21.07 – Prantsusmaa

Ja seiklused jätkuvad. Hommikul käisime kiirest söömas ära, võttes ainult neid asju, mis süüa kõlbavad, ja lasime kiiresti jalga, et mitte Pariisi hommikusse tipptundi jääda. Linnast välja suund ei olnud nii hull, aga linna sisse suund oli ikka põhjalikult umbes. Käisime siis paar kohta läbi, kus tahtsime käia, mõned kenad surnuaiad ja mälestusmärgid.

Grosse Berta alus kuskil metsas, ühtegi viita ega teadetetahvlit ei olnud, mingist saeveskist pidi mööda minema ja metsa sisse päris pikalt, seal oli.

Aluse juures olev visand Grosse Bertast täies hiilguses.

Viimane peatuskoht enne Verduni poole suundumist pidi olema Draakonikoobas (selline muuseum sõdadele, mõlema suure sõja lahingutes oli sellel kohal tähtis roll, seal on kaevikuliine taastatud ja tunnelid jms. 100m enne parklat oli järsk tõus järsu kurviga. Ja juhtus see, mida me olime kõige rohkem kartnud, mitte ainult reisi juures vaid üldse selle auto ostmise juures. Enne reisi mõtlesin mina, et juhtugu mis tahes, peaasi, et keset Prantsusmaad lõplikult ära ei sure. Ja Sõdur mõtles autot ostes, et kõige muuga me saame hakkama, aga kui käigukast ära sureb, siis on perses, siis tuleb auto utiili müüa ja oleme 200 000 eegust ilma. Ja see suurepärane riik siin panigi need kaks asja kokku... Niigi me oleme tükk aega juba sõitnud manuaalrežiimil selle automaatkastiga, Sõdur vahetab ise käike, sest auto ei saanud paaris kohas käigu üles vahetamisega hakkama. Ja nüüd siis ei saa enam käsitsi ka, käiguvahetus käib hirmsa paukumise ja vingumise saatel ja auto teeb sellist häält, nagu ma pole veel ühestki autost kuulnud. Jõud on täiesti läinud, iniseb ainult, nagu väike vihane bensiinimootor mitte suur Volvo diisel. Vaikselt veeretasime ta Draakonikoopa parklasse ära ja hakkasime asju ajama. Sõita temaga enam ei julge. If kasko ajas meile kolm tundi puksiiri välja. Lõpuks ta siiski tuli ja sai meid pool tundi enne sulgemisaega lähimasse Volvo esindusse Reimsis. Puksiir inglise keelt ei rääkinud ja sellest aru ka ei saanud. Õnneks tüübid Volvos vähemalt saavad aru, kuigi ise väga palju rääkida ei oska. Ja õnneks ei ole neil siin järjekord ülejärgmise nädalani. Homme vaatavad üle ja siis vaatab, mis edasi. Tellisid meile rendiauto ka, niiet saame Verduni hotelli ära minna, vähemalt ei lähe juba makstud raha raisku. Hea, et puksiiri oodates ei otsustanud hotelli helistada ja öelda, et me ei tule ja meie toa võib kellelegi teisele anda. Rendiauto on Renault Clio, kõige väiksem pedepunn maailmas, isegi pedekastide kohta väike. Aga sõidab vähemalt. Ja sulandub ümbruskonda, absoluutselt kõigil on siin samasugune, nagu saksas Smart, on siin Clio.

Verduni hotell on väga kena, mingi 40€ eest öö ikka kordades parem kui Pariisi oma. Tärne Verdunis ei ole sealjuures. Ilmselgelt ei näita tärnid kvaliteeti. Käisime hotelli kõrval Mäkis söömas ja kobisime varakult magama. Sõdur surfas veel koridoris tasuta wifis välja variante, mida edasi teha. Tuppa wifi ei ulatu.