Sõda

(Im Memoriam
veebel Allain Tikko
11.01.1979 - 15.06.2009)

Ja küünal me aknail ei kustugi ära
Et võõrsilt Sa leiaksid tagasitee
Ka sel kaugel lahingutandril on üks suletud värav
Mida avada saavad vaid Sõduri käed

Tee see lahti ja sisse mine
Kuhu? - Seda enam meie ei tea
Kui hajub Su auks lastud kogupaugu vine
Kogu kodumaa Su mälestuseks langetab pea

Su karmide Vendade põsel on pisar
On hetki, mil häbi kaob
Meenutades Sind nad võitlevad visalt
Kui verev kõrbepäike unne vaob


Ma ei tundnud Sind nii hästi, kui oleksin tahtnud. Alati tundus, et aega ju on. Pärast. Hiljem. Ja ega teie seal ei tea ju, et teie oletegi praegu kogu minu elu. Ei teadnud ka enne. Ja ei saagi ilmselt teada. Aga mina tean teid. Tean Sind. Ja mul on meeletult valus. Sest Sa olid üks parimaid. Ja kuidagi peab siit edasi minema. Teie seal, meie siin. Aga täna põleb mu aknal leinaküünal ja ma nutan ja kõik minu sees on valus. Ja see, mida ma tean, seda ma mäletan. Alati. Ühel päeval me kohtume taas. Ja siis tutvume korralikult. Puhka rahus, Sõdur! Hüvasti.