24.07 – Prantsusmaa (Verduni vangipõli 2)

Ristide lõputu rida, nagu Prantsusmaal neid nii palju on...

Lõbus tädi ikka toimetab, huvitav, kas ta magab ka kunagi?:D Annab hommikule rõõmsa värvi kohe. Täna siis oli kaugemal sõitmise päev. Auto kilometraažilimiit on 400km nelja päeva peale ja 250 sellest läheb Reimsi-Verdun-Reims marsruudi peale, niiet väga kaugel ei saanud käia. Aga natuke ikka, mõned kenad suured surnuaiad, suur uhke kirik, panin ka küünla hukkunute mälestuseks. Nüüd alles sain teada, et selle eest peab maksma, siiamaani olen nahaalselt lihtsalt võtnud küünla ja pannud põlema, ei tulnud selle peale, et kellegi mälestamiseks peab kirikule maksma:S Kristluse institutsionaalne pool jääb minu jaoks igaveseks mõistatuseks ilmselt, ma lihtsalt ei saa aru sellest.

Küünal poiste mälestuseks.

Käisime veel ühtedes tunnelites, aga see oli natuke jubedam, niiskusest oli kõik hallitust täis, hallituse niidid rippusid laest ja seda oli sellistes värvides, mida ma varem näinudki ei ole. Paaris kohas olid peopesasuurused ämblikud ja kuskile vastu minna ei saanud. Ei kujuta isegi ette, kuidas seal aastaid elati ja tegutseti, pea kohal lõhkemas pommid ja pidev kauge tärin andmas märku kestvast sõjast. Näljas, kõigest oli puudus, alates söögist ja lõpetades moonaga, Prantsuse sõjaline juhtkond ei ole kunagi hiilanud erilise planeerimisoskusega, küll aga osati nööpe poleerida ja sulgedega kiivreid disainida. Kui sõduril on saapad viksitud, siis ta tühi kõht ei anna endast nii tungivalt märku. Jah, muidugi. Korjasin muuseumi ümbert lilli ka, et panna õhatud tunnelitesse maetud Saksa sõdurite mälestusmärgi juurde. Pärast avastasin, et korjasin neid armee avalikkusele keelatud territooriumilt:D Karta on, et see kunagine miiniväli oli, aga no kirjutagu oma siltide peale siis midagi inglise keeles ka vmt, kust mina teadma pean, mida see valge teatetahvel tähendama peab, infotahvlid on suht samasugused kõik ju.

Tunnelid.

Tunnelitesse maetud saksa sõdurite mälestuseks. Minu tagasihoidlik metsalillede kimp on ka seal uhkete kunstlillede kõrval.

Kõikides spektri värvides hallitust. Ja mõnes värvis, mis spektris ei esine. See sambla värvi roheline on ka hallitus, mitte sammal.

Natuke eemalt leidsime ühe ploomipuu – esimene viljapuu, mida Prantsusmaal kohtasime. Saksas olid kõik teeääred täis mirabelle ja kirsse, siin ei ole mitte midagi. Kuna olime viimati söönud hommikul ja kell oli juba neli läbi, tegime selle ploomipuu juures omale lõuna:D Väga head magusad ploomid. Kahjuks järgmises kohas, kuhu läksime (Tääkide Kaevik, ühtegi tääki ei olnud järgi), oksendasin kõik välja:S Ei teagi, kas sai tühja kõhu peale liiga palju ploome (selliseid probleeme mul varem ei ole olnud, ma suviti toitungi põhiliselt värsketest asjadest ju), kas oli probleemiks hallitus, mida tunnelites katsusin (kui see oleks ohtlik, oleksid siin sildid väljas, lapsed jooksevad tunnelites vabalt ringi ja topivad kõike suhu, kui hallitus kõhuprobleeme tekitaks, oleks see siin epideemiline) või olid osad korjatud lilledest mürgised – see on kõige tõenäolisem, sest käsi ma peale korjamist ju ei pesnud ja ploome korjasin samasse pihku, kuhu lilli. Väga paha oli olla terve õhtu, läksime koju ära, Sõdur tõi Mäkist õhtusöögi, sest kõik söögikohad olid pühapäeva puhul kinni ja nendes, mis lahti olid, ei olnud enam midagi sellist, mida süüa julgeks. Magamamineku ajaks oli parem küll juba, niiet vast ei ole hommikuks surnud.

Äge lasketorn künka otsas. Nagu vares või midagi.