Minu hilisõhtusel koduteel on end autokooli õppeplatsil üles seadnud tsirkus. Enne südaööd sealt mööduda oli kummastav ja mõtteisseärgitav - tsirkus on mind alati köinud. Bradbury tuleb meelde. Tahaks olla tehnik selles värviliste tulede, taltsutatud metsloomade, ebardite ja klounide maailmas - tulla koos nendega kellegi kodulinna tuttavaile tänavaile, eraldada ribake seda kodusust ja teha sellest midagi salapärast, müstilist, kättesaamatut ja ligitõmbavat. Poisikesed suruksid nägusid vastu aiapilusid, et näha mind püstitamas karusselle, lasketiire, õudustetubasid ja ennustamisputkasid, mille iga mutrit, krigisevat hinge ja jälgimist vajavat kinnitust ma tunneksin kui oma südametunnistust, ja nende uudishimust nõrkevate teadvuste ees keriks end lahti elevantide, kääbuste, hiiglaste ja nõidade maailm. Ehmatusega jookseksid nad endale aiapilust vastu vaatavat soomustega kaetud Kalameest nähes koju, et õhtul naasta koos vanemate kaaslastega, veeretades pihus oma suvevaheaja jooksul teenitud münte ja soovides saada piletit sellesse kõverpeeglimaailma. Mina õlitaksin mustkunstniku topeltpõhjaga ja peegliga kirstu kaanehinged, milles õhtu kulminatsioonina akrobaadi tütar pooleks saetakse, ja ootaksin lummatud rahva lahkumist südaöisest valguskarnevalist, et oma hoolealused jälle maha võtta, kokku pakkida ja järgmise linna jaoks valmis panna. Meie lahkudes jääks maha tallatud muru, mõned värvilised lendlehed ja eksootiliste loomade väljaheidete lehk, mis meenutaks meie üürikest viibimist kuni järgmise vihmani. Ja muidugi jääks meist unelev pilk nii mitmete laste silmis, kellele meie maailm oli midagi ennekogematut, võimatult köitvat ja haaravat...
---
Eks endasuguste seltskonda igatseb ka veendunuim üksikondaja. Ja ebardite, tõrjutute, poolmetsikute või ühiskondlike hälvikute maailm võiks nii lihtsalt olla minugi kodu. Sedapuhku on nad lihtsalt külas. Seisan nende uksel, näpus õhuke paber värvilise tekstiga „Pääse“. Pääse paralleeluniversumisse. Nii kauge on see maailm minu või nende teiste omast, kes koos minuga väravast sisse tunglevad. Värvilised tuled vilkumas, karussellide kelukeste helin, atraktsioonide muusika, hõiked, kilked, naer, loomade norinad karavanide ja treilerite tagant, suhkruvati lõhn ja öötaeva pimedus. Koduseks ei saa seda kuidagi nimetada. Peaareenil konferantsjee omas säravas elemendis, klounide hirmutavad valged näod suurte punaste ninade ja alanutvate silmadega, kuigi nende suud naeravad. Lõvitaltsutaja piitsaplaksumine, tantsivate hobuste kapjade heli õhukesel liivakihil, akrobaatide ebainimlik painduvus ja üleinimlik julgus lennelda meetrite kõrgusel meie peade kohal. Pilvelõhkuja hurtsikute vahel. Siin ei käi asjad nii lihtsalt. Mõõganeelaja teenib ära teismeliste tüdrukute õudusesegused vaimustuskilked ja mina hiilin tagasi tulede ja tiliseva muusika ja karussellide manu. Kõverpeegel ei räägi mulle uut - end vaadates olen ma alati kõverpeeglis. Õudustemaja on armas - natuke naljakas ja natuke amatöörlik, aga aegumatu klassika. Tsirkus ilma õudustemajata on sümfooniaorkester ilma viiuliteta. Ennustaja kutsub mind - midagi temas on ikka tõesti mustlastelt alles, sest kui talle otsa vaatan, naeratab ta teadvalt ja valib järgmise huviobjekti. Naeratan omaette ja kõnnin edasi. Tore on end korraks tunda mitte nii teistsugusena. Selles maailmas olen mina see „keskmine“. Või sellele lähedal...
---
Huvitav, kuidas mõttemaailmad muutuvad. Ja mis neid muudab. On asju, mida ei pea kirja panema. Ja on asju, mille kirja panemata jätmine on võimatu. Minu esimene romaan jääb alatiseks ilmumata, sest sellised olid kunagi minu valikud. Ei, ma ei kahetse:) Tsirkus on ka tore.
