Sunday, August 03, 2008

Elu on teater. Või oli see vastupidi?

VIHJE
Näidend ühes vaatuses.

Tegelased:
SAMURAI - Surm
VIIKING - Elu
KÄSKJALG - Hermes Pegasusel
SAATUSEPLIKA - Saatuseplika

Eesriie tõuseb, paljastades näruseid inimhingi (neid surematuid geeniusi!) täis pakitud tühjale, tundralagedale saalile üdini paljad lavalauad.
Murdosa takti pealt samas rütmis ühte jalga astudes sammuvad kahkjassinisesse valgusvihku paljasjalgne samurai ning loomanahkadega kaunistet viiking.
Nad tõmbavad mõõgad ning tõstavad need.
Hetkel, mil tüdinult kiiskavad relvad tülpinud kõlksatuse saatel ristuvad, jääb maailm seisma, aeg peatub ning üksiku hundi poolelijäänud ulg kolksatab ehmunult vastu sammaldunud haldjakivi.
Just täpselt nimetet hetkel kõlab kaheksast halvakvaliteedilisest kõlarist armetult kõledas teatrisaalis Queen'i "Innuendo" esimene akord.
Algava igavikupikkuse võitluse esimese raiuva rünnaku hetkel loksub aeg taas oma kallastesse ja maailm jätkab sama igavat, teadmatut rada, mida ta alati käinud on.
Võitlus. Tühjas ruumis vastu kajav "Innuendo". Viiking on jõu poolest üle, kuid samurai on kiirem. Võitlus järgib lugu (või vastupidi? Kes teab...). Muusika kaigub lainetena võitlejais.
Vaid hetk enne vastase surmani ära väsitanud samurai etteaimatavat võitu - 3 akordi enne laulu lõppu - kappab valgel hobusel lavale

KÄSKJALG: Seisatab. "Ta on surnud" kõlab kõlatu, kõrbekähe nending ta kuivanud huulilt.

SAMURAI: "Ma pole veel võitnud"

VIIKING: kehitab õlgu.

Laetaladelt kukutab end alla itsitav mustajuukseline Saatuseplika ja lendab vareseks moondudes läbi Teatrimaja seina. Ruumi jääb kajama tema lõbususest sillerdav naer.

Eesriie.

1 comment:

Imre said...

meeldiv-jabur..
aitäh.rs