

Sulguda pähklikoorde ja igaveseks uinuda. Vaid üks soov, ei muud. Kui ühte hetke kuhjub kurjust päratumalt palju. Sellest hetkest piisab, et kannatuse katkemine taaskord kohal oleks. Ja kuhjub ju alati - kui läheb halvasti, läheb kõik halvasti - laviinina, mis matab hinge enda alla ja sa lämbud aeglases, piinarikkas surmas, saamata isegi öelda, mis mõlgub su hääbuvais mõtteis, saamata ei andestust paluda ega andeks anda, sest on liiga hilja. Kas on? Liiga hilja. Ei ole ju. Miks siis ei tule mõtted õigetel hetkedel üle huulte, miks ei oska ma sõnu ritta seada ja öelda, mida on vaja? Miks ma ikka ja jälle ootan, et inimesed loeksid mu mõtteid, nagu ise meeleheitlikult püüan nende mõtteid veel enne tärkamist ära aimata? Nii raske on loobuda illusioonist, et sõnu ei ole vaja, et saab ilma, et tõeline mõistmine on mõistmine artikulatsioonita! Illusioonidest loobumine on üldse raske, mul on veel selle erakordsusegagi probleeme. Kuid mis jääks minust järele, kui võtta ära unistused? Nii madala enesehinnanguga inimese illusioonide purunemine, lõplik ja täielik, viiks... Nojah. Keskpärase arveametnikuni võibolla, või alla keskmise Säästumarketi klienditeenindajani, kui sedagi. Ja siiski. Vahel ei suuda, ei jõua enam, Iiveldus on nii kõikehaarav, et kogu organism on üks suur oksespasm, maailm vaob pisaratehägusse ja kõrvus kohiseb lõputu teadmine - Anny, Sa pead mõistma. See üks kord veel pead Sa mind lohutama, nägema sõnadeta mu valu ja selle ära puhuma!

Vaatan eemalduvale rongile järele ja ei suuda endast ühtegi pisarat välja pigistada, kuigi sees keeb segadus ja nutusoov matab hinge. Jälle ei suuda ma nutta. Jälle. Iga kord on täpselt samasugune. Iga kord on täiesti erakordne, nõuab eraldi lähenemist ja eelnevate unustamist. Isegi Sina, Anny, ei pidanud vastu. Ja edasi...? Paranemine. Andestamine. Järjekordne purunenud illusioon, järjekordne kiht kaitsvat kapseldumist haigetsaanud hinge ümber, järjekordne samm lõputu leppimise teel. Sihtkohta...ei ole. Sest kunst on teekond, nagu Peter Sellars ütleb. Ja nii ongi.

Aga mina ei suuda endiselt nutta. Või siiski...

Hoia mind nii, et jääksin alles...

Miks ei suuda ma muutuda?!?

On Sul vastuseid? Mul ei ole. Ega ilmselt Sulgi. Ma tean vaid üht. Eks sealt tulebki edasi minna. Samm sammu haaval, rutu ja jooksmiseta, sest kiirustamisega kaasneb komistamine ja joosta ma teadupärast ei oska...


Mis ka ei juhtuks,

ikka ja alati Sinu,
Antoine

A Kiss To Remember. Igatsusi

Õhtu hämardudes hiilis kerge udu oma lärmakas toimekuses tähelepanematusse linna. Hiilida ta oskab. Jäi mulje, kui oleks juba päeva heleduses peade kohal kogunema hakanud helehallid pilved lihtsalt tänavatele tiibu puhkama laskunud. Laternate helevalge tuhmus soojaks kollakaks ja valgusvihke silmitsedes tantsis õhk neis maailma enda ümber unustades vastarmunute aeglast jalalt-jalale tammumist, emmates kiindunud silmil poste ja niiskeks tõmbuvat asflati. Maa ja teavas olid üheks saanud ja inimesed hingasid pilvi. Võis aimata vihma ähvardust, sest vaid vähesed mõistavad piisavalt tuulte keelt, et ähvarduste tühisust näha. Vaikselt ja vaikides hakkasid tänavad tühjenema; esmalt kadusid tööpäevast väsinud ja argimuredest rõhutult kühmus koerapissitajad, siis süütusest kauged, kuid siiski rõõmsatujulised noored, veel rühkis üksikuid kojukiirustajaid läbi laternavalguse vihkude kardinatega kiivalt varjatud elusid elama. Siis hakkasid hääbuma autodegi vood, 00:03 lõpetas viimane marsruuttakso oma viimast ringi. Olid üksikud harvad eksinud hinged tõttamas oma toimetuste manu, sünged mõtted silmis ja tühjus hinges. Oli uduse õhtu vaikus. Ja mina. Oktoober on kummaline aeg. Vaid üksikud puud on end surema sättides vapralt alasti heitnud, enamus püüab veel meeleheitlikult hoida kinni koltunud, kasutust rüüst kui suve viimsetest riismetest, poetades vaikse kaebliku sahinaga ükshaaval lehti pruuniks tõmbuvale murule või ülessongitud põrmule, mõnikord märjale tänavasillutisele. Inimesedki püüavad kinni hoida millestki, mis on lootusetult kadunud Alliksaarelikult minestanud minevikku, säilitada tülgastava järjekindlusega kramplikku rõõmsameelsust. Ei ole enam sügis selle klassikalises mõttes, punase ja kollase lehe-ehte, kooliaasta alguse elevuse, astrite ja gladioolide värvikülluse ja päikese soojust täis päevadega. Pole veel ka sügis minu mõistes – tähesiras ööde ja trööstitult sompus päevade, raagus, surnud looduse, hallide ja mustade toonidega nii ümber, jalge all kui mõtete kohal. Ma igatsen juba Oma Aega. Esimese jääkirme tekkimise jälgimist poriloikudele näpistavalt külmadel öödel. Jääpurust vihma näkku peksvas tuules silmi kissi ja mantlikraed püsti tõmmates üle lageda välja rühkimist, käed küünarnukkideni taskus ja mõru muie huulil. Must lill revääril oleks ju ka kena. Kuid skalpell on minetanud oma nõudliku tulisuse; jääsinised kireleegid ta teral on see-eest säravamad kui eal. Kõik need hingetud silmad ja elutud kehad, kelle juurest olen minema kõndinud, teral veel tukslemas värske vere mekk, kuid südames pettumusevahk! Ei, ma ei kahetse. Milleks? Ma ei vaja neid enam. Sõduri rammestavalt roheliste silmade pilk püsib mu kujutlusis ja endalegi ootamatult leian, et sellest piisab. Ma igatsen Sinu järele. Uitan udulinnas, tühermaal helendava emalaeva tontlikus kumas teed leides, kalmistul, kus vaid üksikud küünlad, kuigi hingedeaeg läheneb. Koer püsib mul truult kannul. Hakkab vist vaikselt vanaks jääma – ei eruta teda enam tundmatud jäljed mullas ega kaugete põõsaste sahin, ei peibuta mustavast metsast kutsuv ulg. Vaid silmade kollane tuli annab märku, et ta on endiselt see metsik loom, kes jahtis koos oma emandaga tera nõudmisel värsket verd või jälitas mängeldes kõhkleval sammul tõttavat hirmunud põgenikku. Ma ootan. Ma võin kaua oodata. Ma tean, et Sa tuled. Kohe-kohe. Tillitee lagritsane maitse suulaes, lõputud küünlad aknal (ma leidsin musti küünlaid, kas tead!), magusad koogid, venivalt metalne muusika. Huvitav, et ma ei mäleta midagi meie koos käidud teest, kuid silmi sulgedes suudan tunda Su lõhna oma sõõrmeis. Võin filigraanse täpsusega manada vaimusilma ette Su erinevaid näoilmeid, läikeid Su silmis, tukslemisi suunurgas, kuid ei suuda meenutada ühtegi neid hetki varastades saadud marrastust äralöödud varbal, nikastust auku sattunud jalal, oksakriimustust ettevaatamatult kaitseta jäänud näos. Tean vaid, et kui Sa olid seal, nii lähedal, et väikese sõrme tahtmatu tuksatusega oleksin võinud puudutada Su kätt, oli mu sõõrmeis vaid see üks lõhn, mõtteis vaid needsamad tumerohelised sõduri silmad. Kõik need Esimesed! Kas tead, et iga päev on Esimene? Iga hetk, hingetõmme, naeratus, pilk, puudutus. Esimene, kuid mitte kunagi Viimane. See on minu pahupool – Viimast ei pruugi Sa näha, minu poolt seda ei tule, usu. Kui keeruline on mängida, kui Sa oled nii tõsine! Ma mängin siiski, kuid need on ausad, tõsised mängud, mitte minu mõru maskeraadi mõni taasesitus. Need on vaid Sinuga mängitavad mängud, millesse matta oma maailma mõttetus ja leida seda üles kaevates uuenenud mõtteid. Minu Aeg ei ole enam kaugel; siis tuleb lumi, külmast sinised sõrmed, helveste imetlemine tänavalaternate valgusvihkudes, mandariinid. Aga enne seda tuled Sina. Ma tean. Ma ootan. Ma igatsen.

Sõduri Silmad 2. Roheline.

The snow fell as a wall of white death and the frost flowers on the side of the BTR had long covered the color. It was not blue, not thisone. The cold! In our eyes was the only fire, the only sparkle of warmth. Long was it since I last felt my feet, finger on the trigger was blue (Blue. As the flame on the blade I no longer had. As the BTR. As my dreams. Blue.)

And the snow fell. I was the last. The last of my kind. The others... Their bodies rest in oblivion and their souls sleep within me. I held the line ’til the end. I can hear Him, His steps in the snow. Darkness evades my will. Jack the Ripper met her match. The snow falls, covering the world that no longer is.

And over everything – the Eyes of the Soldier.

Mary Kelly

I opened my eyes and there were the cold stones of the street again. I wandered aimlessly on the winding alleys of the city I used to own. Jack the Ripper had dissolved in the Eyes of the Soldier and she diminished, she was no more, the city was safe. For a while. He had spit her back out and she was confused – the Eyes of the Soldier were still there. I had lost the fight, I could still feel the freezing cold from the snow, that covered everything, His eyes were still the only thing my battered mind could grasp. But here I was. I leaned my back against the nightcold stones of a wall and slided to the ground. The dark of a newborn night whirled it’s ensuring embrace around me, but I had still never been this confused. I wanted to cry, but there was no reason, so the traitorous tears hid themselves in my drying throat and my eyes stayed unmoistured. His Eyes were still there. They would not leave me, but we will never be one. I have to walk these streets again with the wand of power in my right hand and the Dog, black as the night itself, on my left, and the Eyes of the Soldier – almost army-green in the dark – would follow behind my ruleful posture, watching over me, keeping me from harm, and, in a way, protecting the city from me. I have to become the gracious ruler I once was – strict, firm, but always fair, and He would be my buffer. I could go to Him whenever I need and He would be there. But am I willing to accept this? Am I capable? Is it enough? My face between my knees, the thoughts race through my head as MiG-29s roaring through the air, tearing bleeding holes in the sonic barrier in pursuit of offenders and just one constant scream hammering in my fragile mind – “Is it enough?, Is it enough?, Is it enough…?!?” And then – silence. As the mellow darkness slides over the earth when the sun sets, a serenity lays its soothing cloth over my shoulders and the jets, the tanks, the exploding bombs tearing my thoughts to pieces and the landmines shifting the continents of my convictions disappear. The bloodshed fades, the raging war quiets. And over the new found serenity of my consciousness – calm, friendly, tender and understanding – once again the unblinking Eyes of the Soldier. Jack the Ripper has never been dead. Without thinking, I slip my weary white hand in my pocket and before it reaches the bottom, I feel the cold of the silver against my thigh through the silk lining of my coat. I rise my head. I still have it. I smile.

Lagunemise lühikursus

Olen näinud hirvi pilku langetamas kui Sa möödud,
Hunti kollasesilmses raevus nõelkihvu paljastamas.
Ma tulen ja söön Sul peost -
Igaüks on kellegi koer.

Kuid mida hakkad Sa peale kodustatud hundiga?!?
Kes oleks võinud arvata, et
taltsutuses kaotab metsloom iseenda?

Sa tahtsid Hunti. Ja toidad nüüd seda koera, kes Sulle niiskete andunud silmadega alt üles otsa vaatab ja eeldab, et Sa vastutad kõige eest, mille Sa taltsutanud oled...

Pühendusega Andres Ehinile

***
Aknast pooleks lõigat Kuu
formaliinis lahustuvad kiired
Klaasuksel murduvate ripsmete pilge
rebib lõpetamata muige ribadeks.
Eeros. Amor. Aphrodite.
TNT
C-4 can make a dull day fun.

Minu koera, Armandi, mõtteid Fine Lable Lily Lullaby'ga seoses...

Ma mõtlesin Lottast
Hiljuti luges Reelika mulle Lottast. Reelika on minu Juht, sest selles imelikus betoonist metsas, mis moodustab meie territooriumi saab tema lihtsalt paremini hakkama. Reelika ei tea Lottat, kuid kui ta mulle luges, siis ta nuttis. Mina ka ei tea Lottat. Mina nutan siis, kui Reelika ära läheb, kuigi ma tean, et ta tuleb varsti tagasi – isegi kui ta kaua aega ära on, tuleb ta alati tagasi. Ma tean, aga ma nutan ikkagi. Ma tahaks igale poole Reelikaga kaasa minna. Aga ma ei tohi. Reelika räägib Seadustest ja Ühiskondlikest Normidest ja Sotsiaalsetest Tavadest, Mis Ei Võimalda Selles Sootsiumis Koera Igale Poole Kaasa Võtta. Ma ei saa aru. Aga mis seal ikka, ma ootan ta ära ja siis me lähme koos Välja. Ja Reelika vaatab, et ma mõne eriti kaasahaarava lõhna järele joostes ei satuks ette neile metalli mähkunud hullunud põtradele, keda meie betoonmetsas nii palju on. Neile ei saa jahti pidada – Reelika ütleb, et nad ei kõlba süüa ja üks kass rääkis mulle kunagi, et nad on kogu aeg Agressiivsed. Ma ei tea, mis Agressiivsed on, aga kassil oli üks käpp puudu ja mulle jäi mulje, et seda tegi metallpõder, niiet ma ei tee neist parem välja.

Ma elan Korteris – see on koobas betooni sees ja hingamiseks on augud seinte sees – aknad. Mulle väga meeldib aknapeal istuda ja välja vaadata. Aga kui ma sõpra näen, siis Reelika ütleb, et ma ei tohi aknast välja tema juurde minna, sest aken on kõrgel. Me siis lähme astmeid mööda ja ma ei hüppa. Aga Lottale tema Juht ei öelnud, et rõdu on ka kõrgel. Lotta tahtis kindlasti Juhi juurde alla minna ja hüppas. Ta sai kindlasti haiget. Vaene Lotta! Kui Reelika nutab, siis miski minu sees on hästi ärevil ja südames teeb haiget ja ma teen talle kalli ja panen pea põlve peale. Ükskord olin ma Haige – mul kõht valutas nii hullusti, et ma pidin nutma ja ei saanud liigutada. Siis Reelika pani oma käe mulle pea peale ja tegi pai ja rääkis minuga ja mul oli kohe palju kergem valu taluda. Siis tegi Reelika mulle haiget ka, torkas terava nõela mulle jala sisse. Aga ta rääkis mulle, et kannata ära, siis hakkab sul parem. Ma kannatasin ära ja valu läks ära ja ma ei olnud enam Haige. Siis ma teadsin, et mõnikord Reelika teeb mulle haiget. Aga siis see parandab. Paberis seisis, et Lotta Juht ei teinud talle pai, kui ta Haige oli ja tal valus oli. Ja et Lotta Juht tegi talle haiget siis, kui seda vaja ei olnudki, lihtsalt niisama. Ma ei saanud aru. Juht ei tee niisama haiget, Juht on tark ja õiglane. Lottal ei olnud vist väga hea Juht, Reelika luges, et nüüd on Lottal uus juht, parem. Mul on hea meel. Reelika seletab, et mõned Juhid ongi halvad, aga meie, koerad, ei tea seda, sest me arvame, et kõik Juhid on sellised nagu meie oma. Kui ma Lottat näen, siis ma ütlen talle, et ärgu kartku, uus Juht teeb talle pai ka. Ja annab võibolla head, kui Lotta hästi käitub. Näiteks õue pissib. Ja siis ma annan talle suunurka musi ka. Et ta enam kurb ei oleks. Sest Halvad Juhid teevad koera silmad ja südame kurvaks. On vaja ainult ühte paid, et kogu kurbus ja hirm olematusse vaoks. Ma ei saa aru, miks Inimesed tihti sellest ei hooli. Kas nad ei mõista? Ütleme siis neile! Reelika nutab Lotta pärast. Aga mina tahan tema uuele Juhile öelda: palun tee Lottale hästi palju pai! Ja ära enam kunagi lase kellelgi talle ilma asjata haiget teha. Rohkem me ei palugi, meie - koerad.

Xanthos-Armand

Nur ein Licht und ich finde Dich in der Nacht

Oli see nüüd talve esimene päev? Õhus oli kargust ja päikeseloojangus üle kurvalt pika aja värve. Mustade pilvede lillad ja sinised, avaruse kuma ja oranžkollased lennukijäljed ammu teisel pool Ilmapiire olevaist masinaist, ning pehmesse punasesse vahtu mähkunud uppuv Phoebus. Ja selle kõige üle karge hingus kusagilt kaugelt. Kas keegi usuks, et ma ronisin seda käratut tulevärki Selveri katusele vaatama? Keegi võibolla usuks. Sina tunned mind paremini. Twilight. Videvik sõnana ei evi pooltki neist halli varjundeist, mille vahelistes varjudes võivad luurata kujuteldamatused; aga ka twilight ei kõla õigesti; süngust jääb vajaka. Ma vaatasin seda päeva surma ja öö sündis hetkel, mil kogu maailm silmi pilgutas; kogu maailm, aga mitte mina - minul jätkus julgust seisatada oma teel ja öö sisse lasta, oma hinge. "Märatse, märatse valguse surmale vastu" - Dylan Thomas ei tundnud ööd, ei julgenud selle vaatemängulist saabumist armastada. Milline tõus suudaks eal võistelda loojanguga?!? Mis tunne oleks olla nahkhiir? Andke andeks filosoofid, aga ka teie ei tea, millest te räägite. Tule tagasi, siis ma ei roni enam imelikesse kohtadesse.

***

Ma tegin endale taimeteed (ma tean, et harjumusi ei tohi nii järsku muuta; aga see ei ole igavene, Sinuga joon ma ikka kohvi), küünlad on juba mõnda aega arsenalis tagasi, kahetseksin pausi, kui vaevuksin kahetsema, vaikne Bohren, paar vanakooli Parsonsit taustaks; kerisin end mugavalt korvtooli ja valmistusin mõrunukraks üksilduseks kibestunud romantikute seltsis, misantroobi värske õhk siis... Kuid mu mõtted ei saanud rahu. Küünla soojast kumast ümber terasest hundisilueti kangastus kuukiire jahesinine siuglemine üle mu toa, ja see teadmine, teadmine, et väljas, betoondžungli jahedas pulseerimises ootab mind Koer, kord must ja kõrguv kui põrgusigitis, kes läkitatud deemoni kannule, kord galantne ja delikaatne kui daami saatev chevalier - rahutud sammud klõbisesid mu kujutlusis akna taga edasi-tagasi ja kauge ulg pani kõrvu kikitama. Ning teadmine, et Sina oled seal, kuskil seal väljas, kõndimas oma saatust, silmad maas ja mõtted taevast kõrgemal. Keskendumine oli mu tänaseks jätnud, teadsin seda, kuid ei andnud alla. Aga Poe'gi ei suutnud mind köita, Baudelaire'i mustmagusa "Vampiiri" iga rea järel leidsin end akna poole kiikavat, igatsus silmis, fantaasia juba ammu Sulle järele jõudnud, kuskil ära, mõtted valgumas laiali mu üha meeleheitlikumalt rabava pihu eest kui elavhõbe - killustumas, peenemaiks, väiksemaiks teradeks, igalühel oma rada käia ja tee põgeneda tabada üritava käe eest, et mitte taas ühte korrastatud üksusse koonduda... "While the world is full of troubles,/And is anxious in its sleep" -Jah, Yeats, sul on õigus - nad ju ootavad mind, mõtted avatud ja valmis mu külastuseks, unes või ilmsi, ma võin suruda näo vastu magava maailma akent ja piiluda elu, mida ma kunagi elama ei hakka, linn on tühi, ma võin minna ja olla ma ise - ma võin tulla ja Su ülesse otsida. Sõduri silmad mu alateadvuse maetud, üleskaevatud ja korralikumalt maetud süvasoppides on kurvalt etteheitvad. Kuid veel on mul võimu nad unustada, sulgeda see korralekutsuv pilk - ma mängin, ma ei oska muud, kui ma ei mängi, ei ole mind. Mõistad Sa? Muidugi mõistad, Sa ju mängid kaasa. Oota. Ma kustutan küünlad. Ühe jätan aknale. Kui Sina peaksid hoopis mind otsimas olema...

***

Jah, talv on tulemas, ma tunnen seda. Ja kileõhuke jääkirme laiutavatel lompidel räägib väga selget keelt. Ka tuuled kannavad kummalisi sõnumeid kaugeist külmist paigust, Koer oli neid lugedes rahutu. Ta tuli seekord hundina, vana Valgena, Kodust - mäletad, ma rääkisin Sulle temast? Või ei rääkinud? Ma unustan mõnikord... Ta oli vaikne ja lonkis mu kõrval, Sinu lõhna ei olnud, ta vaatas üha metsa poole, kust puhus kõrvukülmetav iil. Surrender the december sadness. Ma olin välja minnes nii elevil - ma otsisin Sind, teadsin, et Sa ootad. Sa ju tead seda piibellikku hüüatust Juuditist: "Sada aastat olen teda otsinud, aga ikka veel otsin ma. Otsin õhtuti, kui tuuline taevas punetab, otsin puhtel, kui helendavad roosad lumemäed, südaöölgi nuuksub mu hing tema järele. Aga kes teab, kus on tormi kodu? Leiab keegi laeva tee ulgumerelt, kotka tee taeva alt või mao tee kaljult?"Mida kaugemale, seda raugemaks muutus mu elevus. Ma ei leidnud Sind, Sa olid kadunud, Sa kutsusid, kuid mitte mind. Hämmeldus kasvas. Surnuaia väravad olid lahti, kuid me ei läinud sisse. Surnud ei tahtnud mind - ma ei olnud Sind leidnud, ma ei olnud valmis nende maailma sisenemiseks, nad ei kutsunud mind tantsima. Endalegi üllatuseks leidsin liiga varsti, et suundun tagasi, jalad ei tahtnud enam otsida ja Koer juhtis mind, mitte vastupidi. Tera kõrvetav külmus rõhus läbi tasku mu reit, teras nõudis ohvrit, kiresinised leegid kisendasid hääletut meeleheidet värske vere järele, hing mässas jõuetus raevus ja südames märatses must kaos, ning kõige selle üle sõduri sügavsinised silmad! Ma ei saanud neist võitu, ma läksin koju, ma loobusin ohvrist, ma ei otsinud Sind üles. Kas ma olen tõesti võidetud? Ma ei anna nii lihtsalt alla! Jack the Ripper tuleb tagasi, Sa ju tead seda? Sa ju ootad? Talv tuleb, tema jäähobuse laudjal ratsutan mina, juuksed härmas ja sall lehvimas kaugemalegi kui lumesahmakad ratsu hõbekapjade alt. Hoia küünal aknal. Oota mind...

------
Inspiratsioon:
Laupäev
Päikeseloojang
Melotron "Nur Ein Licht"
Morrissey "Interlude"
Õnnepalu, Tõnu "Harjutused"
Project Pitchfork "Requiem" & "Hunted"
Film "Stage Beauty"
Kim Ki-Duki "Tühi maja" & "Vibu"
Vene sõdurilaulud (Ljubee) ja Võssotski

The Leather Apron

Ma tulin jälle välja. Olin andnud kõik võimalused enda peatamiseks, kuid keegi ei võtnud mind tõsiselt. Veel. Nii ma siis tulin jälle välja. Skalpelli külm raskus rõhub taskut, andes turvatunde ja kontrolli maailma üle. Vähemalt minu maailma. Ma astun mõõdukal, ruttamatul sammul mööda vana linna käänulisi munakivitänavaid. Sillutis õhukeste taldadega saabaste all on konarlik, muhud äratuntavad ja nurgad teravad. Kõnniteid siin ei ole. Tänavavalgustust ka mitte, aga linn ei ole kahjuks kunagi pime. Noh, jah. Meie koht on pime, aga sinna ei saa enam tagasi minna. See on esimeste kordade mõru magusus - tagasi ei saa enam kunagi minna. Mantlihõlmad jäistes iilides laperdamas surun kaabu sügavamalt silmile ja sammun edasi, justkui oleksin kusagile teel. Niisket kargust kandev tuul keerutab juukseid mu näo ees ja harvade möödujate jaoks ei ole mind olemas. Ma olin tunde kõndinud, otsinud ja oodanud, kui Teda lõpuks nägin. Äkki oli Ta seal - mõne sammu kaugusel, sammumas omaenda sihi suunas, enesekindel ja kaine, täpselt selline, nagu Ta olema pidi. Segadus mu hinges kestis vaid viivu.

-----

She should not know what his kiss tastes like. She can not know what his kiss tastes like. And yet... The colours of the wings of the first butterflies in the spring, flowting around the first blossoms of a bare cherry tree; the smell of mountain wind blowing down from a streamy river still licking the remains of the ice on its shores in July of the Alps; the tender touch of the first snowflacke of the year on her smiling lips. How can she know that this is how his kiss tastes like?

-----

Ta seisatas kõheldes ja ma libistasin end nähtamatukstegevate varjude kaitsvasse pimedusse, kuid kardan, et mu leegitsevate silmade sinine külmus oli saanud meeletuse musta ereduse. Hetkeks kõhkles Ta, kas keerata ringi või mitte, kuid läbi bleiserigi kõrvetava pilgu edastatud sõnum oli selge: "Do. Not. Turn. Around." Üle Ta näo sirutus lõdvestav soe muie - Ta oli leitud! Ta jätkas oma teed, siht silme ees ja mina kaabuga kummitusena pimeduses varjust varju libisedes kannul. Veel kord ümber nurga ja seal see oligi. Ta seisatas hetkeks poolavatud uksel, link pihus, et anda järgnejale aega näha. Ta võitles sooviga tagasi vaadata ja võitis. Peatusin nurgal ja ootasin, kuni Ta oli sisenenud, enne kui üle valgustatud tänava astusin ja ukse kõrvale kõheldes seisma jäin. Purjus punapea väljumine andis võimaluse kontrollida, ega mind ei oodata. Muidugi Ta ootas, kuid Ta ei varitsenud. Sisenesin, hetkeks hingamist unustades . Valgus ja vaikse melu soojus oleksid mu peaaegu jalust niitnud. Toetasin selja vastu ust ja libistasin käe hajameelselt taskusse. Metalli jahedus libises pluusi varrukasse. Ma ei olnud nii kindel kui tavaliselt, ma ei olnud oma territooriumil, kõik ei olnud nii, nagu ma oleksin tahtnud. Kuid see ei olnud ka Tema territoorium, ma tundsin end piisavalt kindlalt ja kõik oli nii, kui pidi. Ulatasin kaabu ja mantli tülpinud garderoobivalvurile ja astusin pilku peeglisse heitmata baari.

Kõige pimedam nurgalaud on hea vaatluspost, kogu baari nukker elevus rullib end pilgu ees lahti ja kõik tülpinult enda ette vahtivad õnnetud on ühtemoodi jälgitavad. Ta istus leti ääres, kui oma cherry eest maksin. Hoidsin pilku Tema suunas ekslemast. Ettekandja ei teenindanud laudu, seega pidi see cherry kogu õhtu kestma. Või niikaua, kui vaja. Jälgisin erinevas joobeastmes kehasid, kes üritasid end unustusse juua, ja ei näinud neid tegelikult. Mina mängin end unustusse. Ja siin algab mängu uus tasand. See oli uus. Tajusin endas isegi ootusärevust. Ka see oli uus. Kõik baaris toimuv, iga pilk, iga liigutus, iga klaasitõst, iga lootusetuseviiv joonistus teravalt mu teadvuse ees lahti, kuid jäi kuhugile ähmasesse märkamatusse. Vaid Tema oli päriselt, teadvustatult selge. Iga hingetõmme, lihaste mäng pikkade käistega t-särgi all, kui Ta viskiklaasi jääkuubikute kõlisedes huultele tõstis, kaelasoonte laienemine iga südametukse juures. Ta tundis mu pilku, kuid ootas veel. Ta ei mänginud teadlikult, kuid edasilükkamine pakkus teadvustamata naudingut. Naeratus tuksatas mu suunurgas - Ta õppis kiiresti. Ja siis tuli õige lugu, me mõlemad tundsime selle võpatusega ära.

See ei olnud tants. See oli Aja peatamine ja Saatuse tee spiraaliks keeramine, välk kahe igaviku vahel, Surma, Armastuse ja vabastava Pimeduse motoorne illustratsioon. Minu haprus ja ettevaatlikkus, alistuvus, mida vaid piiritu enesekindlus võimaldab. Tema tugevus ja häbitus, kirglik füüsilisus. Tema energia mässis mu endasse ja Ta käed, mis olid kindlalt ümber mu kaitsetuna näiva keha, olid korraga kõikjal. Loo lõppedes jäime me seisma. Ta tihendas kergelt käe survet mu seljale ja, vastupanu kohtamata, suudles. Ta keha oli kirglik ja Ta käed ei tundnud mu piirjooni kombates häbi, kuid Ta suudlus oli õrn kui leebe kevadtuul või esimese liblika tiivalöögid veel raagus kirsipuu puhkevate pungade ümber. Peaaegu heldinult hell. Pehme kui kaitsva ööpimeduse lohutav samet. Oleksin tahtnud söövitada meid sellest pildist välja - igaveseks Ajast ja Ruumist välja, määrata meid ajatusse pimedusse Vahepealsuses - jah, hetkeks ei tahtnud ma teha seda, mida pidin. Kuid vaid viivuks. Otsustuskindlalt haarasid mu jahedad sõrmed Ta lootusekuumast käest ja mu pilgus punaselt loitvast palvest piisas, et Ta järgneks, kuhu iganes Teda juhin. Valvur garderoobis ei vaadanud oma mustvalge teleri ekraanilt ülessegi, kui me ukse paugatades väljusime.

Öö jäises jaheduses tundsin end kodusemalt kui baari läppunud võltssoojuses. Ma juhtisin Teda kindlal, pea tõttaval sammul edasi, mõned kvartalid kaugemale, alkoovide ja umbtänavate tuttavlikkusse, tunnetades igal sammul kasvavat, kuid nii erinevat erutust meis mõlemis. Siin! See sobib. Järsu otsustavusega põikasin mustavasse alkoovi niigi täiesti pimedal umbtänaval. Vaid hetke piidles Ta mind meeletu helluse ja kire liitumisest lõkenduva pilguga, surus siis vastu müüri ja suudles taas. Tera välgatust ei jõudnud Ta näha, nii kiiresti liikus mu käsi.

-----

Sometimes we are shown a glimps of our faith in our dreams. And it's magical, unbelievebly exciting to observe it become a reality. But they never show us the whole path, and the end may not meet our expectations. He might have been The One. But it doesn't matter. She should not have known what his kiss tastes like. Now it will always taste like the iron on her silver blade. The iron of fresh blood on a cold windy night. She chose her own faith.

-----

Tera libises tagasi musta triiksärgi varrukasse. Kui ma garderoobist oma mantli ja kaabu võtsin, oli valvur juba uinunud. Keegi ei näinud mind munakivisillutisega vana linna ööhüljatud tänavaid pidi kodu poole uitamas, nagu keegi polnud mind näinud Tema kannul varjust varju libisemas. Naeratus mängles mu vasakus suunurgas, mõru muie. Ehk järgmine kord mind peatatakse. Ehk järgmine kord on Ta targem. Ehk...

-----

"Into my arms, oh Lord
Into my arms, oh Lord
Into my arms, oh Lord
Into my arms..."

-----

Inspired by:
A dream I can't get out of my head;
Nick Cave "Into My Arms";
Morrissey "Jack the Ripper";
A poem by Anneli;
A walk in the night;
My subconcious urges and self-obsessed mind;

Edited on 02/12/2006

Armas Anny,

"No more blame I am destined to keep you sane
Gotta rescue the flame
Gotta rescue the flame in your heart

No more blood, I will be there for you my love
I will stand by your side
The world has forsaken my girl

I should have seen it would be this way
I should have known from the start what she's up to
When you have loved and you've lost someone
You know what it feels like to lose

She's fading away
Away from this world
Drifting like a feather
She's not like the other girls
She lives in the clouds
And talks to the birds
Hopeless little one
She's not like the other girls I know

No more shame, she has felt too much pain, in her life
In her mind she's repeating the words
All the love you put out will retun to you"
(The Rasmus)

***

Armas Anny,

Ma olen liiga katki, et mõelda, liiga väsinud, et arvata, liiga kadunud, et edasi minna, liiga mina, et muutuda. Selle maailma jaoks liiga kauge, külm, kartlik, pinges, kontrolliv, intensiivne, sügavutiminev, kaugelt liiga mõtlev. Liiga pelutav, et olla aktsepteeritud, liiga tundlik et mitte hoolida. Kas nii ongi? Ja nii jääb? Alati? Anny, ma tean, et ma ise ütlesin Sinust lahti. Aga ma vist ikkagi vajan Sind. Täna küll. Mitte mingil konkreetsel põhjusel. Lihtsalt. Ma olen nõrk. Ei oleks uskunud, et kedagi vajan. Iiveldus hoidis mind elus, hoidis mind tervena, vaimselt ühes tükis. Iiveldus on mu jätnud. Maailm on lahti lasknud, ma olen lootusetuks tunnistatud, isegi mina ise olen alla andnud. Anny, kas Sina oled ka alla andnud? Sa päästsid mu kord, ma tean, et mul pole õigust seda uuesti paluda. Ma ei palugi. Aga ma ei suuda end tagasi hoida Sinu poole hüüdmast. Armastuse hulk ses maailmas on konstant. Aga meid tuleb ju üha juurde! Kõigile ei jagu, ma tean. Ja ikka on mul raske mõista, miks just meie peame kaotajaiks jääma, et keegi teine võiks õnnelik olla. Keegi, keda ma isegi ei tea. Sina võibolla tead. Anna andeks, et Su ülesse otsisin, Anny - ma ei tea ise ka, mida Sinust tahan, mida Sult ootan. Mida Sa teha saaksidki?!? Mul on lihtsalt kahju, et Su ohverdus tühja läks. Ohver võeti küll vastu, kuid lunastust unustati jagada. Muidugi oli Sul õigus. Andesta, et Sind alt vedasin. Olen lihtsalt segaduses...


Ikka ja alati Sinu
Antoine

***

"There are certain solitudes that seem without cure;
As for love, I don't believe in it anymore"
(Michel Houellebecq)

Walk right up to the microphone

Ma ei ole kunagi kahelnud. Ma olen alati kahelnud kõiges, aga mitte kunagi Kahelnud. Iseendas. Mida tugevamaks, kindlapiirilisemaks muutub loodud kuvand minust, seda enam sarnaneb see kellegi teisega, seda vähem sarnaneb nägu peeglis minuga. Ma konstrueerin end, säravjulma süsteemipärasuse ja järjekindlusega, teen end oma jumalate näoliseks, kasvatan ja kasvatan ümber, ehitan kihtkihilt üles ja tapetseerin vastavalt vajadusele. "Ma paistan see, kes ma paista tahan, ka ilus, kui minult just seda oodatakse." (Duras). Ma olen nii kaua ootustele vastanud, et ei mäleta enam - tahtlikult varjatu on vajunud unustusse, saanud osaks isiksuse kaduvusest. Sisu on ära kuivanud. Ja mina olen ainuke, kes märkab. Nii loomutruu on olnud konstruktsioon. Keegi ei tea, et ma olen kadunud, sest keegi ei ole mind kunagi näinud. Ja esimest korda kahtlen ma iseendas, iseenda olemasolus. "Pole võimalik armastada kedagi, kellele te sugugi ei meeldi, keda te täielikult tüütate, seda ma ei usu." (Duras). Mina ei ole võimeline armastama. Milline jumalik iroonia!

Ma olen väsinud. Ma olen väsinud tõusmast. Ma astun esimese sammu, siis teise, kõik on korras, ma hakkan kõndima, aralt, ujedalt, ettevaatlikult, siis üha kiiremini, julgemalt, ausamalt. Ja seal on sein. Ma kukun. Ma tõusen, pühin tolmu oma mantlilt, plaasterdan haavad, löön välja mõlgid pruunist kaabust ja alustan uuesti. Ma olen väsinud.

Mõned seinad on liiga kõvad, mõned kukkumised liiga valusad. Ja siis ei julge enam. Siis tõmbad kardinad ette ja jätkad kiikumist, suled silmad ja lased kiiktoolil end ära kiikuda. Lõplikult. Kiikuda, kiikuda, kiikuda. Kuni on pimedus ja ootust ei ole enam. Miks on just see moment, kus sarnane hing tõmbab eest kardinad ning asub vaatama pilkasesse öhe, valvama, ootama, lootma? Sarnast. Kes kiikus just igavikku. Jumalate huumorimeel on hunnitu! Milline nõretav, rõvekaunis iroonia!

"Olgu neetud morbiidne iroonia, mis takistab mul julgelt ja mehemoodi pintslit lõuendile suruda.
Olgu neetud mu must kibedus, mis keelab mul lapse kombel laval oma pakse kintse ja hingepeenust rõvedale laadarahvale näidata. Ja tänuga juua ila nende suult, kui nad naeravad nii, et igemed näha on.
Olgu neetud mu kriipssuu, mille mokk on kõverdunud permanentses põlguses.
Olgu neetud mu terasest jääkülm laup, mis teeb mind pilvelõhkujaks hurtsikute vahele ja võtab mult innu luua midagi, mille abil saaksin siit Persest, pruunist hädaorust välja. " (Taavi)

Ta laulab minu elu. Ja päästjat, kes ei laulaks jumalale kiituseks vaid üksnes inimesele rõõmuks ja lohutuseks, ei ole olemas. Sest jumalaid on liiga palju. Inimesest on jumal tehtud, seda sõna ei saa enam isegi suure algustähega kirjutada, ilma et õiglustunne raevust röökima hakkaks. Kui ilus võiks olla veel uskuda! Uskuda lapse kombel tõeliste tunnete olemasolusse inimeses, minus, kui soovite; kaastunde, ennastsalgava sümpaatia, egostirduva vaimustuse, lootuse, armastuse olemasolusse. Uskuda usu võimalikkusse. Ma ei usu millessegi. Mis mulle jääb, kui ma kaotan ka usu endasse?

Misantroopia. Lõputu, lämmatav, must, pimeduse kaalutuses märatsev maailmapõlgus. Kapseldumine. Haavatud küüniku haavamatu eneseuhkus. Kibedus. Kättemaks. Misantroopia. Nad pole mind veel kunagi alt vedanud.

Ja minu elu laulavad alati teised. Laulavad jumalale kiituseks. Mitte Jumalale...

Ma naeran, naeran kibedat ja valusat allaandmise naeru, milles sisaldub kättemaksuvanne ja tühistamatu needus. Kaabu silmil tirin saatuseiilides laperdavad hõlmad koomale ja naeran selle inimnäolise jumala haledat mänguoskust. Ma annan alla. Oskasid sa sellega arvestada?!? Uskusid sa selle võimalikkusse?!? Sa ei võtnud arvesse kõiki käike - sa olid enese tarkuses kindel, sa teadsid kõike. Kas tõesti? Oh inimlikku irooniat, mis tapab jumalad!

Ma olen väsinud.

-----------
Inspiratsioon:
Eelmaa, Taavi "Faust"
Duras, M. "Armuke"
Beckett on Film "Rockaby"
Morrissey
Krahli tume tulevik
Ki-Duk, Kim "Bin-Jip"
Metsatöll "Oma laulu ei leia ma üles"
Elu
Inimesed

Whitechaple

Täna on täpselt selline öö, mil tõmbaks mustad nahkkindad kätte, libistaks hõbeskalpelli taskusse ja suunduks tänavaile hulkuma. Vilu hommik ja karge päev on siravate tähtedega öö asemel suubunud uttumattunud vaikusse. Isegi igivalgustet Annelinn vaikib, tormlevad inimesed õdusas äraolemises klaasaukudega betoonakvaariumeis igapäevasest mõttetusest puhkamas. Üksiku aeglaselt mööda veniva Audi karvakasvanud juhti silmitsen samasuguse uudishimuliku kummastusega, millega tema silmad mindki veel pikalt tagant järgi saadavad. Kui meie teed paari kvartali pärast uuesti ristuvad, lisab ta ehmatusega gaasi ja kihutab vaatamiseks peatumata vilkuva kollase tulega ristmikust üle, teises Annelinna otsas kolmandat korda kohtudes peegeldub tema silmist juba hirm. Jäängi mõistatama, kartis ta mind või omaenda südametunnistust...

Möödun surnuaiast. Peatun, piilumaks sisse valvurimajakese pimedatest akendest. Tuled kustuvad siin varakult - valvurile on see vaid tööpost, ta ei ela siin. Mina elaksin. Hea meelega. Olgugi Annelinna serval ja suure tee ääres, ei tule inimesed siia lihtsalt niisama. Kui, siis meiesugused. Neile ei pane ma pahaks.

Pärnaallee on udus ilus, kuid tänavad on lummavamad. Suundun majade vahele tagasi ja seal Sa oledki. Märkan Sind juba kugelt ja tunnen selja tagant ära. Sa ei kuule mu samme, isegi mitte koera küünte klõbinat asfaltil - ta järgneb mulle sama truult kui mina Sulle läbi ripsmetelekleepuva ja sõõrmeiderutava udu - nii enese mõtetega hõivatud oled Sa. Hulgud sihitult betoondžungli sillutatud radadel, seletad midagi omaette ümbrust märkamata ja põikad hämmastusega eemale teele ette jäänud murulapist, mis ähvardab ilusad pehme tallaga nahkkingad märjaks teha. Järgnen Sulle, imestamata hetkekski Su siinoleku üle. Koer järgneb mulle. Ei teagi, kaua nii eksleme, palju maad läbi käime - koer minu kannul, mina Sinu kannul, Sina mind otsimas. Tüdinen lõpuks - Sina oled liiga hõivatud oma mõtetega , mina tahan põnevust. Ühe väreleva valgusega tänavalaterna all peatun ja sosistan Su nime. Sa seisatad, vaatad tagasi ja samal momendil katkeb hõõgniit laterna pirnis. Mina olen nüüd varjus, udu omakorda sõbralikus abivalmiduses mu ümber mähkumas, Sina aga seisad eredas lambivalguses ega tea, mida peale hakata hetkeks silmatud pildiga hallis vihmamantlis kaabuga tüdrukust, kelle seljataga seisis tohutu põrgukoer ja silmis leegitses sinine tuli ning kes sosistas Su õiget nime kõuehäälel, mis veel koduteelgi Su kõrvus kaigub...

Sõduri silmad

On üks pilk, mis meiesuguseid hirmutab. Selge, mitte midagi varjav, otsekohene pilk. Meie ei vaata kunagi nii - pikalt, kartmatult, otse; meie vaatame vilksti!, peatumata kauemaks kui veerandsekund, või silmanurgast, möödaminnes, salaja, pead pööramata. Sellele pilgule ei julge vastata, kuidas ka ei tahaks - ikka tuleb silmad esimesena maha lüüa; sest minul on, mida varjata, on saladusi, mida keegi teine, eriti aga Tema teada ei tohi, on hirme ja häbisid, mis nõrgema inimese punastama paneksid, on mõtteid, mida võib silmist lugeda, kuid mida peab peitma. Ent tema on aus, tõsine, mõnikord mänglev ja salaja flirtivgi, kuid ikka ja alati otse, keerutamata, varjamata aus. Kuis meiesugune sellisele pilgule vastata võiks?!? Nii ma siis ei vastagi - piidlen altkulmu või piilun salaja, kui keegi ei näe või tähele ei pane, aga ei vasta otse ja kindlalt. Ma tean, et see on kõige kindlam viis end ära anda, aga lohutan end, et Nemad - ausad ja vahetud - ei oska nii inimesi lugeda nagu meiesugused, nad ei otsi kõige taga salajast, varjatud mõtet ja ei taju meie mitmekordseid, vihjetest ning innuendost tiineid mänge, ei näe teistki - kolmandast ja neljandast rääkimata - tähendusekihistust meie süütult pillatud, kuid oh! millise hoolega ette valmistatud fraaside taga. Ja see on hea. On hea, kui on keegi, kes mõtleb sirgjooni mööda, vaatab ainiti silma ja ei kahtlustagi kabuhirmus enesekaitset, ettevaatlikku konstrueerimist ja pidevat valvelolekut iga su lause taga. Hea, aga hirmutav. Hirmutav, kohutavalt hirmutav on olla kellegi ligidal, kes isegi mängib otsekoheselt...

Shall we play?

Saatanlik säde mu silmis söövitab sigaretipõletusjälgi su valgele dekadendinahale, millest läbi sinavate soonte tukse tekitab tahtmatuid assotsiatsioone ühe teatud must-valge vampiirifilmiga. Mida sa ometi loodad, lollike?!? Kas sa siis ei tea, et meiesuguste jaoks napib õnnelikke hetkigi, eludest rääkimata? Sa ei karda mind ja see kutsub esile mööduva segaduseviivu mu mõtteilmas; kuid ka mina ei karda - märkan seda imestusega - sind ma ei karda. "I've learned the hard way - if you don't dare to live, you still die some day." See mäng on ohtlik, see on vahedail tearadel tasakaalu hoides kuristiku ületamine - keegi ei tea, millega see lõppeb; ja ma räägin eksistentsiaalsest tasandist, mitte kosmilisest. Kes on kiskja ja kes ohver? Reeglid on nii segamini, et reegleid ei ole. Kas me suudame lõpuni mängida? Kas me julgeme üldse ületada piiri, kust tagasiteed enam ei ole? Minul on süsimust lill nööpaugus ja vahe tera mõrudat muiet julgustamas. Rollid on jaotumas. Shall we play?

Minu Annyle

***

Võibolla oli see halb mõte
Tegelikult on see kõik halb mõte
Või õigemini. Sel pole üldse mõtet
Pole kunagi olnudki, ma ei tea, miks lootsin
Anny pole mu lootusi petnud
Ma ei lase tal seda teha. Lihtsam on elada illusioonidele
Mu enda Iiveldus tundub mulle pinnapealne,
lihtsamat teed minek
Nagu ka kogu mu depressioon.
Sel on sama vähe mõtet kui kõigel muul.
Mida siis teha?
On see mu hirmud ja laiskus?
Ons ka mu eksistents vaid vabandus mitte elamisele?
Või on viimane tõesti mõttetu?
Kurat sellega! –Ma tõesti ei viitsi. „Iiveldus“ ja „Les Particules Élémentaires“ on juba kirjutatud ja ma ei taha olla see „introvertne, kuid kirglik keha“, kelle higises peos on pisarsilmil teistele mõistmiseks ulatatav teos – „lugege seda, nähke mu sisse, see on nii minu moodi.“

Miks on ikkagi nii raske loobuda?
Aga ma püüan. Ma tõesti püüan.
Eks ma elan üle
Mis mul muud teha jääb?

***

Asi ei ole selles, et ta on nähtamatu. Ta ei ole see tapeediga ühte värvuv õhuhall olend, kelle kohalolu unustatakse; tema osaks ei saa saladuste kogemata pealtkuulmine – teadasaamiseks peab ta küsima. Kuid tihti talle ei vastata, vähemalt mitte siiralt ja südamest. Miski temas tekitab ümbritsevates seletamatut negatiivset värelust, see on tahtmatu ja tabamatult alateadlik eemaletõmbumine, millest ka teadvustunult lõplikult loobuda ei suudeta. Ka loomult sõbralikus ja üdini heas mõtlemises tekitab ta võõristust, ka kannatlikem hingearst annab temaga lävides kiiresti järele ebamugavusele.

Ta ei ole ebameeldiv, ei-ei – pigem vastupidi. Ta on leebe, tagasihoidlik ja vaikne, temast õhkub piiritut rahu, kuid ta on sõbralik kõigi vastu, kes vaevuvad talle tähelepanu pöörama ja pea ektsentrilisuseni omapärane. Asi pole tema isikus. Ka mitte välimuses – ta pole küll ilus, kuid ka mitte inetu, reserveeritus ja omanäoline stiilitunnetus lisavad elegantsi. Tema esmapilguline snooblikkuski ei peluta, vaid meelitab ligi.

See, mis paneb inimesed eemalduma, seltskonnad vakatama ja sõbrad kartma, on miski tema sügavas olemuses. Üks asi on eneseteadvus. Ta näeb end sellisena, nagu ta on; ta on end kvantosakesteni juppideks võtnud, iga osa aatomifüüsiku analüütilise täpsusega uurinud ja seejärel kokku tagasi pannud. Ta teab oma hinge sügavamaid sisesoppe ja on oma olemusega leppinud. Sisekontemplatsioon, millega see naine analüüsib iseennast, oma mõttevälgatusi ja emotsioonide tagamaid, on pinnapealsusega ainututtavale kaasaegsele hirmutav. Kuid peamine põhjus, miks temast eemale hoitakse, on tema silmis. Ta on harjunud vältima pilku, harva vaatab ta kellelegi otsa, kuid kui see juhtub, läbib ta vestluspartnerit ebamugavusvärin. Sest ta silmad paljastavad, et ta näeb. Näeb sama sügavale teiste kui endagi sisse. Ja mis veel hullem – ta ei mõista hukka. Ta on leppinud. Psühholoogiast lähtudes tekitab see alaväärsustõkke – me ise keeldume ju endid aktsepteerimast, me ise mõistame end oma pattude eest igavesse piinavasse, kuid mitte leevandavat surma toovasse põrgutulle. Ja siin on tema – ta näeb meid kogu meie häbis ja mõistab, andestab, ei heida ette. Meile tundub, et see ülim mõistmine temas teeb ta meist paremaks, võrratult kõrgemaks inimeseks. „Kelleks see jeesus end õige peab?!? Lööme ta risti!“ käib läbi me peade temaga rääkides. Kunagi põletati temasuguseid tuleriidal ja kuningad hõiskasid koos räpase massiga ühe haisva kättemaksuhimu kaisutuses.

Muidugi on indiviide, kes seisavad sellisest arhetüüpset alateadvust haaravast massihüsteeriast kõrgemal, kes on oma mõtlemise allutanud ratsionaalsusele ja kes kontrollivad oma animaalseid tegutsemissööste. Kuid ka nemad eelistavad temast eemale hoida. Nende põhjus on filosoofiline enesedeprekatsioon, mis järgneb mõistmisele – ta on leppinud. Ta näeb inimeste sisse ja on leppinud faktiga, et me olemegi sellised. See pole isegi resigneerunud maailmavalu. Ta lihtsalt ei tahagi inimesi muuta, tema determinism suubub fatalismi ja ta ei looda maailmaparandamise võimalikkusele. Ja tulihingede peas vasardab kulmukortsutus – mis annab talle õiguse loobuda? Kes lubab tal leppida ja andeks anda? Mis ometi laseb tal mõista mässamata?!? Filosoofid ei saa temast aru. Nad ei andesta kunagi, et tema saab.

Ta teab, et kuskil võib olla keegi, kes mõtleb sarnaselt ja kel on potentsiaali mõista, kuid ta on leppinud, et ei pruugi seda inimest enam kunagi kohata. Ta teab, mida peaks enda juures muutma, et saada aktsepteeritud, kuid ta ei hakka vajalikke transformatsioone kunagi ellu viima. Ta teab, et on sattunud valesse maailma, kuid ta keeldub sellega kohanemast. Ta ei suuda konformeeruda. Kuid ta elab üle.

***

Seal isikupärastamata jäänud hotellitoas, mille aknaalusesse tugitooli istuda ei tohtinud, üritas Anny luua viimset ideaalset hetke. Tema jaoks oli juba hilja, kuid Antoine õnnestus tal päästa, mehe eksistents sai uue mõtte – ta sai eesmärgi maailmas, kus jumal – Anny – oli kaotatud, taasleitud ja siis lõplikult surmatud. Kui rong lahkus, Antoine’i silmad saatmas naise pilku eemaldumiseni, sai Iiveldus mõtteks. Mõtteks maailmas, kust jumal oli lahkunud. Antoine hakkas kirjutama. Ta kirjutas „Iivelduse“. On aga keegi kunagi huvi tundnud, mis sai Annyst, kui rong ta kaasa viis? On keegi hoolinud sest teise lunastamiseks end surmanud jumalast? Pole viga. Küllap ta elab üle...

***

Eelnevat inspireerinud:

Sartre, Jean-Paul „Le nausée“
Houellebecq, Michel „Les Particules Élémentaires“
Eelmaa, Taavi „Lüürika on misantroobi värske õhk“ (http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=285221)
Tormise, Kaljuste ja Jalakase „Eesti naiste laulud“ Naissaarel
Cronenberg, David (režisöör) „Ämblik“
Hocico muusika
Elu

Jack the Ripper

Mida sa otsid, Lumivalgeke, küsiti mult kunagi. Ma vastasin. Nad naersid. Kiiresti õppisin koos nendega nearma, kibedust alla neelama, endasse suruma, nii sügavale, et väljapääsemiseks pidi ta nuga kasutama. Ma olin ju väike ja õrn lumivalgeke, mul olid ilusad soovid ja ma otsisin oma Roosi, teate küll, sellist, nagu Väikesel Printsil kunagi oli. Mu valu ja kibedus ei saanud kauaks minusse jääda, tal polnud ruumi. Nii ta siis läks - lõikas ennast minust välja ja läks. Aga minnes kinkis ta noa mulle. See oli ilus hõbeskalpell, sellel helklesid mustade tähtede tumma sära paistel külmad sinised kireleegid. Ma läksin välja. Ma ei tea, mis sundis mind nuga ühes võtma, seda vargsi taskupõhja libistama. Ma läksin välja. Oli öö, kuuta, mustade tähtedega, tänavad ei tahtnud mind, aga ma läksin ikkagi. Ja seal, tänavanurgal, hääbuva kollase leinaküünla valguses seisid Sina. Su silmad olid elukogemusest kalestunud, need hiilgasid närvilises tülpimuses, ja Su nägu oli vahakarva. Sa olid kunagi arg, aga see oli ammu; Sa kutsusid mind äravisatud konidest käheda häälega. Ma hellitasin skalpelli külma lohutust mantlitaskus ja tulin. Seistes Sinust vaid sammu kaugusel hakkasin ma rääkima. Vaikselt. Kindlalt. Veenvalt. Paluvalt. Ja ma rääkisin Su ümber, mina, kes ma polnud kunagi end sõnades väljendada suutnud, rääkisin su ümber; mina, kes ma polnud kunagi kellelegi nähtav olnud, panin Su kuulama ja Su silmad said taas nägijaiks. Ma ei vaadanud Sulle otsa. Sa olid väsinud ja langesid sealsamas minu käte vahele, sa nutsid täiskasvanud lapse tervekssaamispisaraid ja need määrisid mu mantli märjaks. Hellalt haarasin Sul sõrmist ja me läksime, kuhu, polnud oluline - Sa olid oodanud kaua, ma olin saabunud. Seal, ühes kohas, meie kohas oli veel pimedam. Sa ei näinud mitte midagi ja mina nägin vaid Sinu kahkjat nägu universumisäras silmadega. Mul oli valgust vaja ja noa kiresinised õgileegid meenutasid ennast külma raskusena taskus. Inimese vere punane piisk hõbeskalpelli kiresinisel läikel on valusmagusalt lummav. Ta voolab ja tilgub kevade järele haisvale tänavasillutisele, kuid ei rüveta tera puhtust. Raual on alati vere maitse. Veri ei maitse nagu raud. Sa oled nii ilus, Sul on kõige kaunim süda kõigist Armastajatest. Ma arvan, et graveerin selle hõbedasse. Et Sa oleksid alati minuga, osa minu noast, minu kibeduse kingitus, igavesena minu taskupõhjas teistele endasugustele viimset leevendust pakkumas. Ka siis, kui su südame kest on madalates punastes leekides tuhastunud, oled Sina ikka helesinise hõbeda filigraanne muster. Sinu süda ja Sinu silmad jäävad Lumivalgekese järgmist moondumist ootama. Taskupõhja. Verest puhtaks pühituna. Alati. See nimelt ongi Armastus.