Sõduri silmad

On üks pilk, mis meiesuguseid hirmutab. Selge, mitte midagi varjav, otsekohene pilk. Meie ei vaata kunagi nii - pikalt, kartmatult, otse; meie vaatame vilksti!, peatumata kauemaks kui veerandsekund, või silmanurgast, möödaminnes, salaja, pead pööramata. Sellele pilgule ei julge vastata, kuidas ka ei tahaks - ikka tuleb silmad esimesena maha lüüa; sest minul on, mida varjata, on saladusi, mida keegi teine, eriti aga Tema teada ei tohi, on hirme ja häbisid, mis nõrgema inimese punastama paneksid, on mõtteid, mida võib silmist lugeda, kuid mida peab peitma. Ent tema on aus, tõsine, mõnikord mänglev ja salaja flirtivgi, kuid ikka ja alati otse, keerutamata, varjamata aus. Kuis meiesugune sellisele pilgule vastata võiks?!? Nii ma siis ei vastagi - piidlen altkulmu või piilun salaja, kui keegi ei näe või tähele ei pane, aga ei vasta otse ja kindlalt. Ma tean, et see on kõige kindlam viis end ära anda, aga lohutan end, et Nemad - ausad ja vahetud - ei oska nii inimesi lugeda nagu meiesugused, nad ei otsi kõige taga salajast, varjatud mõtet ja ei taju meie mitmekordseid, vihjetest ning innuendost tiineid mänge, ei näe teistki - kolmandast ja neljandast rääkimata - tähendusekihistust meie süütult pillatud, kuid oh! millise hoolega ette valmistatud fraaside taga. Ja see on hea. On hea, kui on keegi, kes mõtleb sirgjooni mööda, vaatab ainiti silma ja ei kahtlustagi kabuhirmus enesekaitset, ettevaatlikku konstrueerimist ja pidevat valvelolekut iga su lause taga. Hea, aga hirmutav. Hirmutav, kohutavalt hirmutav on olla kellegi ligidal, kes isegi mängib otsekoheselt...