Lars von Trier, "Melanhoolia"

Jah, oleme kokku leppinud. Ma olen õnnelik.

Kõik need arusaamatusest väändunud kaastundenaeratused. Haigus, diagnoos. See tülpimus ja hukkamõist, mis peidab end kaastunde maski taha. Majatäis inimesi, kellel on täiesti ükskõik, peaasi, et pruut naerataks, peaasi, et nende vaevaga üles ehitatud näilisusemaailmadesse auke ei löödaks, et kõik sujuks traditsioonidele vastavalt. Kõned peavad olema, tants peab olema, tordi lõikamine PEAB olema. Hilinemine põhjustab nurinaid ja keegi isegi ei taha aru saada, sest aru saamine nõuaks süvenemist, sügavuti minemist, kellegi teise vastu huvi tundmist - oma egotsentrilisest maailmast korraks välja astumist. Või mis veel hullem - kellegi võõra sinna sisse laskmist. Claire mõistab Justine'i haigust, on leppinud selle olemusega, on nõus aitama. Ta vihkab... haigust? Või oma õde? Kuna Justine ON haigus - depressioon on nii suur osa temast, et defineerib isiksust - siis mõlemat. Sest depressioonik on nagu narr - tal on võime öelda välja alasti tõde. Tal on luba näha maailma sellisena, nagu see on. Õigus näha näilisuse ja maskide taha. Depressioonik teab asju.

Te tahate, et ma oleksin õnnelik. Õnn on rahulolu, eluga, endaga rahul olemine. Ära ihalda seda, mida sa ei saa, õpi armastama seda, mis sul juba on. Siis oled õnnelik. Ära taha muuta seda, mille muutmine ei ole sinu võimuses. Õnn on vaikne leppimine sellega, et maailm, milles elame, on perses. Ja iga järgmine põlvkond keerab selle veel rohkem perse ja paremaks ei lähe mitte kunagi. Aitäh pakkumast, aga ma vist jätaks vahele...

Depressioon. See on nagu tiisikus või aids - moehaigus, defineeriv diagnoos, see nagu asetaks haige ühiskonnast väljapoole, kõrvalt vaadates on selles isegi midagi ihaldusväärset. Et olla tõeline kunstnik, kogeda tõelist maailmavalu, luua tõelist poeesiat, peab olema depressiivne. "Küll tal on vedanud, ta tunneb nii sügavuti, tal on nii lihtne seda loomingus väljendada, ma soovin, et ka mina tunneksin seda kaunilt musta sügavikku". Minge perse. Igaüks tahab olla so fucking special, eriti õrn tundeinimene, kes mõistab maailma asju sügavuti, tunnetab planeedi valu... Fakk. Idioodid. Maailmas ei ole midagi, mida meiesugused tahaksid rohkem, kui normaalsus. Võimet siiralt naeratada, tunda rõõmu sellest, mis on ja mitte ihaleda kättesaamatut, olla rahul endaga ja maailmaga. Seista, veinipokaal käes, ja naeratades vestelda ilmast ja tõusvatest hindadest - ilma kandikult pudelit haaramata ja seda ühe sõõmuga tühjendamata, ilma fantaseerimata selle pudeli vestluskaaslasele pähe puruks löömisest. Soovida palju õnne sünnipäevaks, analüüsimata, et õnnelik olemine tähendab globaalsest pildist täielikus teadmatuses viibimist ja kas ma ikka soovin, et keegi oleks nii kuradi loll. Kas ma ikka tahan, et see inimene vaataks vaikides pealt, kuidas inimkond rühikal marsil mitte ainult enda vaid kogu planeedi huku poole sammub. Me ei soovi midagi rohkem, kui ühel kuradi hommikulgi ärgata üles ja TAHTA ennast voodist välja ajada, näha algavat päeva mitte võitlusena elu ja surma peale, mille kaotamine juba eos tundub maailma ilusaima mõttena, vaid toreda fucking seiklusena, kus iga nurga taga ootab uus kaunis fucking üllatus! Me ei taha olla so fucking special, me tahame olla fucking normaalsed! Lõpetage ära see kuradi depressiooni romantiseerimine, rasik. Ei ole romantiline tunda füüsilist kurnatust pelgalt mõttest, et sa pead ennast hommikul püsti ajama ja alustama järjekordset kuradi päeva. Et üldse ellu jääda, jagada iga minut, iga kuradi liigutus uuteks ülesanneteks, sest terve tegevus korraga tundub ületamatu, saavutamatu kaugus. Panen äratuskella kinni. Tubli, hästi, algus on tehtud. Lükkan teki pealt ära. Ei tõmba seda tagasi, mis sellest, et külm on ja hommik annab kogu kehale lõuahaagi. Tubli. Teen silmad lahti. Hästi. Tõusen istukile. Ei mõtle veel riidessepaneku ja hommikusöögi tegemise peale, sinna on veel mitu tegevust aega. Jalad üle voodiääre. Tõsine faking saavutus! Tõuse nüüd püsti ja käi kusel ära. Tubli kuradi töö. Mille kuradi päralt, ah? Kõik, mida me tahame, on olla normaalsed ja tõusta fucking üles. Või maha kärvata, sinnasamma voodisse. Päevast päeva heliseb äratuskell ja iga liigutus on uus mägi, millest üle ronida, ja eesmärki ei ole. Voodist välja saamine ongi eesmärk. Söömine. Lehe lugemine. Koertega jalutamine, sest kellegi teise seedesüsteemi talitluse tulemi väljastamine sõltub sellest, et sa ennast hommikul voodist välja ajad. On ikka sitaks romantiline küll, eksole. Mälu. Mälu veelkord. Mälu veel kaks korda. Neela. Korda homme. Sest see kuradi karkass ei seisa muidu püsti. Ja see põhjustaks sitaks palju jama teistele inimestele, kui sa ühel hommikul enam päriselt ka ei suudaks end voodist püsti ajada. Mõnda neist ma armastan. Niiet mälun. Ja neelan. Ja jagan oma faking päevad murdosadeks, ülesanneteks, mida ma olen suuteline täitma. Ükshaaval. Mine välja. Pane uks lukku. Mine taksoni. Ava uks ja istu sisse. Edasi on kõik korraldatud. Claire vihkab teda, aga Justine on ikkagi ta õde.

Maa on kuri, ütleb Justine. Maa on lihtsalt emane - emotsioonid üle mõistuse, kaastunne oma laste suhtes, olgu nad kui sitased ussikesed tahes. Inimene on kuri. Elu kui selline. See kõikehaarav vajadus kasvada, sigida, paljuneda. Mõistusthalvav instinkt oma sitaseid geene edasi anda. Elu on kuri. Elu on Kurjus. Kristlased said vähemalt ühes asjas tõele üsna lähedale. Nad ei läinud lihtsalt lõpuni, piiritlesid paratamatuse nautimise saatanlikkusega, paratamatuse enda tegid jumalikuks. Ju see jumal siis on ise ka kuri. Võilill pressimas ennast läbi asfalti, puu kasvamas keset betoonseina, seitse miljardit inimest, pandakarud ei ole kõikidest pingutustest hoolimata välja surnud. Vot see on kurjus. Planeet on lihtsalt loll emane oma lolli kaastundega. Melanhoolia päästab mõlemast. Nii rumalusest kui kurjusest. Ma ei ole kindel, et isegi mõistus midagi neutraalsemat on. Ikka seesama eluga kaasas käiv subjektiivne kurjus.

Ma ju pingutan. Naeratan ja naeratan. Ma ju pingutan. Sellest ei ole lõpuks ikkagi sittagi kasu. Claire teab. Mida Michael siis ootas. Meie peale ei saa kindel olla. Me pingutame mõnda aega, aga varem või hiljem kukub see kuradi kaardimajake ikka kokku. Ja siis tuleb algusest peale hakata. Ärkamisest. Silmade avamisest. Kas kellelgi on üldse sellist kannatust, et pikemalt vastu pidada, seda käima õppimist teist, kümnendat, sajandat korda pealt vaadata?

Elu ja filmi vahe on selles, et elus ei ole Melanhooliat, kes kõik lahendaks. Kõik kordub, algab uuesti ja uuesti, kukub kokku ja algab taas. Iga päev tuleb ärgata. Ja mingit lootust, et tuleb ekslev rändplaneet ja sellele kõigele punkti paneb, ei ole. Tahate teada, mida ma sellest väljavaatest arvan? It's a fucking piece of shit.

Iga dekadendi arusaam ideaalsest lõpust on reaalsus ainult filmides. Reaalsus aga takerdub jalgade ümber ja seda on raske kaasa vedada...

28.07 - Läti, kodu

Mina jäin Poolas magama ja kui ärkasin, siis olime Lätis ja päike tõusis. Way to go Sõdur! Bensuka söögikoht oli kinni ja koos sellega ka WC, aga mingi ehitus käis seal, niiet oli ehitajate teisaldatav peldik. Varustasin selle paberiga ja käib küll. Magasime. Kui üles ärkasin, varustasime uuesti peldiku paberiga, see oli vahepeal sealt otsa saanud. Sõdur tõi bensuka poest piima ja sõime ruttu natuke krõbinaid ja kobisime koju ära. Sa said hakkama, William!!!

27.07 – Poola, Leedu, Läti

Magasime neljast kümnneni, siis läks nii palavaks, et uni kadus ära ja ajasime ennast üles. Esimese asjana hommikul tuldi rekkade juurest kütust pakkuma, et odavat rekka diislit ei taha. Võttis kokutama, see auto sureb siin juba korraliku Euroopa kütusega:D Söök oli jube ("uus sõber" lubas, et on Poola parim söök, ei taha mõelda, mis siis veel mujal on). Hinnad on... ee... Kui teaks, mis kurss on, oskaks täpsemalt arvestada, aga tundub, et jube kõrged:S

Jõudsime lõpuks kiirtee peale. Iga 10km tagant peab 13 slotti maksma:S Maailma kõige kallim kiirtee. Ja mina veel vingusin, kui Reimsi ja Verduni vahel pidi 7€ maksma selle 100km eest.

Hommikul oli soe, mõtlesime, et oleme selles Eesti kuumalaines nüüd, aga lõunast läks jälle vihmale ja 16 kraadi. Toome vihma ja külma Eestisse kaasa, kui peaksime kohale jõudma. Plaan on, et nüüd oleme Poolas ära juba, siia on mõtekam Eestist keegi treilaga järele kutsuda, kui Williamil jälle käigukast ära sureb. Invaliidirežiimil sõidame niikuinii. Ei tea ainult, kust saada auto, kes Williami koju suudaks lohistada, Mazda kaalub ise poole vähem. Heli buss suudaks, aga Heli ei tea ise ka, kas sellel konks on või ei ole. Remi Audi äkki, kui muud üle ei jää. Isa vast saaks järgi sõita meile äkki:D Vaatab, kaugele seekord siis ära saab.

26.07 – Prantsusmaa, Belgia, Luxemburg, Saksamaa, Poola

Hommikusöök oli maitsev, kuigi mul on igemepõletik ja pärsi valus on süüa. Kurk on ka väga valus, võibolla sellest, et restoranis läks midagi kurku ja ma köhisin endal sisikonna pahupidi, aga võibolla olen haige ikka, palaviku tunne on ka.

Sõduril olid korraks mingid hallutsinatsioonid teepeal, sirge tee läks silme ees kaheksaks . Õnneks läks üle. Ilmselt peab keelama tal kohvi juua, kui tal organism seda ei kannata.

12 jõudsime Volvo teenindusse, aga neil on 12-14 lõuna. Siin on igal pool tund või kaks lõuna ja see näeb välja nii, et pood pannakse kinni ja kõik töötajad lähevad koos lõunale ja juttu ajama. Nii ei ole ju lõbus, et pooled käivad lõunal ära ja siis lähevad ülejäänud. Tööline on siin küll ikka super olla, ma saan aru küll, miks meie tööandjad kümne küünega kinni hoiavad meie ülimalt töötajavaenulikust seadusandlusest, siin nimetataks meie tavalist tööpäeva orjatööks ja inimesed oleks kohe tänavatel ja paneks autosid põlema...

Ühesõnaga vahetasid nad ära EGR sensori (auto on kuu aega Eestis teeninduses olnud, loomulikult nad ei ole selle peale tulnud, et sensor üle vaadata, eksole...), kasseerisid selle eest 500€ ja soovisid head kojujõudmist. Stupid, stupid country. Peale kolme korda veakoodide kustutamist (mis maksab siin 63€, IA hakkab hullult odava kohana tunduma) William mõnda aega isegi sõitis, niiet võtsime suuna kodu poole ja otsustasime ühe minekuga nii kaua uhta, kui kas auto ära sureb või Sõdur enam ei jõua. Reimsist lasi läbi Belgia ja Luxemburgi ära sõita, Saksa jõudes oli esimene ummik ja Engine Systems Service Required ja avariirežiim. Pressisime edasi, Läbi Saksa, öösel leidsime vahetult enne Poola piiri veel mingi eestlase, kes viib autosid Šveitsist Eesti ja kes oli 20h järjest sõitnud, arvas, et pressib koju ära ühe jutiga. On ikka frukte maailmas:D Tema õhutusel otsustas Sõdur, et sõidame Poola ära ja magame Las Vegases, pidi hea koht olema uue sõbra sõnul. Ei saanudki veel viimast korda Saksamaal magada:(

Poola on ootuspärane. On öö, aga autosid mõlemal suunal katkematu rada, teed kohutavad, kiirtee kuskil teadmatus kauguses, igal pool teetööd, uus sõber kadus poole tee peal ära, sest rekkad lihtsalt pressivad vahele ja siis jäävad 80ga ette sõitma ja see on kiirus, kus William ära sureb alati, sest talle ei meeldi neljandalt viiendale käigule vahetada ja see on just see kiirus, kus ta plõksib nende kahe käigu vahel. Kuidagi saime selle lubatud Las Vegaseni ära, jube koht on, kus kustakse auto kõrvale ja kõik on täis. Magame kõige kaugemas nurgas, paari rekka juures, et oleks turvaline. Haha.

25.07 - Prantsusmaa (Verduni vangipõli 3)

Tegime hommikul St Paulist check out’i, sest neil olid tubadel bronnid peal ja kolisime Etapi tagasi, kus nädala sees vist väga suurt tungi ei ole. Naljakas täisautomaatne hotell on see suurema osa ajast. Mõned tunnid päevas on keegi kohal ka, kes serveerib hommikusööki ja vasatab telefonile, aga suurema osa ajast on ukse taga automaat, kus valid endale toa ja lisad, mida soovid, maksad krediitkaardiga ära, saad omale uksekoodi, mis avab nii välisukse kui toa ukse ja kolid ennast ise sisse. Meie tuba oli koristamata, niiet panime asjad sisse ja läksime jalutama. See koht asub kesklinnast kaugemal, siin on massiliselt kaubanduskeskusi ja asju. Täna muidugi on esmaspäev, niiet suurem osa asju on kinni. Mäh? Aga nii siin on. Mõned kohad olid siiski lahti ka, käisime suuuuures supermarketis, lihtsalt uskumatu, kui palju valikut siin on, ei jõua ära oodata, et sellised asjad Eestisse ka jõuaks. Praegu on vaja neljas kohas käia, et kõik vajalik saada, et kasvõi süüa teha vmt. Ja hinnad on hämmastavalt odavad ikka, toit on siin poole odavam kui Eestis. Leidsime õhtusöögiks ühe kartulirestorani, Mäkist on lihtsalt totaalselt kõrini ja kartul on nagu miski, mida Sõdur ka süüa julgeks:D

Helistasime Reimsi Volvo teenindusse, lubasid EGR klapi ära vahetada 500€ eest ja homme umbes 12 peaksime tagasi helistama. Miks ma julgen arvata, et nii lihtsalt need asjad ei käi?

Päeval vedelesime hotellis ja vaatasime filme. The Punisher oli päris hea, ebaameerikalikult palju pahasid sai päriselt ka surma, mitte ei pandud 12 aastaks vangi. Let Me In oli nunnu, selline laste vampiirifilm, mida oma lastele näitaks, kui ma kunagi laste suhtes teistmoodi arvan kui praegu. The Moon oli enam-vähem, päris alguses kohe ei saanud pihta, mis point on, aga no poole tunni peal või nii oli ikka selge, ei midagi erilist. Sutter Island üllatas positiivselt. DiCaprio üldjuhul tähendab, et asi on täielik saast, aga see on küll midagi, mida julgeks soovitada. Lõpp oli jama, aga film ise väga hea, mina näiteks sain viimases neljandikus alles aru, milles point on:D

Kartulirestoran oli hea valik. Sõdur küll oma kilose kartuliga kanatiibadega ei olnud väga rahul, tema jaoks oli mage, aga minu Normandia kartul (singi ja valgehallitusjuustuga) oli super. Mulle ei meeldi ülemaitsestatud toidud ja see oli täpselt paras. Ja õunamahl oli kõige parem õunamahl, mida ma kunagi saanud olen. Päris kena lõpetus Verduni vangipõlvele. Homme sõidame Reimsi ja tagastame Peugeot-punni. Vaatab, mida nad Williamiga teinud on ja siis otsustab, mis edasi. Kas rendime auto ja sõidame Brüsselisse ja sealt AirBaltikuga Riiga ja sealt bussiga või rendime auto ja sõidame sellega Saksamaale ja ostame endale sealt uue auto, millega Eestisse sõita või rendiautoga Pariisi ja sealt Praha kaudu Riiga või siis ikka üritame Williamiga nii kaua pressida, kui ta vastu peab.

24.07 – Prantsusmaa (Verduni vangipõli 2)

Ristide lõputu rida, nagu Prantsusmaal neid nii palju on...

Lõbus tädi ikka toimetab, huvitav, kas ta magab ka kunagi?:D Annab hommikule rõõmsa värvi kohe. Täna siis oli kaugemal sõitmise päev. Auto kilometraažilimiit on 400km nelja päeva peale ja 250 sellest läheb Reimsi-Verdun-Reims marsruudi peale, niiet väga kaugel ei saanud käia. Aga natuke ikka, mõned kenad suured surnuaiad, suur uhke kirik, panin ka küünla hukkunute mälestuseks. Nüüd alles sain teada, et selle eest peab maksma, siiamaani olen nahaalselt lihtsalt võtnud küünla ja pannud põlema, ei tulnud selle peale, et kellegi mälestamiseks peab kirikule maksma:S Kristluse institutsionaalne pool jääb minu jaoks igaveseks mõistatuseks ilmselt, ma lihtsalt ei saa aru sellest.

Küünal poiste mälestuseks.

Käisime veel ühtedes tunnelites, aga see oli natuke jubedam, niiskusest oli kõik hallitust täis, hallituse niidid rippusid laest ja seda oli sellistes värvides, mida ma varem näinudki ei ole. Paaris kohas olid peopesasuurused ämblikud ja kuskile vastu minna ei saanud. Ei kujuta isegi ette, kuidas seal aastaid elati ja tegutseti, pea kohal lõhkemas pommid ja pidev kauge tärin andmas märku kestvast sõjast. Näljas, kõigest oli puudus, alates söögist ja lõpetades moonaga, Prantsuse sõjaline juhtkond ei ole kunagi hiilanud erilise planeerimisoskusega, küll aga osati nööpe poleerida ja sulgedega kiivreid disainida. Kui sõduril on saapad viksitud, siis ta tühi kõht ei anna endast nii tungivalt märku. Jah, muidugi. Korjasin muuseumi ümbert lilli ka, et panna õhatud tunnelitesse maetud Saksa sõdurite mälestusmärgi juurde. Pärast avastasin, et korjasin neid armee avalikkusele keelatud territooriumilt:D Karta on, et see kunagine miiniväli oli, aga no kirjutagu oma siltide peale siis midagi inglise keeles ka vmt, kust mina teadma pean, mida see valge teatetahvel tähendama peab, infotahvlid on suht samasugused kõik ju.

Tunnelid.

Tunnelitesse maetud saksa sõdurite mälestuseks. Minu tagasihoidlik metsalillede kimp on ka seal uhkete kunstlillede kõrval.

Kõikides spektri värvides hallitust. Ja mõnes värvis, mis spektris ei esine. See sambla värvi roheline on ka hallitus, mitte sammal.

Natuke eemalt leidsime ühe ploomipuu – esimene viljapuu, mida Prantsusmaal kohtasime. Saksas olid kõik teeääred täis mirabelle ja kirsse, siin ei ole mitte midagi. Kuna olime viimati söönud hommikul ja kell oli juba neli läbi, tegime selle ploomipuu juures omale lõuna:D Väga head magusad ploomid. Kahjuks järgmises kohas, kuhu läksime (Tääkide Kaevik, ühtegi tääki ei olnud järgi), oksendasin kõik välja:S Ei teagi, kas sai tühja kõhu peale liiga palju ploome (selliseid probleeme mul varem ei ole olnud, ma suviti toitungi põhiliselt värsketest asjadest ju), kas oli probleemiks hallitus, mida tunnelites katsusin (kui see oleks ohtlik, oleksid siin sildid väljas, lapsed jooksevad tunnelites vabalt ringi ja topivad kõike suhu, kui hallitus kõhuprobleeme tekitaks, oleks see siin epideemiline) või olid osad korjatud lilledest mürgised – see on kõige tõenäolisem, sest käsi ma peale korjamist ju ei pesnud ja ploome korjasin samasse pihku, kuhu lilli. Väga paha oli olla terve õhtu, läksime koju ära, Sõdur tõi Mäkist õhtusöögi, sest kõik söögikohad olid pühapäeva puhul kinni ja nendes, mis lahti olid, ei olnud enam midagi sellist, mida süüa julgeks. Magamamineku ajaks oli parem küll juba, niiet vast ei ole hommikuks surnud.

Äge lasketorn künka otsas. Nagu vares või midagi.

23.07 – Prantsusmaa (Verduni vangipõlv 1)

Hommikusöök oli jälle magus – krõbinad, saiakesed ja Prantsuse pikk sai moosi või võiga. Aga ma sain esimest korda Prantsusmaal kohvi, mille esimene lonks ei tõmmanud sisikonda keerdu, mis oli lausa päris maitsev. Retseptsioonitädi oli endiselt üdini naeratus ja serveeris ka hommikusööki. Mulle nii meeldivad lõbusad vanad inimesed, isegi positiivsus ei ole nii oluline, kui just see, et inimene ise on rõõmus ja naudib seda, mida ta teeb, tunneb elust rõõmu. Selleks ei pea olema positiivne, piisab kui olla lõbus:) Kuna pühapäeval kipuvad Euroopas kõik kohad kinni olema, käisime vaatamisväärsustega tutvumas, homme saab siis vaadata neid asju, kus ei ole vaja piletit osta, surnuaiad jne. Verduni memoriaal oli vägev. See on kindluslinn, mille pärast on meeletuid lahinguid löödud, strateegiliselt tähtis punkt. Tsitadelli all on kilomeetrite kaupa tunneleid, kus elati, hoiti varusid ja mille kaudu varustati eesliini vägesid ning evakueeriti haavatuid. Osa tunneleid on taastatud ja sinna on turistidele rong sõitma pandud. Kassas antakse sulle kõrvaklapid, kust kuuled teksti selles keeles, mis sulle sobib, ja rongi peatustes on holograafiline teater. Päris vägev, kolmemõõtmelised hologrammid esimese maailmasõja aegsest elust tunnelites näitlejate esituses. Lõpus kõnnid jala seal tunnelites, vaatad näitusi ja mälestusteenistust sadadele tuhandetele tundmatutele sõduritele, kelle auks seal see mälestusmärk on. Väga palju on vaeva nähtud selle tsitadelli ajalootutvustuseks muutmisel. Kusjuures see oli üks odavamaid kohti, kus me käinud oleme, täispilet oli 7€, militaristidele 3.50. Tudengite soodustused on siinkandis ainult kuni 26aastastele miskipärast. Siit SEBE oma idee saigi ilmselt. Ja Kaitseliidust mul mingit liikmepiletit ega asja ei ole, ma olen nende peale natuke liiga pahane, et ise pinda ka käia, aga Sõduri kaitseväelase tunnistus miskipärast teinekord laieneb ka mulle:D

Tsitadelli müürid.

Verdun.

Jalutasime tsitadelli müüride vahel ja peal ja linnas ringi, käisime ilmatusuures supermarketis, jube kahju, et Eestis selliseid ei ole:( Ostsime omale süüa-juua tagavaraks ja läksime oma hotelli ära. Huvitav, et seda hakkasime juba esimesel päeval koduks kutsuma:D Nett on tasuta ja levib ka toas.

22.07 – Prantsusmaa

Lõputuid ristede ridu siin jagub...

Hommikusöök selles ilma tärnideta hotellis kannatab välja võrdluse kolmetärnihotelliga. Mitte väga suur valik, aga olemas midagi igale maitsele – krõbinaid, jogurteid, magusat saia, soolast saia (värsket!) juustuga, mahlu, kohvi-teed. Puuviljad ainult olid puudu. Ja kohvi prantslased endiselt ei oska teha.

Sõdur helistas Volvosse – sorry, sõber, aga auto on kaput:( Ei oska hetkel öelda, kas saame korda ja mis edasi, helistage esmaspäeval uuesti. Novot. Vaja välja kabetada, mis me teeme siis nüüd niikaua. Hetke plaan on, et tõime Clio tagasi ja Sõdur läks ühest odavamast laenutusest veel väiksemat autot vaatama. Muidu võtaks siit, aga siin on kilometraaži piirang ja meil oleks vaja kõvasti sõita. Mina nüüd istun kaks tundi kuskil selles laenutuses, mis meile Clio Volvo esindusse ära tõi ja ootan, kuni Sõdur tagasi tuleb. Siis sõidame selle piiramatu kilometraažiga autoga ühte odavasse hotelli paarisaja km kaugusel, paneme oma asjad sinna maha ja hakkame vaatamata jäänud vaatamisväärsustega tutvuma. Normandia jms. Terve nädalavahetus tuleb endal ära sisustada. Ja siis alles selgub, mis edasi saama hakkab, kas tuleb veel pikemaks siia jääda või tuleb hakata lennukipileteid ostma ja Williamit kuskile rekka peale organiseerima, kes ta treilaga koju ära tooks, kus saaks ta varuosadeks maha müüa.

See on kindel, et isegi kui William korda saab, läheb ta müüki:( Kurb on küll, aga ei suuda enam. Kui missipalka taga ei ole, siis me ei saa ta remontimisega finantsiliselt hakkama. Kogu see kupatus praegu teeb meid rahast täiesti lagedaks, mitte midagi ei jää ilmselt järgi. Mis tähendab, et Williami peale on meil lõpuks kokku läinud peaaegu kogu kahe missi raha, oma pool miljonit. Selle eest oleks täiesti uue auto saanud juba, isegi Volvo.

Vot sellised seiklused. Verdunis olid mingid poed ka, käisime korra läbi ja saime mulle lausa kahed uued botased. Jalanõude poodides olid kõik hinnad sellised, et kui ei oleks praegu oht, et Volvo teeninduses tuleb meil arve paartuhat euri, siis oleks hullunud küll. Margitooted, Adi ja Nike ja Umbro ja Puma jne olid ühes poes miinus 50% ja teises poes lihtsalt mingi 25-30€ kõik asjad, mittemargitooted veel odavamad. Mingi 5-15€ eest oli võimalik saada nii botaseid kui kingi kui lahtisi kingi kui saapaid jne. Võtsin endale ühed Puma botased, mis on natuke soojemad (nr 42 ja on mulle täiesti parajad, numbrid on siin küll imeliku) ja ühed American River tennised, mis on natuke õhemad, ilma voodrita, aga vihmakindlad sellegipoolest. Vanad Adid viskasin ära, haisevad juba nii hullusti, et neid ei saa kasutada enam. Enne reisi algust just pesin nad ära. Vähemalt olen nüüd natuke ilmastikukindlam.

Vaatab siis, mis edasi saab ja milliseid „toredaid“ seiklusi elul meile veel pakkuda on selle reisi jooksul. Varem koju jõudmisest vist on saanud hoopis hiljem koju jõudmine. Võib veel kiirekski minna, Sõdur peab 8. augustil tööl olema...

Hiljem. Sõdur oli ära 5h ja tulemus: kõik odavamad autod on välja renditud, mingi üritus on ja nädalavahetus tulemas. Reimsis on kõige odavamad hotellid 60€, aga ka 120€ öö kohad on täis. Seesama üritus ja seesama nädalavahetus. Tulem: rentisime auto sellestsamast kohast, kus ma 5h istunud olin, Peugeot 107. Veel hullem punn kui Clio, aga täiesti uus, läbisõit mingi 2000km. Tahtsime Verduni hotelli tagasi minna, kus olime, aga tuli välja, et see on täis. Õnneks teadis tüüp autorendis Verdunis ühte hotelli, mis oli isegi odavam kui Etap. Ja neil oli kahene tuba ka vaba, vajadusel kuni teisipäevani. Nii siis jäi.

Meie uus transporter siis. Ei saa mina aru inimestest, kes räägivad, et väikse autoga on hea ja turvaline ja mõnus sõita...

Verdunil on õnnestunud Prantsusmaa mainet meie silmis kõvasti rehabiliteerida, kui keegi Prantsusmaale reisima läheb, siis see on küll koht, kus ära käia. Regasime end hotelli sisse – Hotel Saint Paul kesklinnas on väga äge koht, soovitan soojalt, väga mõnus teenindus, vanem daam rääkis nii ilusat inglise keelt, et pisar tuli silma, puhtalt ja soravalt ja sai kõigest aru. Toad on ruumikad ja kenad, kõik on puhas ja korras ja kuigi tegu on vana majaga, ilmselt vanemaga kui Pariisi hotelli oma, on remonti pidevalt värskendatud ja kõik toimib. Mõnus pisike kohake kesklinnas. Jalutasime kohale jõudes linnapeal ka, eile ei jäänud selleks aega. Otsisime õhtusöögiks koha, mis ei oleks Mäk ja sõime superhead omletti, vaatasime üle vanalinna, kus ka hotell asub ja kõndisime tasuta rockfestivalist mööda. Verdun ongi see, mis silme ette tuleb, kui mõtled Prantsusmaa peale, see, mida Pariisilt ootasime, aga mida seal kohe raasugi ei olnud. Vaiksed vanalinna tänavad, vanad majad nikerduste ja sepistega, sumisevad kenad tänavakohvikud rahulikus miljöös, väiksed omapärased poed, sõbralikud ja naeratavad inimesed, vaba ja lõõgastunud õhkkond. Ei mingit Pariisi närvilisust, räpasust, lärmakust, ruumipuudust ja saastunud õhku. Päris Prantsusmaa:)

Kohutavalt alanud päev lõppes päris kenasti, nagu Sõdur ütles.

21.07 – Prantsusmaa

Ja seiklused jätkuvad. Hommikul käisime kiirest söömas ära, võttes ainult neid asju, mis süüa kõlbavad, ja lasime kiiresti jalga, et mitte Pariisi hommikusse tipptundi jääda. Linnast välja suund ei olnud nii hull, aga linna sisse suund oli ikka põhjalikult umbes. Käisime siis paar kohta läbi, kus tahtsime käia, mõned kenad surnuaiad ja mälestusmärgid.

Grosse Berta alus kuskil metsas, ühtegi viita ega teadetetahvlit ei olnud, mingist saeveskist pidi mööda minema ja metsa sisse päris pikalt, seal oli.

Aluse juures olev visand Grosse Bertast täies hiilguses.

Viimane peatuskoht enne Verduni poole suundumist pidi olema Draakonikoobas (selline muuseum sõdadele, mõlema suure sõja lahingutes oli sellel kohal tähtis roll, seal on kaevikuliine taastatud ja tunnelid jms. 100m enne parklat oli järsk tõus järsu kurviga. Ja juhtus see, mida me olime kõige rohkem kartnud, mitte ainult reisi juures vaid üldse selle auto ostmise juures. Enne reisi mõtlesin mina, et juhtugu mis tahes, peaasi, et keset Prantsusmaad lõplikult ära ei sure. Ja Sõdur mõtles autot ostes, et kõige muuga me saame hakkama, aga kui käigukast ära sureb, siis on perses, siis tuleb auto utiili müüa ja oleme 200 000 eegust ilma. Ja see suurepärane riik siin panigi need kaks asja kokku... Niigi me oleme tükk aega juba sõitnud manuaalrežiimil selle automaatkastiga, Sõdur vahetab ise käike, sest auto ei saanud paaris kohas käigu üles vahetamisega hakkama. Ja nüüd siis ei saa enam käsitsi ka, käiguvahetus käib hirmsa paukumise ja vingumise saatel ja auto teeb sellist häält, nagu ma pole veel ühestki autost kuulnud. Jõud on täiesti läinud, iniseb ainult, nagu väike vihane bensiinimootor mitte suur Volvo diisel. Vaikselt veeretasime ta Draakonikoopa parklasse ära ja hakkasime asju ajama. Sõita temaga enam ei julge. If kasko ajas meile kolm tundi puksiiri välja. Lõpuks ta siiski tuli ja sai meid pool tundi enne sulgemisaega lähimasse Volvo esindusse Reimsis. Puksiir inglise keelt ei rääkinud ja sellest aru ka ei saanud. Õnneks tüübid Volvos vähemalt saavad aru, kuigi ise väga palju rääkida ei oska. Ja õnneks ei ole neil siin järjekord ülejärgmise nädalani. Homme vaatavad üle ja siis vaatab, mis edasi. Tellisid meile rendiauto ka, niiet saame Verduni hotelli ära minna, vähemalt ei lähe juba makstud raha raisku. Hea, et puksiiri oodates ei otsustanud hotelli helistada ja öelda, et me ei tule ja meie toa võib kellelegi teisele anda. Rendiauto on Renault Clio, kõige väiksem pedepunn maailmas, isegi pedekastide kohta väike. Aga sõidab vähemalt. Ja sulandub ümbruskonda, absoluutselt kõigil on siin samasugune, nagu saksas Smart, on siin Clio.

Verduni hotell on väga kena, mingi 40€ eest öö ikka kordades parem kui Pariisi oma. Tärne Verdunis ei ole sealjuures. Ilmselgelt ei näita tärnid kvaliteeti. Käisime hotelli kõrval Mäkis söömas ja kobisime varakult magama. Sõdur surfas veel koridoris tasuta wifis välja variante, mida edasi teha. Tuppa wifi ei ulatu.

20.07 – Prantsusmaa (kahjuks ikka veel Pariis)

Selle pildiga seostubki minu jaoks Prantsusmaa. Ilmselt igavesti. Sombune, porine, hooldamata, ära trambitud ja üle hinnatud.

Hommikusöök oligi nii hull, kui kartsime. Kohvi – ei kõlba siin üldse juua, ma pole Prantsusmaal viie katsega veel sellist kohvi saanud, mis kurgust alla läheks. Söögiks oli kahte sorti krõbinaid, ühed isegi kõlbasid süüa. Ja nelja sorti saiakesi, kõik ühest taignast (nagu lehttaigen, aga mitte päris) ja ühe maitsega – nii magusad, et isegi Sõduril läks süda pahaks. Lisaks võimalus saia röstida ja sinna moosi või šokolaadimääret peale panna. Mitte ühtegi soolast asja. Jogurtit oli ka, neid keemiajogurteid, mille kõik maitsed on ühe maitsega, ainult värv varieerub ja seal sees olevate „puuviljatükkide“ konsistents. Need süüa kõlbavad kollased krõbinad ja apelsinimahl olid ainsad söödavad asjad. Ja kui Sõdur on tõesti pirts ja kõike ei söö, siis mina üldjuhul söön suht kõike ja söögiga ei pirtsuta. Et siis selline koht.

Käisin duši all. Dušš on seatud nii, et kui nina vastu seina ei seisa või 2m pikk ei ole, siis pritsib pool vett üle dušinurga seina. Mingi müstika jälle. Sõdur läks linnapeale seiklema ja metrood avastama. Kuna on jälle laussadu ja väga külm ja mulle eile uusi jalanõusid ei saanud, siis ma oma lahtiste varvastega välja ronima ei hakka. Niigi olen külma saanud, kopsupõletik ei tundu väga ahvatlev. Toas on ka külm.

Üks on selge – Prantsusmaale ma enam tagasi ei tule:D Kui just ei tule väga suurt tahtmist Harrissonist FR CH teha, lihtsalt nii nende narrimiseks, kes siin aastaid üritavad, aga õigeid näitusi ei võida:D Gentelman sai kolme korraga hakkama:P

Homme põrutame esimese asjana siit Verduni poole. Hästi vara, et mitte ummikutesse sattuda, need on siin liiga kohutavad. Seal oleme kaks päeva ja siis Eesti poole tagasi, järgmise nädala lõpuks oleme kodus tagasi ja viime Williami Tallinnasse haiglasse tagasi. Ta on niigi pahane juba, et tema on haige ja me solgutame teda siin mööda Euroopat ringi. Mõni teine kord, kui on auto, mis sõidab ja millega ei vaju süda saapasäärde iga paari tunni tagant, siis võtame ette Austria ja Itaalia ja Šveitsi ja muud sellised mägisemad ja kaugemad kohad. Võibolla juba järgmine aasta, mõned ideed on, eks näis.

Seniks on meie reis põhimõtteliselt lõppenud. Kahju, et sellise tooniga, hakka või veel korraks Lääne-Saksamaale tagasi minema, et ikka positiivse noodiga lõpetada. Õnneks saab vähemalt korra läbi Saksamaa sõita veel tagasiteel.

Meie põhijäreldus on, et korda, rahu, puhtust ja loogikat armastavad inimesed peaksid piirduma Skandinaavia ja Saksamaaga ja katoliiklikest/bütsantslikest kantidest eemale hoidma. Kaos, hüsteeria, räpasus ja totaalne sülitamine igasugustele reeglitele ei ole meie jaoks. Kohe üldse mitte.

Tsiteerides klassikuid, ehk siis Jeremy Clarksonit (kujutada lugedes ette Clarksoni häält seda ütlemas):

"Stupid, stupid country, with stupid, stupid people."

EDIT: Sõdur jõudis oma rännakutelt tagasi. Muljeid.

*Pool linna on kinni, kõik kohad on politseinikke ja automaatidega armeed täis, pooled atraktsioonid on kinni, igas muuseumis otsitakse seljakotte 3x läbi. Ei tea, kas on mingi intell, et on terrorirünnakut oodata, või tuleb mõni VIP külla. USA saatkond on kõige rohkem turvatud.

*Eifeli torn maksab 20€, kui tahad üles välja sõita. Blondiin: "Sõitsid siis?" Sõdur: "Hui sõitsin! Tegin kaameraga klõps-klõps ja minema." Järjekord oli vähemalt tunni jagu pikk.

Torn kaugemalt ja selleni viiv mudamülgas. Seda valget peenikest muda moodi liiva ongi seal kasutatud sillutisena. See on pori, kallid prantslased, mitte tänavakattematerjal...

*Katakombid on üks neist asjadest, mis on kinni. Mõned inimesed seisid pool tundi, enne kui neile seda öeldi.

*Liiklus on totaalne hullumaja. Ühest ringristmikust on video ka, kunagi paneme üles. Tanklad on keset tänavat tee ääres, koonustega on automaadi ümber parkimiskoht tankimiseks eraldatud. Williamiga sinna sisse ei mahuks ja poole ajast on see lihtsalt ohutuledega parkijaid täis. Sõdur nägi ära parklast lahkumise, kus ees ja taga olija lihtsalt põtkitakse eest ära. Kui sind nii kinni pargitakse, et kummalgi pool autot on 5cm, aga on vaja ära minna, siis teisiti väga ei saa. Viie minuti liiklusvaatlemise jooksul ilma mõlkide või kriimustuseta autosid näeb küll - turiste siin ikka jagub. Sellepärast prantsuse autod ehk nii kehvad ongi - tehakse spetsiaalselt selleks, et sodiks sõita.

*Kerjused on hullumaja. Miks kõik kurt-tummad mustlased välja näevad? Ja miks nad kohe rääkima õpivad, kui neile raha ei anna? Mõned käivad ikka tükk aega pinda, enne kui ära saad põgeneda. Üks "leidis" kuldsõrmust pidevalt turistide kõrvalt maast ja olles selle turistile sokutanud, arvas, et ta on nii suure heateo teinud, et nüüd võiks talle pitsa ja koka jaoks raha anda. Neegrid on vene keele ära õppinud, et rohkem oma mõttetut Eifeli torniga nänni müüa.

*Ainult prantslased suudavad metroos ummiku tekitada...

*Kõik kohad on täis selliseid silte. Ilmselge on, et need on seal juba üsna pikalt olnud, omajagu kulunud ja pleekinud...

Kordame klassikuid:

"Stupid, stupid country, with stupid, stupid people."

19.07 – Prantsusmaa (Pariis)

Hommikul ei hakanud süüa tegema, parklasse oli vahepeal suurem seltskond rekkasid ja mõned perekonnad laste ja koertega tekkinud. Helpisime krõbinaid piimaga sisse ja põrutasime edasi.

Pariis. Linna sissesõidul oli mingi avarii ja johtuvalt ummik. Kui Sakndinaavias ja Saksamaal imestasime, et ummikud on nii rahulikud, tsiviliseeritud ja viisakad nähtused, siis nüüd kogesime ummikut prantslaste moodi. Esiteks signaalitamine, kõik signaalitavad kogu aeg. Siis see, et keegi ei anna ohutuledega märku, et ees on jama – viisakus ja teiste peale mõtlemine puuduvad. No ja siis põhiline. Kas keegi mäletab, mis teema on Prantsusmaal suunatuledega? Õige, need on kogu aeg sees. Ka ummikus. Muidugi on kõigil vaja kogu aeg rida vahetada, sest ilmselgelt saab kiiremini edasi, kui pidevalt edasi-tagasi sõeluda ja segadust tekitada. Ja püüa sa siis aru saada, kes päriselt ka plaanib rida vahetada ja kellel lihtsalt on suunatuli viimased pool tundi sees. Lõpuks otsustasime, et vastame neile nende mõõdupuuga ja kellelegi teed ei anna. Õppigu sõitma, kuradi debiilikud. Sõidavad otsa, siis meil on esiteks kasko ja teiseks Volvo. Kui prantsuse plekkpunn sellele sisse sõidab, võib kaks korda arvata, kumb utiili läheb.

Jah, linna jõudes leidsime, et kiirteel toimuv on väga rahulik, tore ja inimlik:( Pariis on nagu mingi kuradi Kambodža või India või Venemaa. Only in Russia on pildiallkiri, mis väga tihti meelde tuleb, ainult et see siin peaks kuradi Euroopa keskpaik olema. Liikluseeskirjad lihtsalt ei kehti, keegi pole kunagi kuulnudki, et selline asi olemas on, ei sõitjad ega jalakäijad. Liilusmärgid, teekattemärgised, foorid, liiklust juhtivad politseinikud – see kõik on kellegi teise jaoks. Ehk oleks mõistlikum see kõik ära koristada siis? Hoiaks märkimisväärse summa raha kokku, saaks linnaeelarve plussi, võiks teed ära parandada ehk? Teede seisukord on sama, mis Tallinnas. Totaalne kaos valitseb kõikjal. Kõik sõidavad punase tulega ristmikele, pargitakse mõlemal pool kitsaid tänavaid, ka keset bussirada, mis sunnib busse keset seda kaost pidevalt tegema põikeid liiklusse. Keegi kedagi vahele ei lase muidugi, kui buss üritab vahele pressida, hakatakse veel eriti peale suruma, et jumala eest enne minema saada, kui buss sinna vahele korraks saab. Pargitakse ristmiku servas, ülekäigurajal, ülekäiguraja ees, bussirajal, tee keskel foori taga, kõnniteel jne. Kui on vaja minna poodi või kohvikusse, aga nii parkla kui teeserv on mõlemalt poolt täis pargitud, siis jäädakse oma ritta poe või kohviku ette seisma, pannakse ohutuled peale ja minnakse asju ajama. Ja nii igal pool. Kui on ummik ja mootorratas ei mahu autode vahelt läbi pressima, keeratakse kõnniteele ja lastakse rahumeeli mööda seda. Ma ei räägi siinkohal rolleritest, mis niikuinii kõnniteedel sõidavad, vaid täiemõõdulistest mootorratastest. Jalakäijad on sama hullud – foorid, ülekäigurajad – need on kõik kellegi teise jaoks, üle tee minnakse seal, kus selleks tahtmine tuleb, autodele näidatakse käega, et „rahune maha, vana, ma lähen ainult üle tee“. Totaalne kaos ja hullumaja.

Jõudsime siis hotelli juurde. Kodulehel lubati eraparklat 200m hotellist, 12€ ööpäev, oli broneeritud ja puha. Panime siis ehtprantslaslikult Williami hotelli vastu keset teed seisma, ohutuled peale ja läksime uurima, kus see parkla siis asub ja kuidas sinna saab (me tsiviliseeritud inimestena ikka veendusime, et meist mahub vajadusel buss ka mööda). Kell oli 12:30, check-in algab 12st ja meie tuba ei olnud veel koristatud. Egas midagi, mina istusin kodinatega fuajeesse maha ja Sõdur läks parklat otsima. Üüratu pika aja pärast tuli Sõdur tagasi, jättis Williami ohutulede vilkudes keset teed ja tuli aru pärima, et mismõttes parkla on täis ja rohkem mitte kedagi ei mahu. Nii oligi. Bronn või mitte, kui parkla on täis, siis ta on täis ja vaadake ise, kuhu saate. Ahah.

Meie ehmatanud nägusid nähes tegi retseptsioonitšikk mõned kõned ja saatis Sõduri siis hotelli lähedal asuvasse parkimismajja, mis maksab 30€ päev. Pidada olema kõige odavam maja kesklinnas. Usutav, siinseid hindu vaadates. William nüüd seisab seal Ferrari kõrval ja ega see Ferrari enne välja ei saa, kui meie eest ära läheme. Sest ka parkimismajades pargitakse siin niimoodi, et kahelt poolt külgedelt rada täis ja siis sinna vahesse, kust vaevu-vaevu mahuks välja keerama, lähevad ka autod. Tagumised enne välja ei saa, kui vahekäigu omad ära lähevad. William siis jäi serva viimaseks, väljapääsule kõige lähemale, niiet meie pääseme välja, kui vahekäik on täis pargitud, aga keegi teine küll ei pääse. Ajuvaba.

William ja vend parklas. (Juhin tähelepanu kollastele kleepsudele, kes ise ei märka).

Hotell ise on urgas. Peale Berliini kesklinna Holiday Inni ja Kölni neljatärnihotelli on see ikka uskumatu. Oleks Pariisiga varasemaid kogemusi, oleks võtnud korraliku hotelli kuskile äärelinna ja linnas metrooga seigelnud. Aga ei tea ju, milline see metroo siin on ja kuidas ja kuhu sellega üldse saab. Kui kogemusi ei ole, siis ei oska selle peale tullagi. Hotell on suht kesklinnas, kaks tärni. Tuba on ülikitsas, laeva kajutis oli meil rohkem ruumi. Jube külm on, sest suvel ei köeta, olgugi, et väljas on 13 kraadi ja toas vast 15. Jube niiske on, mitte midagi ei kuiva ära, väga vana maja, korralikult remontimata. Esimese asjana pidime laskma kraanikausist ummistuse likvideerida, vesi lihtsalt ei läinud alla. Nüüd vesi tilgub kraanikausi alt, aga öeldi, et las olla siis. Nojah.

Meie aknad on küll hoovi poole, niiet tänavamüra ei ole, aga see-eest läheb akna tagant lift mööda. Sellise kolinaga, et kõrvatroppidega tuleb magada niikuinii. Kõrvaltoas on mingid väikeste lastega türklased ka, niiet niikuinii peaks troppidega magama. Kõik on vana ja amortiseerunud ja karjub remondi järele, värv koorub igalt poolt, vannitoas on silikoon igalt poolt maha tulnud jne jne. Meenutab mulle hostelit, kus 7 aastat tagasi Londonis käies ööbisin, aga seal oli öö 7£, siin on 140€. Berliini südalinna Holiday Inn oli ka odavam. Müstika. Vähemalt on nett tasuta ja peale mõningast vägistamist saime ka Euroopa juhtmed Prantsusmaal pistikusse surutud. Kas need pistikupesad pärast töötavad ka, ei huvita väga. Selle raha eest, mis nad siin saavad, võivad remonti teha küll.

Pakkisime ennast siis lahti ja otsustasime vihmasajust hoolimata välja minna, sest kõht oli tühi. Peale paari katset teada saada, mida tavalistes söögikohtades menüüs kirjas olevad asjad tähendavad, otsustasime ikka Mäkki minna. Isegi KFC’s ei olnud võimalik aru saada, mis on mis. Peale Bucketi, aga neist kõige odavam oli 16€ ja see tundus veits palju. Niisiis traditsiooniline Mäk. Kui kõht oli täis, ei tundunud elu enam nii hirmus ja otsustasime riskida ja minna vaatamisväärsustega tutvuma. That was a mistake. Kõigepealt sattusime kogemata Gallerie la Fayette’i – otsisime varju sajust paduks muutunud vihma eest ja hüppasime lähimasse kaubanduskeskuse nägu asja sisse. Kirikust on tehtud ülisuur ülikalliste brändimarkide poodide keskus. Isegi padupaganal nagu mina hakkas natuke paha, eriti kui semiootik minus pead tõstis ja sõna võtta tahtis. Mida need inimesed seal kõik teevad? Neil ei ole ju raha, et osta 600€ maikat, isegi kui poes on 50% allahindlus. Neil on näkku kirjutatud, et ei ole. Miks siis ronida sellisesse kohta? Peale Louvre’i kõige külastatavam asi Pariisis...

Louvre on teisipäeviti kinni. Täna on teisipäev.

Kogu see keskväljaku asi, kus on Triumfikaar ja alleed ja purskkaevud jne, mille üle prantslased nii uhked on, kogu see kuulus Champs Elysee, on üks kuradi müdamülgas, kuhu pole vaevutud isegi sillutist tegema. Mismõttes nagu? Kuidas see võimalik on üldse? Ebatasane valge savipinnas meeletute loikudega nii kaugele, kui silm ulatab. Vaatasime, kuidas seal kiiresti minema saame, aga sopaseks saime ikka ja kui seni olid teksad ainult pahkluuni märjad, siis nüüd põlveni. Mingeid losse ja asju vaatasime ka, aga sisse ei hakanud kuskile trügima läbimärja ja porisena. Kõik on must ja räpane, meenutab Tallinna paljuski. Määrdunud kivid ja prügi tänavatel. Ülekäiguradade fooride nupud, mida vajutada, kui rohelist tuld tahad, on nii mustad, et ei julgenud neid puutuda. Võibolla sellepärast nad siin ei käigi rohelise tulega üle tee – oodata ei jõua, aga ise tuld tellida ei saa, sest seda jäledust ei taha puudutada.

Üritasime ka mulle jalanõusid otsida, sest oli selge, et nende botastega ma homme kuskile ei lähe, need lirtsusid ja hotellis valasin neist hiljem pihutäie vett välja. Jalanõupoodides on kaupa ainult neegrite maitsele. Räpp ja korvapall ja mis stiilid need on kõik. Jubedad suured ja maitsetute värvidega, bling-bling ja säravad asjad ainult. Kui midagi nägin, mis enam-vähem meeldis, ei saanud keegi aru, mis suurust ma proovida tahaksin. Andsime alla ja lonkisime hotelli tagasi, teel toidupoest läbi käies ja õhtuks sööki kaasa võttes.

Valisin peekoni ja mozzarellaga salati, võtsin hulga puuvilju ja Sõdur, Mäkist kõht ikka veel täis, võttis jogurtit ja pannkooke, mida moosiga külmalt süüa. Ja tõesti-tõesti – hotellis sööma asudes selgus, et siin ei suudeta isegi salatit teha:S Kirjade järgi värskest peasalatist ja basiilikust salatipõhi ei sisaldanud ei salatit ega basiilikut, see oli mingi imelik tugeva maitsega roheline ollus, mida ma süüa ei suutnudki lõpuks. Liha oli Royal Canini maitsega, läks ka prügikasti. Grillitud seened olid nagu vett täis svamm, oleksin peaaegu oksele hakanud. Kogu sellest kupatusest kõlbasid süüa saiakuubikud ja mozzarella. Ülejäänud läks prügikasti. Õnneks on puuviljad head ja pannkoogid on täitsa pannkookide moodi, kuigi ma ei saa aru, kuidas nad need nii paberõhukeseks saavad.

Ootame hirmuga hommikusööki.

18.07 – Prantsusmaa

Hommikul ärkasime kell 8 muruniiduki mürina peale. Jah, tõesti, kuskil päraperses miskises räpases ja mustas parklas niidetakse muru. Tubli neist iseenesest. WCd koristati, niiet seal ei saanud käia, pakkisime auto ümber ja lasime edasi, kuni suurema parkimiskohani, kus oli ka pood ja tankla ja WC. Eesti kütusehindadel on ronimisruumi veel küllaga, vaatasime, et diisel on 1.56€ liiter, jube odav, peab paagi täis panema. Tõesti, mujal on kõvasti üle 1,6 ja rohkemgi, läheneb kahele kohati. Igasugused mõtted Cherokeest tuleb maha matta, kui kiirkorras USAsse kolida ei saa. Ühesõnaga seal parkplatzil käisime WCs ja võtsime hommikusöögikrõbinate peale ühe piima ka, hoolimata üle mõistuse hindadest (ma ei krimpsuta enam kunagi Statoilis hindade peale nägu) võtsin ka ühe võisaia, muud lihtsalt ei raatsinud. Kui pisike saiake, tavaline peopesa suurune moosisai, maksab 2.50€, siis no ei osta seda. See on mingi 40 eeku ju. Saiake. Üks.

Sõitsime siis järgmisi sõjamemoriaale vaatama, esimese parklas tegime hommikusöögi ka.

V2/A4 tehas/stardiplatvorm/bunker oli äge, sinna on suur interaktiivne ajaloomuuseum tehtud, Prantsusmaa sõjas ühest küljest ja Hitleri superrelvad (V1 ja V2 ikka) teisalt. Sakslased on ikka jube pahad ja vaesed kangelaslikud prantslased jne käib sinna juurde muidugi, aga asi ise oli äge, tunnelid taastatud ja lahti seletatud, kuidas neid pomme seal tehti ja kuidas need töötavad ja kuidas nad välja arendati ja mis neist tüüpidest edasi sai, kes sellega tegelesid (said USA kodakondsuse ja saatsid Apollo Kuule:P). Päris põhjalik asi. Oleks tahtnud ka sunnitööliste elamistingimusi näha ja muud sellist olmet, kogu sellest kompleksist oli taastatud ja eksponeeritud üliväike osa, aga hea, et seegi oli ilmselt, päris palju selliseid asju lammutati lihtsalt ära ja tehakse nägu, et neid ei ole olemas. Nagu see õhutõrjekompleks seal Hamburgi kandis, kus on muusikakool nüüd... Mingi ehitus oli ka seal (jaa, nagu igal pool mujal, kus oleme käinud:D), niiet äkki teevad edasi seda, laiendavad ja avavad kunagi veel osasid.

Tehas. Tegelt ka;)

V2 ehk A4. Neid seal tehti. Hiljem arendasid tehnoloogia väljamõtlejad selle edasi Apolloks:P

V1 ehk Flying Bomb. Brittide hirm ja Hitleri "superrelv".

Batterie Todt’is käisime ka. Ka väga äge bunker, hästi mitte-muuseumilikult taastatud:D Nagu mingi eesti kollektsionääri kodu:D Pildistada ei tohtinud, ja hea on, muidu mõned Eestis läheks kadedusest roheliseks, et kellelgi sellised asjad on:D Jüri oleks totaalselt sillas, igast põnevat moona näiteks oli, varustust igalt rindelt, relvaruum täis mida iganes:D Väga, väga äge koht. Rongikahur oli, vist üks kahest omataolisest maailmas, kui ma õigesti aru sain. Prantslaste arusaam inglise keelest on ju, et võta prantsusekeelsetel sõnadel rõhumärgid pealt ära ja ongi inglise keel:D Muuseum inglise keeles on musee ja hoiatussildid olid eriti vahvad jne. Tõlked asjade juures, kus seletati, millega tegu, olid guugeltransleit puhtalt:D Samas saksakeelne tekst oli tõlgitud keeleoskaja poolt ja sisaldas nii mõndagi, mille kohta võib mürki võtta, et prantsusekeelne originaaltekst seda ei ütle:P Selline kirglik ja põhjalik tõlge siis:D Ja „fuajees“ müüdi kõike seda, mida meil Wehrmachti ja militaar.net’i foorumites, nii originaali kui koopiana. Originaalis selliseid asju, mida vist Eestis ei olegi saada. Hinnad olid ka muidugi ulmelised, aga sellistel asjadel ongi.

Batterie Todt ja William. Sees pilti teha ei olnud lubatud.

Üks kahest omataolisest maailmas:) (Salaja tehtud pilt)

Kuna olime mere ääres, käisime jalutamas ka natuke, jube tugev tuul oli ja meri mässas põhjalikult. Mõnus jalutuskäik oli. Edasiseks plaaniks võtsime kiirteedpidi Pariisist nii tunni kaugusele sõita, et hommikul Pariisi ära minna, hotelli check-in algab 12st. Kuna William ikka streigib, ei hakka rannikul seiklema, Normandia jääb mõneks teiseks korraks, kui suudame end veel sundida siia tulema.

Leidsime kiirteel ühe suure parkla, kust võtsime piima hommikuks ja paki kartulikrõpse teepeale:D Magamiseks valisime väiksema parkla, kus oli kaks rekkat, üks viimase malli mersu magava italiaanoga ja vana tuttav ümmargune peldik. Meie kokkamise ajal käis ka kiirtee-teenindus ja koristas selle ära ning paigaldas paberi, niiet saime isegi seda invakäimla osa kasutada. Tegime omale süüa, pakkisime auto magamisreziimi ja kobisime magama mõttega, et hommikuks äratust ei pane, magame, palju torust tuleb.

Ah jaa, parklas kepsutavad jänesed ringi. Oleks relv kaasas, saaks söögi kõrvale liha ka.