Hüvastijätt

Koera ei ole enam. Kiresinised leegid mu hõbeteral kisendavad valust ja Sõduri Silmad on veekalkvel. Vaid õrnvalge Jäälill ja tormakas Kuupärl ajavad me ümber varje taga ega mõista, kuhu nende öömust saatja siis ometi jääb. Mu seljatagune ei ole enam kunagi kaitstud, kui sammun üle hüljatud lahinguväljade Sõduri jälegedes, täiskuuöödelgi ulun üksi Emanda poole ja keegi ei keri end mu kõrvale lõkkepaistele kerra. Mu käigud on üksildased ja nukrad, vere lõhn ei ole ilma tema sõõrmete võimenduseta pooltki see ja elegantse saatja ähvaradava varjuta ei tõmbu Kondajad mu teelt aupaklikult kõrvale. Hulgun sihitult mööda sügiselõhnalist talvist linna ega leia rahu. Kõik on valesti. Varsti tuleb talv. Ja muretu lapsepõlv on igaveseks läbi. Koer saatis mu käike nii kaua, kui mäletan. Nüüd seisame me neljakesi väravapakul ega tea, kas siseneda või mitte. Tagasiteed ei ole, kui kaua ka pilguga minevikku ei sihi. Mina, Sõdur ja lumehelbekesed. Mis edasi? Ei tea. Hüvasti, Koer, aitäh, et mind saatsid. Me kohtume veel - sealpool Jõge. Ja hulgume taas valitsejatena mööda linna, mis kuulub meile. Külm tera läbi mantlitasku vastu mu reit ja Sina musta deemonina seljataga varjudes luuramas. Oota mind ära, eks. Hüvasti!