Saatanlik säde mu silmis söövitab sigaretipõletusjälgi su valgele dekadendinahale, millest läbi sinavate soonte tukse tekitab tahtmatuid assotsiatsioone ühe teatud must-valge vampiirifilmiga. Mida sa ometi loodad, lollike?!? Kas sa siis ei tea, et meiesuguste jaoks napib õnnelikke hetkigi, eludest rääkimata? Sa ei karda mind ja see kutsub esile mööduva segaduseviivu mu mõtteilmas; kuid ka mina ei karda - märkan seda imestusega - sind ma ei karda. "I've learned the hard way - if you don't dare to live, you still die some day." See mäng on ohtlik, see on vahedail tearadel tasakaalu hoides kuristiku ületamine - keegi ei tea, millega see lõppeb; ja ma räägin eksistentsiaalsest tasandist, mitte kosmilisest. Kes on kiskja ja kes ohver? Reeglid on nii segamini, et reegleid ei ole. Kas me suudame lõpuni mängida? Kas me julgeme üldse ületada piiri, kust tagasiteed enam ei ole? Minul on süsimust lill nööpaugus ja vahe tera mõrudat muiet julgustamas. Rollid on jaotumas. Shall we play?
