Walk right up to the microphone

Ma ei ole kunagi kahelnud. Ma olen alati kahelnud kõiges, aga mitte kunagi Kahelnud. Iseendas. Mida tugevamaks, kindlapiirilisemaks muutub loodud kuvand minust, seda enam sarnaneb see kellegi teisega, seda vähem sarnaneb nägu peeglis minuga. Ma konstrueerin end, säravjulma süsteemipärasuse ja järjekindlusega, teen end oma jumalate näoliseks, kasvatan ja kasvatan ümber, ehitan kihtkihilt üles ja tapetseerin vastavalt vajadusele. "Ma paistan see, kes ma paista tahan, ka ilus, kui minult just seda oodatakse." (Duras). Ma olen nii kaua ootustele vastanud, et ei mäleta enam - tahtlikult varjatu on vajunud unustusse, saanud osaks isiksuse kaduvusest. Sisu on ära kuivanud. Ja mina olen ainuke, kes märkab. Nii loomutruu on olnud konstruktsioon. Keegi ei tea, et ma olen kadunud, sest keegi ei ole mind kunagi näinud. Ja esimest korda kahtlen ma iseendas, iseenda olemasolus. "Pole võimalik armastada kedagi, kellele te sugugi ei meeldi, keda te täielikult tüütate, seda ma ei usu." (Duras). Mina ei ole võimeline armastama. Milline jumalik iroonia!

Ma olen väsinud. Ma olen väsinud tõusmast. Ma astun esimese sammu, siis teise, kõik on korras, ma hakkan kõndima, aralt, ujedalt, ettevaatlikult, siis üha kiiremini, julgemalt, ausamalt. Ja seal on sein. Ma kukun. Ma tõusen, pühin tolmu oma mantlilt, plaasterdan haavad, löön välja mõlgid pruunist kaabust ja alustan uuesti. Ma olen väsinud.

Mõned seinad on liiga kõvad, mõned kukkumised liiga valusad. Ja siis ei julge enam. Siis tõmbad kardinad ette ja jätkad kiikumist, suled silmad ja lased kiiktoolil end ära kiikuda. Lõplikult. Kiikuda, kiikuda, kiikuda. Kuni on pimedus ja ootust ei ole enam. Miks on just see moment, kus sarnane hing tõmbab eest kardinad ning asub vaatama pilkasesse öhe, valvama, ootama, lootma? Sarnast. Kes kiikus just igavikku. Jumalate huumorimeel on hunnitu! Milline nõretav, rõvekaunis iroonia!

"Olgu neetud morbiidne iroonia, mis takistab mul julgelt ja mehemoodi pintslit lõuendile suruda.
Olgu neetud mu must kibedus, mis keelab mul lapse kombel laval oma pakse kintse ja hingepeenust rõvedale laadarahvale näidata. Ja tänuga juua ila nende suult, kui nad naeravad nii, et igemed näha on.
Olgu neetud mu kriipssuu, mille mokk on kõverdunud permanentses põlguses.
Olgu neetud mu terasest jääkülm laup, mis teeb mind pilvelõhkujaks hurtsikute vahele ja võtab mult innu luua midagi, mille abil saaksin siit Persest, pruunist hädaorust välja. " (Taavi)

Ta laulab minu elu. Ja päästjat, kes ei laulaks jumalale kiituseks vaid üksnes inimesele rõõmuks ja lohutuseks, ei ole olemas. Sest jumalaid on liiga palju. Inimesest on jumal tehtud, seda sõna ei saa enam isegi suure algustähega kirjutada, ilma et õiglustunne raevust röökima hakkaks. Kui ilus võiks olla veel uskuda! Uskuda lapse kombel tõeliste tunnete olemasolusse inimeses, minus, kui soovite; kaastunde, ennastsalgava sümpaatia, egostirduva vaimustuse, lootuse, armastuse olemasolusse. Uskuda usu võimalikkusse. Ma ei usu millessegi. Mis mulle jääb, kui ma kaotan ka usu endasse?

Misantroopia. Lõputu, lämmatav, must, pimeduse kaalutuses märatsev maailmapõlgus. Kapseldumine. Haavatud küüniku haavamatu eneseuhkus. Kibedus. Kättemaks. Misantroopia. Nad pole mind veel kunagi alt vedanud.

Ja minu elu laulavad alati teised. Laulavad jumalale kiituseks. Mitte Jumalale...

Ma naeran, naeran kibedat ja valusat allaandmise naeru, milles sisaldub kättemaksuvanne ja tühistamatu needus. Kaabu silmil tirin saatuseiilides laperdavad hõlmad koomale ja naeran selle inimnäolise jumala haledat mänguoskust. Ma annan alla. Oskasid sa sellega arvestada?!? Uskusid sa selle võimalikkusse?!? Sa ei võtnud arvesse kõiki käike - sa olid enese tarkuses kindel, sa teadsid kõike. Kas tõesti? Oh inimlikku irooniat, mis tapab jumalad!

Ma olen väsinud.

-----------
Inspiratsioon:
Eelmaa, Taavi "Faust"
Duras, M. "Armuke"
Beckett on Film "Rockaby"
Morrissey
Krahli tume tulevik
Ki-Duk, Kim "Bin-Jip"
Metsatöll "Oma laulu ei leia ma üles"
Elu
Inimesed