20.07 – Prantsusmaa (kahjuks ikka veel Pariis)

Selle pildiga seostubki minu jaoks Prantsusmaa. Ilmselt igavesti. Sombune, porine, hooldamata, ära trambitud ja üle hinnatud.

Hommikusöök oligi nii hull, kui kartsime. Kohvi – ei kõlba siin üldse juua, ma pole Prantsusmaal viie katsega veel sellist kohvi saanud, mis kurgust alla läheks. Söögiks oli kahte sorti krõbinaid, ühed isegi kõlbasid süüa. Ja nelja sorti saiakesi, kõik ühest taignast (nagu lehttaigen, aga mitte päris) ja ühe maitsega – nii magusad, et isegi Sõduril läks süda pahaks. Lisaks võimalus saia röstida ja sinna moosi või šokolaadimääret peale panna. Mitte ühtegi soolast asja. Jogurtit oli ka, neid keemiajogurteid, mille kõik maitsed on ühe maitsega, ainult värv varieerub ja seal sees olevate „puuviljatükkide“ konsistents. Need süüa kõlbavad kollased krõbinad ja apelsinimahl olid ainsad söödavad asjad. Ja kui Sõdur on tõesti pirts ja kõike ei söö, siis mina üldjuhul söön suht kõike ja söögiga ei pirtsuta. Et siis selline koht.

Käisin duši all. Dušš on seatud nii, et kui nina vastu seina ei seisa või 2m pikk ei ole, siis pritsib pool vett üle dušinurga seina. Mingi müstika jälle. Sõdur läks linnapeale seiklema ja metrood avastama. Kuna on jälle laussadu ja väga külm ja mulle eile uusi jalanõusid ei saanud, siis ma oma lahtiste varvastega välja ronima ei hakka. Niigi olen külma saanud, kopsupõletik ei tundu väga ahvatlev. Toas on ka külm.

Üks on selge – Prantsusmaale ma enam tagasi ei tule:D Kui just ei tule väga suurt tahtmist Harrissonist FR CH teha, lihtsalt nii nende narrimiseks, kes siin aastaid üritavad, aga õigeid näitusi ei võida:D Gentelman sai kolme korraga hakkama:P

Homme põrutame esimese asjana siit Verduni poole. Hästi vara, et mitte ummikutesse sattuda, need on siin liiga kohutavad. Seal oleme kaks päeva ja siis Eesti poole tagasi, järgmise nädala lõpuks oleme kodus tagasi ja viime Williami Tallinnasse haiglasse tagasi. Ta on niigi pahane juba, et tema on haige ja me solgutame teda siin mööda Euroopat ringi. Mõni teine kord, kui on auto, mis sõidab ja millega ei vaju süda saapasäärde iga paari tunni tagant, siis võtame ette Austria ja Itaalia ja Šveitsi ja muud sellised mägisemad ja kaugemad kohad. Võibolla juba järgmine aasta, mõned ideed on, eks näis.

Seniks on meie reis põhimõtteliselt lõppenud. Kahju, et sellise tooniga, hakka või veel korraks Lääne-Saksamaale tagasi minema, et ikka positiivse noodiga lõpetada. Õnneks saab vähemalt korra läbi Saksamaa sõita veel tagasiteel.

Meie põhijäreldus on, et korda, rahu, puhtust ja loogikat armastavad inimesed peaksid piirduma Skandinaavia ja Saksamaaga ja katoliiklikest/bütsantslikest kantidest eemale hoidma. Kaos, hüsteeria, räpasus ja totaalne sülitamine igasugustele reeglitele ei ole meie jaoks. Kohe üldse mitte.

Tsiteerides klassikuid, ehk siis Jeremy Clarksonit (kujutada lugedes ette Clarksoni häält seda ütlemas):

"Stupid, stupid country, with stupid, stupid people."

EDIT: Sõdur jõudis oma rännakutelt tagasi. Muljeid.

*Pool linna on kinni, kõik kohad on politseinikke ja automaatidega armeed täis, pooled atraktsioonid on kinni, igas muuseumis otsitakse seljakotte 3x läbi. Ei tea, kas on mingi intell, et on terrorirünnakut oodata, või tuleb mõni VIP külla. USA saatkond on kõige rohkem turvatud.

*Eifeli torn maksab 20€, kui tahad üles välja sõita. Blondiin: "Sõitsid siis?" Sõdur: "Hui sõitsin! Tegin kaameraga klõps-klõps ja minema." Järjekord oli vähemalt tunni jagu pikk.

Torn kaugemalt ja selleni viiv mudamülgas. Seda valget peenikest muda moodi liiva ongi seal kasutatud sillutisena. See on pori, kallid prantslased, mitte tänavakattematerjal...

*Katakombid on üks neist asjadest, mis on kinni. Mõned inimesed seisid pool tundi, enne kui neile seda öeldi.

*Liiklus on totaalne hullumaja. Ühest ringristmikust on video ka, kunagi paneme üles. Tanklad on keset tänavat tee ääres, koonustega on automaadi ümber parkimiskoht tankimiseks eraldatud. Williamiga sinna sisse ei mahuks ja poole ajast on see lihtsalt ohutuledega parkijaid täis. Sõdur nägi ära parklast lahkumise, kus ees ja taga olija lihtsalt põtkitakse eest ära. Kui sind nii kinni pargitakse, et kummalgi pool autot on 5cm, aga on vaja ära minna, siis teisiti väga ei saa. Viie minuti liiklusvaatlemise jooksul ilma mõlkide või kriimustuseta autosid näeb küll - turiste siin ikka jagub. Sellepärast prantsuse autod ehk nii kehvad ongi - tehakse spetsiaalselt selleks, et sodiks sõita.

*Kerjused on hullumaja. Miks kõik kurt-tummad mustlased välja näevad? Ja miks nad kohe rääkima õpivad, kui neile raha ei anna? Mõned käivad ikka tükk aega pinda, enne kui ära saad põgeneda. Üks "leidis" kuldsõrmust pidevalt turistide kõrvalt maast ja olles selle turistile sokutanud, arvas, et ta on nii suure heateo teinud, et nüüd võiks talle pitsa ja koka jaoks raha anda. Neegrid on vene keele ära õppinud, et rohkem oma mõttetut Eifeli torniga nänni müüa.

*Ainult prantslased suudavad metroos ummiku tekitada...

*Kõik kohad on täis selliseid silte. Ilmselge on, et need on seal juba üsna pikalt olnud, omajagu kulunud ja pleekinud...

Kordame klassikuid:

"Stupid, stupid country, with stupid, stupid people."

19.07 – Prantsusmaa (Pariis)

Hommikul ei hakanud süüa tegema, parklasse oli vahepeal suurem seltskond rekkasid ja mõned perekonnad laste ja koertega tekkinud. Helpisime krõbinaid piimaga sisse ja põrutasime edasi.

Pariis. Linna sissesõidul oli mingi avarii ja johtuvalt ummik. Kui Sakndinaavias ja Saksamaal imestasime, et ummikud on nii rahulikud, tsiviliseeritud ja viisakad nähtused, siis nüüd kogesime ummikut prantslaste moodi. Esiteks signaalitamine, kõik signaalitavad kogu aeg. Siis see, et keegi ei anna ohutuledega märku, et ees on jama – viisakus ja teiste peale mõtlemine puuduvad. No ja siis põhiline. Kas keegi mäletab, mis teema on Prantsusmaal suunatuledega? Õige, need on kogu aeg sees. Ka ummikus. Muidugi on kõigil vaja kogu aeg rida vahetada, sest ilmselgelt saab kiiremini edasi, kui pidevalt edasi-tagasi sõeluda ja segadust tekitada. Ja püüa sa siis aru saada, kes päriselt ka plaanib rida vahetada ja kellel lihtsalt on suunatuli viimased pool tundi sees. Lõpuks otsustasime, et vastame neile nende mõõdupuuga ja kellelegi teed ei anna. Õppigu sõitma, kuradi debiilikud. Sõidavad otsa, siis meil on esiteks kasko ja teiseks Volvo. Kui prantsuse plekkpunn sellele sisse sõidab, võib kaks korda arvata, kumb utiili läheb.

Jah, linna jõudes leidsime, et kiirteel toimuv on väga rahulik, tore ja inimlik:( Pariis on nagu mingi kuradi Kambodža või India või Venemaa. Only in Russia on pildiallkiri, mis väga tihti meelde tuleb, ainult et see siin peaks kuradi Euroopa keskpaik olema. Liikluseeskirjad lihtsalt ei kehti, keegi pole kunagi kuulnudki, et selline asi olemas on, ei sõitjad ega jalakäijad. Liilusmärgid, teekattemärgised, foorid, liiklust juhtivad politseinikud – see kõik on kellegi teise jaoks. Ehk oleks mõistlikum see kõik ära koristada siis? Hoiaks märkimisväärse summa raha kokku, saaks linnaeelarve plussi, võiks teed ära parandada ehk? Teede seisukord on sama, mis Tallinnas. Totaalne kaos valitseb kõikjal. Kõik sõidavad punase tulega ristmikele, pargitakse mõlemal pool kitsaid tänavaid, ka keset bussirada, mis sunnib busse keset seda kaost pidevalt tegema põikeid liiklusse. Keegi kedagi vahele ei lase muidugi, kui buss üritab vahele pressida, hakatakse veel eriti peale suruma, et jumala eest enne minema saada, kui buss sinna vahele korraks saab. Pargitakse ristmiku servas, ülekäigurajal, ülekäiguraja ees, bussirajal, tee keskel foori taga, kõnniteel jne. Kui on vaja minna poodi või kohvikusse, aga nii parkla kui teeserv on mõlemalt poolt täis pargitud, siis jäädakse oma ritta poe või kohviku ette seisma, pannakse ohutuled peale ja minnakse asju ajama. Ja nii igal pool. Kui on ummik ja mootorratas ei mahu autode vahelt läbi pressima, keeratakse kõnniteele ja lastakse rahumeeli mööda seda. Ma ei räägi siinkohal rolleritest, mis niikuinii kõnniteedel sõidavad, vaid täiemõõdulistest mootorratastest. Jalakäijad on sama hullud – foorid, ülekäigurajad – need on kõik kellegi teise jaoks, üle tee minnakse seal, kus selleks tahtmine tuleb, autodele näidatakse käega, et „rahune maha, vana, ma lähen ainult üle tee“. Totaalne kaos ja hullumaja.

Jõudsime siis hotelli juurde. Kodulehel lubati eraparklat 200m hotellist, 12€ ööpäev, oli broneeritud ja puha. Panime siis ehtprantslaslikult Williami hotelli vastu keset teed seisma, ohutuled peale ja läksime uurima, kus see parkla siis asub ja kuidas sinna saab (me tsiviliseeritud inimestena ikka veendusime, et meist mahub vajadusel buss ka mööda). Kell oli 12:30, check-in algab 12st ja meie tuba ei olnud veel koristatud. Egas midagi, mina istusin kodinatega fuajeesse maha ja Sõdur läks parklat otsima. Üüratu pika aja pärast tuli Sõdur tagasi, jättis Williami ohutulede vilkudes keset teed ja tuli aru pärima, et mismõttes parkla on täis ja rohkem mitte kedagi ei mahu. Nii oligi. Bronn või mitte, kui parkla on täis, siis ta on täis ja vaadake ise, kuhu saate. Ahah.

Meie ehmatanud nägusid nähes tegi retseptsioonitšikk mõned kõned ja saatis Sõduri siis hotelli lähedal asuvasse parkimismajja, mis maksab 30€ päev. Pidada olema kõige odavam maja kesklinnas. Usutav, siinseid hindu vaadates. William nüüd seisab seal Ferrari kõrval ja ega see Ferrari enne välja ei saa, kui meie eest ära läheme. Sest ka parkimismajades pargitakse siin niimoodi, et kahelt poolt külgedelt rada täis ja siis sinna vahesse, kust vaevu-vaevu mahuks välja keerama, lähevad ka autod. Tagumised enne välja ei saa, kui vahekäigu omad ära lähevad. William siis jäi serva viimaseks, väljapääsule kõige lähemale, niiet meie pääseme välja, kui vahekäik on täis pargitud, aga keegi teine küll ei pääse. Ajuvaba.

William ja vend parklas. (Juhin tähelepanu kollastele kleepsudele, kes ise ei märka).

Hotell ise on urgas. Peale Berliini kesklinna Holiday Inni ja Kölni neljatärnihotelli on see ikka uskumatu. Oleks Pariisiga varasemaid kogemusi, oleks võtnud korraliku hotelli kuskile äärelinna ja linnas metrooga seigelnud. Aga ei tea ju, milline see metroo siin on ja kuidas ja kuhu sellega üldse saab. Kui kogemusi ei ole, siis ei oska selle peale tullagi. Hotell on suht kesklinnas, kaks tärni. Tuba on ülikitsas, laeva kajutis oli meil rohkem ruumi. Jube külm on, sest suvel ei köeta, olgugi, et väljas on 13 kraadi ja toas vast 15. Jube niiske on, mitte midagi ei kuiva ära, väga vana maja, korralikult remontimata. Esimese asjana pidime laskma kraanikausist ummistuse likvideerida, vesi lihtsalt ei läinud alla. Nüüd vesi tilgub kraanikausi alt, aga öeldi, et las olla siis. Nojah.

Meie aknad on küll hoovi poole, niiet tänavamüra ei ole, aga see-eest läheb akna tagant lift mööda. Sellise kolinaga, et kõrvatroppidega tuleb magada niikuinii. Kõrvaltoas on mingid väikeste lastega türklased ka, niiet niikuinii peaks troppidega magama. Kõik on vana ja amortiseerunud ja karjub remondi järele, värv koorub igalt poolt, vannitoas on silikoon igalt poolt maha tulnud jne jne. Meenutab mulle hostelit, kus 7 aastat tagasi Londonis käies ööbisin, aga seal oli öö 7£, siin on 140€. Berliini südalinna Holiday Inn oli ka odavam. Müstika. Vähemalt on nett tasuta ja peale mõningast vägistamist saime ka Euroopa juhtmed Prantsusmaal pistikusse surutud. Kas need pistikupesad pärast töötavad ka, ei huvita väga. Selle raha eest, mis nad siin saavad, võivad remonti teha küll.

Pakkisime ennast siis lahti ja otsustasime vihmasajust hoolimata välja minna, sest kõht oli tühi. Peale paari katset teada saada, mida tavalistes söögikohtades menüüs kirjas olevad asjad tähendavad, otsustasime ikka Mäkki minna. Isegi KFC’s ei olnud võimalik aru saada, mis on mis. Peale Bucketi, aga neist kõige odavam oli 16€ ja see tundus veits palju. Niisiis traditsiooniline Mäk. Kui kõht oli täis, ei tundunud elu enam nii hirmus ja otsustasime riskida ja minna vaatamisväärsustega tutvuma. That was a mistake. Kõigepealt sattusime kogemata Gallerie la Fayette’i – otsisime varju sajust paduks muutunud vihma eest ja hüppasime lähimasse kaubanduskeskuse nägu asja sisse. Kirikust on tehtud ülisuur ülikalliste brändimarkide poodide keskus. Isegi padupaganal nagu mina hakkas natuke paha, eriti kui semiootik minus pead tõstis ja sõna võtta tahtis. Mida need inimesed seal kõik teevad? Neil ei ole ju raha, et osta 600€ maikat, isegi kui poes on 50% allahindlus. Neil on näkku kirjutatud, et ei ole. Miks siis ronida sellisesse kohta? Peale Louvre’i kõige külastatavam asi Pariisis...

Louvre on teisipäeviti kinni. Täna on teisipäev.

Kogu see keskväljaku asi, kus on Triumfikaar ja alleed ja purskkaevud jne, mille üle prantslased nii uhked on, kogu see kuulus Champs Elysee, on üks kuradi müdamülgas, kuhu pole vaevutud isegi sillutist tegema. Mismõttes nagu? Kuidas see võimalik on üldse? Ebatasane valge savipinnas meeletute loikudega nii kaugele, kui silm ulatab. Vaatasime, kuidas seal kiiresti minema saame, aga sopaseks saime ikka ja kui seni olid teksad ainult pahkluuni märjad, siis nüüd põlveni. Mingeid losse ja asju vaatasime ka, aga sisse ei hakanud kuskile trügima läbimärja ja porisena. Kõik on must ja räpane, meenutab Tallinna paljuski. Määrdunud kivid ja prügi tänavatel. Ülekäiguradade fooride nupud, mida vajutada, kui rohelist tuld tahad, on nii mustad, et ei julgenud neid puutuda. Võibolla sellepärast nad siin ei käigi rohelise tulega üle tee – oodata ei jõua, aga ise tuld tellida ei saa, sest seda jäledust ei taha puudutada.

Üritasime ka mulle jalanõusid otsida, sest oli selge, et nende botastega ma homme kuskile ei lähe, need lirtsusid ja hotellis valasin neist hiljem pihutäie vett välja. Jalanõupoodides on kaupa ainult neegrite maitsele. Räpp ja korvapall ja mis stiilid need on kõik. Jubedad suured ja maitsetute värvidega, bling-bling ja säravad asjad ainult. Kui midagi nägin, mis enam-vähem meeldis, ei saanud keegi aru, mis suurust ma proovida tahaksin. Andsime alla ja lonkisime hotelli tagasi, teel toidupoest läbi käies ja õhtuks sööki kaasa võttes.

Valisin peekoni ja mozzarellaga salati, võtsin hulga puuvilju ja Sõdur, Mäkist kõht ikka veel täis, võttis jogurtit ja pannkooke, mida moosiga külmalt süüa. Ja tõesti-tõesti – hotellis sööma asudes selgus, et siin ei suudeta isegi salatit teha:S Kirjade järgi värskest peasalatist ja basiilikust salatipõhi ei sisaldanud ei salatit ega basiilikut, see oli mingi imelik tugeva maitsega roheline ollus, mida ma süüa ei suutnudki lõpuks. Liha oli Royal Canini maitsega, läks ka prügikasti. Grillitud seened olid nagu vett täis svamm, oleksin peaaegu oksele hakanud. Kogu sellest kupatusest kõlbasid süüa saiakuubikud ja mozzarella. Ülejäänud läks prügikasti. Õnneks on puuviljad head ja pannkoogid on täitsa pannkookide moodi, kuigi ma ei saa aru, kuidas nad need nii paberõhukeseks saavad.

Ootame hirmuga hommikusööki.

18.07 – Prantsusmaa

Hommikul ärkasime kell 8 muruniiduki mürina peale. Jah, tõesti, kuskil päraperses miskises räpases ja mustas parklas niidetakse muru. Tubli neist iseenesest. WCd koristati, niiet seal ei saanud käia, pakkisime auto ümber ja lasime edasi, kuni suurema parkimiskohani, kus oli ka pood ja tankla ja WC. Eesti kütusehindadel on ronimisruumi veel küllaga, vaatasime, et diisel on 1.56€ liiter, jube odav, peab paagi täis panema. Tõesti, mujal on kõvasti üle 1,6 ja rohkemgi, läheneb kahele kohati. Igasugused mõtted Cherokeest tuleb maha matta, kui kiirkorras USAsse kolida ei saa. Ühesõnaga seal parkplatzil käisime WCs ja võtsime hommikusöögikrõbinate peale ühe piima ka, hoolimata üle mõistuse hindadest (ma ei krimpsuta enam kunagi Statoilis hindade peale nägu) võtsin ka ühe võisaia, muud lihtsalt ei raatsinud. Kui pisike saiake, tavaline peopesa suurune moosisai, maksab 2.50€, siis no ei osta seda. See on mingi 40 eeku ju. Saiake. Üks.

Sõitsime siis järgmisi sõjamemoriaale vaatama, esimese parklas tegime hommikusöögi ka.

V2/A4 tehas/stardiplatvorm/bunker oli äge, sinna on suur interaktiivne ajaloomuuseum tehtud, Prantsusmaa sõjas ühest küljest ja Hitleri superrelvad (V1 ja V2 ikka) teisalt. Sakslased on ikka jube pahad ja vaesed kangelaslikud prantslased jne käib sinna juurde muidugi, aga asi ise oli äge, tunnelid taastatud ja lahti seletatud, kuidas neid pomme seal tehti ja kuidas need töötavad ja kuidas nad välja arendati ja mis neist tüüpidest edasi sai, kes sellega tegelesid (said USA kodakondsuse ja saatsid Apollo Kuule:P). Päris põhjalik asi. Oleks tahtnud ka sunnitööliste elamistingimusi näha ja muud sellist olmet, kogu sellest kompleksist oli taastatud ja eksponeeritud üliväike osa, aga hea, et seegi oli ilmselt, päris palju selliseid asju lammutati lihtsalt ära ja tehakse nägu, et neid ei ole olemas. Nagu see õhutõrjekompleks seal Hamburgi kandis, kus on muusikakool nüüd... Mingi ehitus oli ka seal (jaa, nagu igal pool mujal, kus oleme käinud:D), niiet äkki teevad edasi seda, laiendavad ja avavad kunagi veel osasid.

Tehas. Tegelt ka;)

V2 ehk A4. Neid seal tehti. Hiljem arendasid tehnoloogia väljamõtlejad selle edasi Apolloks:P

V1 ehk Flying Bomb. Brittide hirm ja Hitleri "superrelv".

Batterie Todt’is käisime ka. Ka väga äge bunker, hästi mitte-muuseumilikult taastatud:D Nagu mingi eesti kollektsionääri kodu:D Pildistada ei tohtinud, ja hea on, muidu mõned Eestis läheks kadedusest roheliseks, et kellelgi sellised asjad on:D Jüri oleks totaalselt sillas, igast põnevat moona näiteks oli, varustust igalt rindelt, relvaruum täis mida iganes:D Väga, väga äge koht. Rongikahur oli, vist üks kahest omataolisest maailmas, kui ma õigesti aru sain. Prantslaste arusaam inglise keelest on ju, et võta prantsusekeelsetel sõnadel rõhumärgid pealt ära ja ongi inglise keel:D Muuseum inglise keeles on musee ja hoiatussildid olid eriti vahvad jne. Tõlked asjade juures, kus seletati, millega tegu, olid guugeltransleit puhtalt:D Samas saksakeelne tekst oli tõlgitud keeleoskaja poolt ja sisaldas nii mõndagi, mille kohta võib mürki võtta, et prantsusekeelne originaaltekst seda ei ütle:P Selline kirglik ja põhjalik tõlge siis:D Ja „fuajees“ müüdi kõike seda, mida meil Wehrmachti ja militaar.net’i foorumites, nii originaali kui koopiana. Originaalis selliseid asju, mida vist Eestis ei olegi saada. Hinnad olid ka muidugi ulmelised, aga sellistel asjadel ongi.

Batterie Todt ja William. Sees pilti teha ei olnud lubatud.

Üks kahest omataolisest maailmas:) (Salaja tehtud pilt)

Kuna olime mere ääres, käisime jalutamas ka natuke, jube tugev tuul oli ja meri mässas põhjalikult. Mõnus jalutuskäik oli. Edasiseks plaaniks võtsime kiirteedpidi Pariisist nii tunni kaugusele sõita, et hommikul Pariisi ära minna, hotelli check-in algab 12st. Kuna William ikka streigib, ei hakka rannikul seiklema, Normandia jääb mõneks teiseks korraks, kui suudame end veel sundida siia tulema.

Leidsime kiirteel ühe suure parkla, kust võtsime piima hommikuks ja paki kartulikrõpse teepeale:D Magamiseks valisime väiksema parkla, kus oli kaks rekkat, üks viimase malli mersu magava italiaanoga ja vana tuttav ümmargune peldik. Meie kokkamise ajal käis ka kiirtee-teenindus ja koristas selle ära ning paigaldas paberi, niiet saime isegi seda invakäimla osa kasutada. Tegime omale süüa, pakkisime auto magamisreziimi ja kobisime magama mõttega, et hommikuks äratust ei pane, magame, palju torust tuleb.

Ah jaa, parklas kepsutavad jänesed ringi. Oleks relv kaasas, saaks söögi kõrvale liha ka.

17.07 – Saksamaa, Belgia, Prantsusmaa

Hommikusöök oli jälle vägev, jääb pikaks ajaks meelde. Teekond jätkub. Kölnist siis otse läbi Belgia, peatumiseks ei olnud aega. Võib öelda, et teed on seal sama hullud kui Eestis, kui mitte hullemad. Ja me kasutasime ainult kiirteid ju. Väga jube igal juhul, ei oleks väga tahtnudki seal ringi vaadata, kuigi Poirot’ kodumaa jne. Põrutasime otse Prantsusmaale. Peab tõdema, et ma nüüd saan aru küll, miks sakslased ütlevad, et siia tulevad ainult roomikutel, pidades selle all silmas tanki. Mitte millestki ei saa aru, mitte keegi ei räägi inglise keelt, mitte keegi ei saa inglise keelest isegi aru. Sõita mitte keegi ei oska. Kuradi hullumaja. Ma saan aru küll, miks siin vihmaga kiirteedel kiirusepiirang 110 on, kuigi kuiva ilmaga võib 130ga sõita. Kui niimoodi rida vahetatakse, siis vihmaga ei saa 130 pealt ka pidureid blokki lüües pidama. Suunda hakatakse näitama siis, kui uues reas ollakse. Ja siis jääb see sisse kuni tagasireastumiseni, olgu see või 30 km pärast, või mõnikord kauemgi. No kurat küll, kas ennast ei häiri see vilkumine? Ja kõik teevad nii. Kui suunatule kang alla läheb, siis sinna see jääb. Neil autod ei lülita seda ise välja, kui rool otseks läheb? Ma pole prantsuse autodega kokku puutunud, jumal tänatud. Siin muidugi muuga ei sõideta. Mulle tundub, et William tunneb ennast siin üksiku ja erinevana, igal juhul talle ka ei meeldi siin. Täna hakkas lambist nii tegema, et enam ei vaheta käiku üles, kui gaasi anda:S See ei ole fun, kohe üldse mitte. Kiirteel sõidab okeilt, ei ole hullu, aga väikesed käänulised külavaheteed oma järskude tõusude ja langustega ei meeldi kohe üldse. Otsustasime, et vist tuleb reis lühem teha, mägedesse ei julge nii minna, sureb keset mägiteed kuskil kurvi peal ära, mis me siis teeme. Pariisis ja Verdunis on hotellid bronnitud, seal peab ära käima, ja siis ilmselt suund kodu poole.

Vaatamisväärsustest. Somme on surnuaedu täis. Teed mööda sõites juba näeb iga paari kilomeetri tagant mõnda. Vaatasime neid hulgim. Lisaks kaevikuid. Newfoundlandlaste ja kanadalaste esimese suure sõja panuste mälestuseks rajatud muuseume ja asju. Sõjaajaloo asjad, siinseid lugejaid ilmselt väga ei huvita. Kõige suurema Briti sõjamälestusmärgi juures käisime ka, päris võimas oli. Ja õhtul veel Kanada suur valgest kivist mälestusmärk. Pildid on ilusad, panen kunagi üles.

Kanada mälestusmärk. Hästi ilus.

Briti kõige suurem sõjamälestusmärk. Mina olen ka seal pildi peal tegelikult;)

Kanada kaevikud.

Lambad Kanada kaevikute ümber muru niitmas. Sildid on üleval, et piiretega alast välja minna ei tohi, sest alal võib endiselt leiduda lõhkemata miine. Julmad inimesed need Eurooplased - lambad siis peavad need miinid üles leidma:D

Prantsusmaal sajab kogu aeg. Ja kuradi külm on, mingi 12-17 kraadi, rohkem ei ole päikesega ka. Ja parklad pannakse ka kell kuus kinni, et jumala eest keegi ei sätiks ennast kuskile mälestusmärgi või muuseumi juurde parklasse ööbima. Imelikud on nad siin.

Ja see kiirteede eest maksimise süsteem on igas punktis erinev. Kus maksad enne ja siis sõidad, kus võtad sisenedes pileti ja maksad väljudes... Saa siis aru, kui ühtegi sõna inglise keeles kuskil ei ole ja keegi abitelefonil sellisel kujul inglise keelt ei räägi, et sellest aru ka oleks võimalik saada.

Magamiseks leidsime väikse parkla kiirteel, WCga. WC on umbes nagu Eesti kuivkäimla, aga veega. Kolm seina ja auk maas. Õnneks on invaWC ka olemas ja seal on pott ja uks käib kinni. Seda kasutame:D Prantslased on üks ropp rahvas. Ja mina arvasin, et Saksamaa on must. Siin on ikka kohe tõesti räpane...

Sööma siiski peab. Õhtusöök parklas.