Minu koera, Armandi, mõtteid Fine Lable Lily Lullaby'ga seoses...

Ma mõtlesin Lottast
Hiljuti luges Reelika mulle Lottast. Reelika on minu Juht, sest selles imelikus betoonist metsas, mis moodustab meie territooriumi saab tema lihtsalt paremini hakkama. Reelika ei tea Lottat, kuid kui ta mulle luges, siis ta nuttis. Mina ka ei tea Lottat. Mina nutan siis, kui Reelika ära läheb, kuigi ma tean, et ta tuleb varsti tagasi – isegi kui ta kaua aega ära on, tuleb ta alati tagasi. Ma tean, aga ma nutan ikkagi. Ma tahaks igale poole Reelikaga kaasa minna. Aga ma ei tohi. Reelika räägib Seadustest ja Ühiskondlikest Normidest ja Sotsiaalsetest Tavadest, Mis Ei Võimalda Selles Sootsiumis Koera Igale Poole Kaasa Võtta. Ma ei saa aru. Aga mis seal ikka, ma ootan ta ära ja siis me lähme koos Välja. Ja Reelika vaatab, et ma mõne eriti kaasahaarava lõhna järele joostes ei satuks ette neile metalli mähkunud hullunud põtradele, keda meie betoonmetsas nii palju on. Neile ei saa jahti pidada – Reelika ütleb, et nad ei kõlba süüa ja üks kass rääkis mulle kunagi, et nad on kogu aeg Agressiivsed. Ma ei tea, mis Agressiivsed on, aga kassil oli üks käpp puudu ja mulle jäi mulje, et seda tegi metallpõder, niiet ma ei tee neist parem välja.

Ma elan Korteris – see on koobas betooni sees ja hingamiseks on augud seinte sees – aknad. Mulle väga meeldib aknapeal istuda ja välja vaadata. Aga kui ma sõpra näen, siis Reelika ütleb, et ma ei tohi aknast välja tema juurde minna, sest aken on kõrgel. Me siis lähme astmeid mööda ja ma ei hüppa. Aga Lottale tema Juht ei öelnud, et rõdu on ka kõrgel. Lotta tahtis kindlasti Juhi juurde alla minna ja hüppas. Ta sai kindlasti haiget. Vaene Lotta! Kui Reelika nutab, siis miski minu sees on hästi ärevil ja südames teeb haiget ja ma teen talle kalli ja panen pea põlve peale. Ükskord olin ma Haige – mul kõht valutas nii hullusti, et ma pidin nutma ja ei saanud liigutada. Siis Reelika pani oma käe mulle pea peale ja tegi pai ja rääkis minuga ja mul oli kohe palju kergem valu taluda. Siis tegi Reelika mulle haiget ka, torkas terava nõela mulle jala sisse. Aga ta rääkis mulle, et kannata ära, siis hakkab sul parem. Ma kannatasin ära ja valu läks ära ja ma ei olnud enam Haige. Siis ma teadsin, et mõnikord Reelika teeb mulle haiget. Aga siis see parandab. Paberis seisis, et Lotta Juht ei teinud talle pai, kui ta Haige oli ja tal valus oli. Ja et Lotta Juht tegi talle haiget siis, kui seda vaja ei olnudki, lihtsalt niisama. Ma ei saanud aru. Juht ei tee niisama haiget, Juht on tark ja õiglane. Lottal ei olnud vist väga hea Juht, Reelika luges, et nüüd on Lottal uus juht, parem. Mul on hea meel. Reelika seletab, et mõned Juhid ongi halvad, aga meie, koerad, ei tea seda, sest me arvame, et kõik Juhid on sellised nagu meie oma. Kui ma Lottat näen, siis ma ütlen talle, et ärgu kartku, uus Juht teeb talle pai ka. Ja annab võibolla head, kui Lotta hästi käitub. Näiteks õue pissib. Ja siis ma annan talle suunurka musi ka. Et ta enam kurb ei oleks. Sest Halvad Juhid teevad koera silmad ja südame kurvaks. On vaja ainult ühte paid, et kogu kurbus ja hirm olematusse vaoks. Ma ei saa aru, miks Inimesed tihti sellest ei hooli. Kas nad ei mõista? Ütleme siis neile! Reelika nutab Lotta pärast. Aga mina tahan tema uuele Juhile öelda: palun tee Lottale hästi palju pai! Ja ära enam kunagi lase kellelgi talle ilma asjata haiget teha. Rohkem me ei palugi, meie - koerad.

Xanthos-Armand