Siin ei ole õhk maasusid täis.

Suve viimaste maasikate magususes on alati kübeke nukrust. Aga ka saabuma valmistuva sügise ootust. Sel aastal on ootust täis iga sõõm esimeste sügiselõhnaliste hommikute õhku. Müstiline ja kauge november... Ei, ta ei kangastu veel rohelistes puudes ja vohavas murus. Mulla lõhna ei ole veel augustiöödes, kaste ei ole veel hommikuti hall. Aga on piisavalt külm, et Lilleke sellele astuda ei söanda. Ja tugevamad tuuleiilid toovad lohutavat jahedust iga päevaga lähemale. Turutädide müüdavad lilled on üha sügisesemad. Koolialgus on õhus. Sealt ei ole novembrini pikk maa. Minu ootus ei ole laste särasilmne elevus. Minu ootus on tüüne, tume, sügavate allhoovuste ja hukutavate keeristega. Varsti, varsti saan ma äragata iga-aastasest suveunest, tormid ja rahehood lubavad seda oodata, mudahallid pilvemassid panevad südame kiiremini põksuma. Aga mitte veel. On alles august. Sel aastal ei ole tavaline august. Öötaevas on juba selge, linnutee on hästi näha, õhtul on mantlit vaja ja vihm on terav ning jäine - mitte soe ja lompides tatsama kutsuv, nagu augustis veel olema peaks. Isegi puude rohelises on juba natukene hääbumise kollakaspruune alatoone. Ja minu soontesse hakkab tasapisi naasma veri, mis suveks oli unne tardunud. Väga tasapisi, et organismi mitte traumeerida. Aegajalt on mu hingamise rahutuses näha unenägusid, mis kaovad meelest, kui külge keeran. Kaarnapojad on ka juba suured, targad silmad täis umbusaldust inimese vastu ja tiivad tugevad, kandmaks musti sügise lapsi veel suviste tormide iilides sajupilvede poole. Ärevus mu sees kasvab. Lahku kiiremini, suvi. Sügise nukrus ei ole kunagi nii oodatud olnud, kui tänavu. Esimesed öökülmad, jääkirme loikudel, lahkuvate lindude huiked, raagus puude mustavad oksad pilvise taeva taustal, pruuniks kuivanud lehed muutumas kõduks, esimeste lumede lubadus õhus. See kõik on veel kaugel. Ja selle saabumisel saabud ka Sina. Lahku kiiremini, suvi!

Mida teha selle ärevusega...?