Oli see nüüd talve esimene päev? Õhus oli kargust ja päikeseloojangus üle kurvalt pika aja värve. Mustade pilvede lillad ja sinised, avaruse kuma ja oranžkollased lennukijäljed ammu teisel pool Ilmapiire olevaist masinaist, ning pehmesse punasesse vahtu mähkunud uppuv Phoebus. Ja selle kõige üle karge hingus kusagilt kaugelt. Kas keegi usuks, et ma ronisin seda käratut tulevärki Selveri katusele vaatama? Keegi võibolla usuks. Sina tunned mind paremini. Twilight. Videvik sõnana ei evi pooltki neist halli varjundeist, mille vahelistes varjudes võivad luurata kujuteldamatused; aga ka twilight ei kõla õigesti; süngust jääb vajaka. Ma vaatasin seda päeva surma ja öö sündis hetkel, mil kogu maailm silmi pilgutas; kogu maailm, aga mitte mina - minul jätkus julgust seisatada oma teel ja öö sisse lasta, oma hinge. "Märatse, märatse valguse surmale vastu" - Dylan Thomas ei tundnud ööd, ei julgenud selle vaatemängulist saabumist armastada. Milline tõus suudaks eal võistelda loojanguga?!? Mis tunne oleks olla nahkhiir? Andke andeks filosoofid, aga ka teie ei tea, millest te räägite. Tule tagasi, siis ma ei roni enam imelikesse kohtadesse.
***
Ma tegin endale taimeteed (ma tean, et harjumusi ei tohi nii järsku muuta; aga see ei ole igavene, Sinuga joon ma ikka kohvi), küünlad on juba mõnda aega arsenalis tagasi, kahetseksin pausi, kui vaevuksin kahetsema, vaikne Bohren, paar vanakooli Parsonsit taustaks; kerisin end mugavalt korvtooli ja valmistusin mõrunukraks üksilduseks kibestunud romantikute seltsis, misantroobi värske õhk siis... Kuid mu mõtted ei saanud rahu. Küünla soojast kumast ümber terasest hundisilueti kangastus kuukiire jahesinine siuglemine üle mu toa, ja see teadmine, teadmine, et väljas, betoondžungli jahedas pulseerimises ootab mind Koer, kord must ja kõrguv kui põrgusigitis, kes läkitatud deemoni kannule, kord galantne ja delikaatne kui daami saatev chevalier - rahutud sammud klõbisesid mu kujutlusis akna taga edasi-tagasi ja kauge ulg pani kõrvu kikitama. Ning teadmine, et Sina oled seal, kuskil seal väljas, kõndimas oma saatust, silmad maas ja mõtted taevast kõrgemal. Keskendumine oli mu tänaseks jätnud, teadsin seda, kuid ei andnud alla. Aga Poe'gi ei suutnud mind köita, Baudelaire'i mustmagusa "Vampiiri" iga rea järel leidsin end akna poole kiikavat, igatsus silmis, fantaasia juba ammu Sulle järele jõudnud, kuskil ära, mõtted valgumas laiali mu üha meeleheitlikumalt rabava pihu eest kui elavhõbe - killustumas, peenemaiks, väiksemaiks teradeks, igalühel oma rada käia ja tee põgeneda tabada üritava käe eest, et mitte taas ühte korrastatud üksusse koonduda... "While the world is full of troubles,/And is anxious in its sleep" -Jah, Yeats, sul on õigus - nad ju ootavad mind, mõtted avatud ja valmis mu külastuseks, unes või ilmsi, ma võin suruda näo vastu magava maailma akent ja piiluda elu, mida ma kunagi elama ei hakka, linn on tühi, ma võin minna ja olla ma ise - ma võin tulla ja Su ülesse otsida. Sõduri silmad mu alateadvuse maetud, üleskaevatud ja korralikumalt maetud süvasoppides on kurvalt etteheitvad. Kuid veel on mul võimu nad unustada, sulgeda see korralekutsuv pilk - ma mängin, ma ei oska muud, kui ma ei mängi, ei ole mind. Mõistad Sa? Muidugi mõistad, Sa ju mängid kaasa. Oota. Ma kustutan küünlad. Ühe jätan aknale. Kui Sina peaksid hoopis mind otsimas olema...
***
Jah, talv on tulemas, ma tunnen seda. Ja kileõhuke jääkirme laiutavatel lompidel räägib väga selget keelt. Ka tuuled kannavad kummalisi sõnumeid kaugeist külmist paigust, Koer oli neid lugedes rahutu. Ta tuli seekord hundina, vana Valgena, Kodust - mäletad, ma rääkisin Sulle temast? Või ei rääkinud? Ma unustan mõnikord... Ta oli vaikne ja lonkis mu kõrval, Sinu lõhna ei olnud, ta vaatas üha metsa poole, kust puhus kõrvukülmetav iil. Surrender the december sadness. Ma olin välja minnes nii elevil - ma otsisin Sind, teadsin, et Sa ootad. Sa ju tead seda piibellikku hüüatust Juuditist: "Sada aastat olen teda otsinud, aga ikka veel otsin ma. Otsin õhtuti, kui tuuline taevas punetab, otsin puhtel, kui helendavad roosad lumemäed, südaöölgi nuuksub mu hing tema järele. Aga kes teab, kus on tormi kodu? Leiab keegi laeva tee ulgumerelt, kotka tee taeva alt või mao tee kaljult?"Mida kaugemale, seda raugemaks muutus mu elevus. Ma ei leidnud Sind, Sa olid kadunud, Sa kutsusid, kuid mitte mind. Hämmeldus kasvas. Surnuaia väravad olid lahti, kuid me ei läinud sisse. Surnud ei tahtnud mind - ma ei olnud Sind leidnud, ma ei olnud valmis nende maailma sisenemiseks, nad ei kutsunud mind tantsima. Endalegi üllatuseks leidsin liiga varsti, et suundun tagasi, jalad ei tahtnud enam otsida ja Koer juhtis mind, mitte vastupidi. Tera kõrvetav külmus rõhus läbi tasku mu reit, teras nõudis ohvrit, kiresinised leegid kisendasid hääletut meeleheidet värske vere järele, hing mässas jõuetus raevus ja südames märatses must kaos, ning kõige selle üle sõduri sügavsinised silmad! Ma ei saanud neist võitu, ma läksin koju, ma loobusin ohvrist, ma ei otsinud Sind üles. Kas ma olen tõesti võidetud? Ma ei anna nii lihtsalt alla! Jack the Ripper tuleb tagasi, Sa ju tead seda? Sa ju ootad? Talv tuleb, tema jäähobuse laudjal ratsutan mina, juuksed härmas ja sall lehvimas kaugemalegi kui lumesahmakad ratsu hõbekapjade alt. Hoia küünal aknal. Oota mind...
------
Inspiratsioon:
Laupäev
Päikeseloojang
Melotron "Nur Ein Licht"
Morrissey "Interlude"
Õnnepalu, Tõnu "Harjutused"
Project Pitchfork "Requiem" & "Hunted"
Film "Stage Beauty"
Kim Ki-Duki "Tühi maja" & "Vibu"
Vene sõdurilaulud (Ljubee) ja Võssotski
No comments:
Post a Comment