Sulguda pähklikoorde ja igaveseks uinuda. Vaid üks soov, ei muud. Kui ühte hetke kuhjub kurjust päratumalt palju. Sellest hetkest piisab, et kannatuse katkemine taaskord kohal oleks. Ja kuhjub ju alati - kui läheb halvasti, läheb kõik halvasti - laviinina, mis matab hinge enda alla ja sa lämbud aeglases, piinarikkas surmas, saamata isegi öelda, mis mõlgub su hääbuvais mõtteis, saamata ei andestust paluda ega andeks anda, sest on liiga hilja. Kas on? Liiga hilja. Ei ole ju. Miks siis ei tule mõtted õigetel hetkedel üle huulte, miks ei oska ma sõnu ritta seada ja öelda, mida on vaja? Miks ma ikka ja jälle ootan, et inimesed loeksid mu mõtteid, nagu ise meeleheitlikult püüan nende mõtteid veel enne tärkamist ära aimata? Nii raske on loobuda illusioonist, et sõnu ei ole vaja, et saab ilma, et tõeline mõistmine on mõistmine artikulatsioonita! Illusioonidest loobumine on üldse raske, mul on veel selle erakordsusegagi probleeme. Kuid mis jääks minust järele, kui võtta ära unistused? Nii madala enesehinnanguga inimese illusioonide purunemine, lõplik ja täielik, viiks... Nojah. Keskpärase arveametnikuni võibolla, või alla keskmise Säästumarketi klienditeenindajani, kui sedagi. Ja siiski. Vahel ei suuda, ei jõua enam, Iiveldus on nii kõikehaarav, et kogu organism on üks suur oksespasm, maailm vaob pisaratehägusse ja kõrvus kohiseb lõputu teadmine - Anny, Sa pead mõistma. See üks kord veel pead Sa mind lohutama, nägema sõnadeta mu valu ja selle ära puhuma!
Vaatan eemalduvale rongile järele ja ei suuda endast ühtegi pisarat välja pigistada, kuigi sees keeb segadus ja nutusoov matab hinge. Jälle ei suuda ma nutta. Jälle. Iga kord on täpselt samasugune. Iga kord on täiesti erakordne, nõuab eraldi lähenemist ja eelnevate unustamist. Isegi Sina, Anny, ei pidanud vastu. Ja edasi...? Paranemine. Andestamine. Järjekordne purunenud illusioon, järjekordne kiht kaitsvat kapseldumist haigetsaanud hinge ümber, järjekordne samm lõputu leppimise teel. Sihtkohta...ei ole. Sest kunst on teekond, nagu Peter Sellars ütleb. Ja nii ongi.
Aga mina ei suuda endiselt nutta. Või siiski...
Hoia mind nii, et jääksin alles...
Miks ei suuda ma muutuda?!?
On Sul vastuseid? Mul ei ole. Ega ilmselt Sulgi. Ma tean vaid üht. Eks sealt tulebki edasi minna. Samm sammu haaval, rutu ja jooksmiseta, sest kiirustamisega kaasneb komistamine ja joosta ma teadupärast ei oska...
Mis ka ei juhtuks,
ikka ja alati Sinu,
Antoine
