Tuesday, December 07, 2010

Kui puberteedist on möödas 15 aastat, on keskeakriisiks ju veel vara?

Mida ma pingutan, kui kunagi kuskil on keegi juba kõik ära öelnud, mis mul mõtteis?
Postpostpost - palju neid siia panna võib, et ennast mitte korrata? - modernistliku ühiskonna surmaagoonia -
originaalsust ei ole olemas. Kõik on plagiaat.
Milleks sõnu seada, kui võib korrektselt vormistatud viite anda? Ja ennast riidekappi üles puua, sest mitte sittagi ei ole enam öelda.
Inimesi on liiga palju, inimkond on siin planeedil liiga kaua tarmpinud.
Seda öeldi juba kaks kuradi sajandit tagasi!
Mida me tõmbleme ja peksame tiibu vastu ajaloo betoonseinu ribadeks, kui mitte kuskile enam minna ei ole?
Maailma lõppu on kah kuulutatud ajaloo algusest peale, miks ta reetur siis ei tule?
Omaenda armetu eksistentsi jõuetu mõttetus laksatub kuuliaugu teravusega otsaette,
kui tead täpselt, mida tuleks teha, et maailmal oleks jälle võimalus ainukordne olla,
aga näed, et tuumanupu ligi ei pääse sa kunagi.
Ja instinktid ei ole ka piisavalt nüristunud, et nööri seebitama asuda.