Tuesday, May 09, 2006

Jack the Ripper

Mida sa otsid, Lumivalgeke, küsiti mult kunagi. Ma vastasin. Nad naersid. Kiiresti õppisin koos nendega nearma, kibedust alla neelama, endasse suruma, nii sügavale, et väljapääsemiseks pidi ta nuga kasutama. Ma olin ju väike ja õrn lumivalgeke, mul olid ilusad soovid ja ma otsisin oma Roosi, teate küll, sellist, nagu Väikesel Printsil kunagi oli. Mu valu ja kibedus ei saanud kauaks minusse jääda, tal polnud ruumi. Nii ta siis läks - lõikas ennast minust välja ja läks. Aga minnes kinkis ta noa mulle. See oli ilus hõbeskalpell, sellel helklesid mustade tähtede tumma sära paistel külmad sinised kireleegid. Ma läksin välja. Ma ei tea, mis sundis mind nuga ühes võtma, seda vargsi taskupõhja libistama. Ma läksin välja. Oli öö, kuuta, mustade tähtedega, tänavad ei tahtnud mind, aga ma läksin ikkagi. Ja seal, tänavanurgal, hääbuva kollase leinaküünla valguses seisid Sina. Su silmad olid elukogemusest kalestunud, need hiilgasid närvilises tülpimuses, ja Su nägu oli vahakarva. Sa olid kunagi arg, aga see oli ammu; Sa kutsusid mind äravisatud konidest käheda häälega. Ma hellitasin skalpelli külma lohutust mantlitaskus ja tulin. Seistes Sinust vaid sammu kaugusel hakkasin ma rääkima. Vaikselt. Kindlalt. Veenvalt. Paluvalt. Ja ma rääkisin Su ümber, mina, kes ma polnud kunagi end sõnades väljendada suutnud, rääkisin su ümber; mina, kes ma polnud kunagi kellelegi nähtav olnud, panin Su kuulama ja Su silmad said taas nägijaiks. Ma ei vaadanud Sulle otsa. Sa olid väsinud ja langesid sealsamas minu käte vahele, sa nutsid täiskasvanud lapse tervekssaamispisaraid ja need määrisid mu mantli märjaks. Hellalt haarasin Sul sõrmist ja me läksime, kuhu, polnud oluline - Sa olid oodanud kaua, ma olin saabunud. Seal, ühes kohas, meie kohas oli veel pimedam. Sa ei näinud mitte midagi ja mina nägin vaid Sinu kahkjat nägu universumisäras silmadega. Mul oli valgust vaja ja noa kiresinised õgileegid meenutasid ennast külma raskusena taskus. Inimese vere punane piisk hõbeskalpelli kiresinisel läikel on valusmagusalt lummav. Ta voolab ja tilgub kevade järele haisvale tänavasillutisele, kuid ei rüveta tera puhtust. Raual on alati vere maitse. Veri ei maitse nagu raud. Sa oled nii ilus, Sul on kõige kaunim süda kõigist Armastajatest. Ma arvan, et graveerin selle hõbedasse. Et Sa oleksid alati minuga, osa minu noast, minu kibeduse kingitus, igavesena minu taskupõhjas teistele endasugustele viimset leevendust pakkumas. Ka siis, kui su südame kest on madalates punastes leekides tuhastunud, oled Sina ikka helesinise hõbeda filigraanne muster. Sinu süda ja Sinu silmad jäävad Lumivalgekese järgmist moondumist ootama. Taskupõhja. Verest puhtaks pühituna. Alati. See nimelt ongi Armastus.