***
Võibolla oli see halb mõte
Tegelikult on see kõik halb mõte
Või õigemini. Sel pole üldse mõtet
Pole kunagi olnudki, ma ei tea, miks lootsin
Anny pole mu lootusi petnud
Ma ei lase tal seda teha. Lihtsam on elada illusioonidele
Mu enda Iiveldus tundub mulle pinnapealne,
lihtsamat teed minek
Nagu ka kogu mu depressioon.
Sel on sama vähe mõtet kui kõigel muul.
Mida siis teha?
On see mu hirmud ja laiskus?
Ons ka mu eksistents vaid vabandus mitte elamisele?
Või on viimane tõesti mõttetu?
Kurat sellega! –Ma tõesti ei viitsi. „Iiveldus“ ja „Les Particules Élémentaires“ on juba kirjutatud ja ma ei taha olla see „introvertne, kuid kirglik keha“, kelle higises peos on pisarsilmil teistele mõistmiseks ulatatav teos – „lugege seda, nähke mu sisse, see on nii minu moodi.“
Aga ma püüan. Ma tõesti püüan.
Eks ma elan üle
Mis mul muud teha jääb?
Asi ei ole selles, et ta on nähtamatu. Ta ei ole see tapeediga ühte värvuv õhuhall olend, kelle kohalolu unustatakse; tema osaks ei saa saladuste kogemata pealtkuulmine – teadasaamiseks peab ta küsima. Kuid tihti talle ei vastata, vähemalt mitte siiralt ja südamest. Miski temas tekitab ümbritsevates seletamatut negatiivset värelust, see on tahtmatu ja tabamatult alateadlik eemaletõmbumine, millest ka teadvustunult lõplikult loobuda ei suudeta. Ka loomult sõbralikus ja üdini heas mõtlemises tekitab ta võõristust, ka kannatlikem hingearst annab temaga lävides kiiresti järele ebamugavusele.
Ta ei ole ebameeldiv, ei-ei – pigem vastupidi. Ta on leebe, tagasihoidlik ja vaikne, temast õhkub piiritut rahu, kuid ta on sõbralik kõigi vastu, kes vaevuvad talle tähelepanu pöörama ja pea ektsentrilisuseni omapärane. Asi pole tema isikus. Ka mitte välimuses – ta pole küll ilus, kuid ka mitte inetu, reserveeritus ja omanäoline stiilitunnetus lisavad elegantsi. Tema esmapilguline snooblikkuski ei peluta, vaid meelitab ligi.
See, mis paneb inimesed eemalduma, seltskonnad vakatama ja sõbrad kartma, on miski tema sügavas olemuses. Üks asi on eneseteadvus. Ta näeb end sellisena, nagu ta on; ta on end kvantosakesteni juppideks võtnud, iga osa aatomifüüsiku analüütilise täpsusega uurinud ja seejärel kokku tagasi pannud. Ta teab oma hinge sügavamaid sisesoppe ja on oma olemusega leppinud. Sisekontemplatsioon, millega see naine analüüsib iseennast, oma mõttevälgatusi ja emotsioonide tagamaid, on pinnapealsusega ainututtavale kaasaegsele hirmutav. Kuid peamine põhjus, miks temast eemale hoitakse, on tema silmis. Ta on harjunud vältima pilku, harva vaatab ta kellelegi otsa, kuid kui see juhtub, läbib ta vestluspartnerit ebamugavusvärin. Sest ta silmad paljastavad, et ta näeb. Näeb sama sügavale teiste kui endagi sisse. Ja mis veel hullem – ta ei mõista hukka. Ta on leppinud. Psühholoogiast lähtudes tekitab see alaväärsustõkke – me ise keeldume ju endid aktsepteerimast, me ise mõistame end oma pattude eest igavesse piinavasse, kuid mitte leevandavat surma toovasse põrgutulle. Ja siin on tema – ta näeb meid kogu meie häbis ja mõistab, andestab, ei heida ette. Meile tundub, et see ülim mõistmine temas teeb ta meist paremaks, võrratult kõrgemaks inimeseks. „Kelleks see jeesus end õige peab?!? Lööme ta risti!“ käib läbi me peade temaga rääkides. Kunagi põletati temasuguseid tuleriidal ja kuningad hõiskasid koos räpase massiga ühe haisva kättemaksuhimu kaisutuses.
Muidugi on indiviide, kes seisavad sellisest arhetüüpset alateadvust haaravast massihüsteeriast kõrgemal, kes on oma mõtlemise allutanud ratsionaalsusele ja kes kontrollivad oma animaalseid tegutsemissööste. Kuid ka nemad eelistavad temast eemale hoida. Nende põhjus on filosoofiline enesedeprekatsioon, mis järgneb mõistmisele – ta on leppinud. Ta näeb inimeste sisse ja on leppinud faktiga, et me olemegi sellised. See pole isegi resigneerunud maailmavalu. Ta lihtsalt ei tahagi inimesi muuta, tema determinism suubub fatalismi ja ta ei looda maailmaparandamise võimalikkusele. Ja tulihingede peas vasardab kulmukortsutus – mis annab talle õiguse loobuda? Kes lubab tal leppida ja andeks anda? Mis ometi laseb tal mõista mässamata?!? Filosoofid ei saa temast aru. Nad ei andesta kunagi, et tema saab.
Ta teab, et kuskil võib olla keegi, kes mõtleb sarnaselt ja kel on potentsiaali mõista, kuid ta on leppinud, et ei pruugi seda inimest enam kunagi kohata. Ta teab, mida peaks enda juures muutma, et saada aktsepteeritud, kuid ta ei hakka vajalikke transformatsioone kunagi ellu viima. Ta teab, et on sattunud valesse maailma, kuid ta keeldub sellega kohanemast. Ta ei suuda konformeeruda. Kuid ta elab üle.
***
Seal isikupärastamata jäänud hotellitoas, mille aknaalusesse tugitooli istuda ei tohtinud, üritas Anny luua viimset ideaalset hetke. Tema jaoks oli juba hilja, kuid Antoine õnnestus tal päästa, mehe eksistents sai uue mõtte – ta sai eesmärgi maailmas, kus jumal – Anny – oli kaotatud, taasleitud ja siis lõplikult surmatud. Kui rong lahkus, Antoine’i silmad saatmas naise pilku eemaldumiseni, sai Iiveldus mõtteks. Mõtteks maailmas, kust jumal oli lahkunud. Antoine hakkas kirjutama. Ta kirjutas „Iivelduse“. On aga keegi kunagi huvi tundnud, mis sai Annyst, kui rong ta kaasa viis? On keegi hoolinud sest teise lunastamiseks end surmanud jumalast? Pole viga. Küllap ta elab üle...
Eelnevat inspireerinud:
