Lõputuid ristede ridu siin jagub...Sõdur helistas Volvosse – sorry, sõber, aga auto on kaput:( Ei oska hetkel öelda, kas saame korda ja mis edasi, helistage esmaspäeval uuesti. Novot. Vaja välja kabetada, mis me teeme siis nüüd niikaua. Hetke plaan on, et tõime Clio tagasi ja Sõdur läks ühest odavamast laenutusest veel väiksemat autot vaatama. Muidu võtaks siit, aga siin on kilometraaži piirang ja meil oleks vaja kõvasti sõita. Mina nüüd istun kaks tundi kuskil selles laenutuses, mis meile Clio Volvo esindusse ära tõi ja ootan, kuni Sõdur tagasi tuleb. Siis sõidame selle piiramatu kilometraažiga autoga ühte odavasse hotelli paarisaja km kaugusel, paneme oma asjad sinna maha ja hakkame vaatamata jäänud vaatamisväärsustega tutvuma. Normandia jms. Terve nädalavahetus tuleb endal ära sisustada. Ja siis alles selgub, mis edasi saama hakkab, kas tuleb veel pikemaks siia jääda või tuleb hakata lennukipileteid ostma ja Williamit kuskile rekka peale organiseerima, kes ta treilaga koju ära tooks, kus saaks ta varuosadeks maha müüa.
See on kindel, et isegi kui William korda saab, läheb ta müüki:( Kurb on küll, aga ei suuda enam. Kui missipalka taga ei ole, siis me ei saa ta remontimisega finantsiliselt hakkama. Kogu see kupatus praegu teeb meid rahast täiesti lagedaks, mitte midagi ei jää ilmselt järgi. Mis tähendab, et Williami peale on meil lõpuks kokku läinud peaaegu kogu kahe missi raha, oma pool miljonit. Selle eest oleks täiesti uue auto saanud juba, isegi Volvo.
Vot sellised seiklused. Verdunis olid mingid poed ka, käisime korra läbi ja saime mulle lausa kahed uued botased. Jalanõude poodides olid kõik hinnad sellised, et kui ei oleks praegu oht, et Volvo teeninduses tuleb meil arve paartuhat euri, siis oleks hullunud küll. Margitooted, Adi ja Nike ja Umbro ja Puma jne olid ühes poes miinus 50% ja teises poes lihtsalt mingi 25-30€ kõik asjad, mittemargitooted veel odavamad. Mingi 5-15€ eest oli võimalik saada nii botaseid kui kingi kui lahtisi kingi kui saapaid jne. Võtsin endale ühed Puma botased, mis on natuke soojemad (nr 42 ja on mulle täiesti parajad, numbrid on siin küll imeliku) ja ühed American River tennised, mis on natuke õhemad, ilma voodrita, aga vihmakindlad sellegipoolest. Vanad Adid viskasin ära, haisevad juba nii hullusti, et neid ei saa kasutada enam. Enne reisi algust just pesin nad ära. Vähemalt olen nüüd natuke ilmastikukindlam.
Vaatab siis, mis edasi saab ja milliseid „toredaid“ seiklusi elul meile veel pakkuda on selle reisi jooksul. Varem koju jõudmisest vist on saanud hoopis hiljem koju jõudmine. Võib veel kiirekski minna, Sõdur peab 8. augustil tööl olema...
Hiljem. Sõdur oli ära 5h ja tulemus: kõik odavamad autod on välja renditud, mingi üritus on ja nädalavahetus tulemas. Reimsis on kõige odavamad hotellid 60€, aga ka 120€ öö kohad on täis. Seesama üritus ja seesama nädalavahetus. Tulem: rentisime auto sellestsamast kohast, kus ma 5h istunud olin, Peugeot 107. Veel hullem punn kui Clio, aga täiesti uus, läbisõit mingi 2000km. Tahtsime Verduni hotelli tagasi minna, kus olime, aga tuli välja, et see on täis. Õnneks teadis tüüp autorendis Verdunis ühte hotelli, mis oli isegi odavam kui Etap. Ja neil oli kahene tuba ka vaba, vajadusel kuni teisipäevani. Nii siis jäi.
Meie uus transporter siis. Ei saa mina aru inimestest, kes räägivad, et väikse autoga on hea ja turvaline ja mõnus sõita...
Verdunil on õnnestunud Prantsusmaa mainet meie silmis kõvasti rehabiliteerida, kui keegi Prantsusmaale reisima läheb, siis see on küll koht, kus ära käia. Regasime end hotelli sisse – Hotel Saint Paul kesklinnas on väga äge koht, soovitan soojalt, väga mõnus teenindus, vanem daam rääkis nii ilusat inglise keelt, et pisar tuli silma, puhtalt ja soravalt ja sai kõigest aru. Toad on ruumikad ja kenad, kõik on puhas ja korras ja kuigi tegu on vana majaga, ilmselt vanemaga kui Pariisi hotelli oma, on remonti pidevalt värskendatud ja kõik toimib. Mõnus pisike kohake kesklinnas. Jalutasime kohale jõudes linnapeal ka, eile ei jäänud selleks aega. Otsisime õhtusöögiks koha, mis ei oleks Mäk ja sõime superhead omletti, vaatasime üle vanalinna, kus ka hotell asub ja kõndisime tasuta rockfestivalist mööda. Verdun ongi see, mis silme ette tuleb, kui mõtled Prantsusmaa peale, see, mida Pariisilt ootasime, aga mida seal kohe raasugi ei olnud. Vaiksed vanalinna tänavad, vanad majad nikerduste ja sepistega, sumisevad kenad tänavakohvikud rahulikus miljöös, väiksed omapärased poed, sõbralikud ja naeratavad inimesed, vaba ja lõõgastunud õhkkond. Ei mingit Pariisi närvilisust, räpasust, lärmakust, ruumipuudust ja saastunud õhku. Päris Prantsusmaa:)
Kohutavalt alanud päev lõppes päris kenasti, nagu Sõdur ütles.
No comments:
Post a Comment