Lars von Trier, "Melanhoolia"

Jah, oleme kokku leppinud. Ma olen õnnelik.

Kõik need arusaamatusest väändunud kaastundenaeratused. Haigus, diagnoos. See tülpimus ja hukkamõist, mis peidab end kaastunde maski taha. Majatäis inimesi, kellel on täiesti ükskõik, peaasi, et pruut naerataks, peaasi, et nende vaevaga üles ehitatud näilisusemaailmadesse auke ei löödaks, et kõik sujuks traditsioonidele vastavalt. Kõned peavad olema, tants peab olema, tordi lõikamine PEAB olema. Hilinemine põhjustab nurinaid ja keegi isegi ei taha aru saada, sest aru saamine nõuaks süvenemist, sügavuti minemist, kellegi teise vastu huvi tundmist - oma egotsentrilisest maailmast korraks välja astumist. Või mis veel hullem - kellegi võõra sinna sisse laskmist. Claire mõistab Justine'i haigust, on leppinud selle olemusega, on nõus aitama. Ta vihkab... haigust? Või oma õde? Kuna Justine ON haigus - depressioon on nii suur osa temast, et defineerib isiksust - siis mõlemat. Sest depressioonik on nagu narr - tal on võime öelda välja alasti tõde. Tal on luba näha maailma sellisena, nagu see on. Õigus näha näilisuse ja maskide taha. Depressioonik teab asju.

Te tahate, et ma oleksin õnnelik. Õnn on rahulolu, eluga, endaga rahul olemine. Ära ihalda seda, mida sa ei saa, õpi armastama seda, mis sul juba on. Siis oled õnnelik. Ära taha muuta seda, mille muutmine ei ole sinu võimuses. Õnn on vaikne leppimine sellega, et maailm, milles elame, on perses. Ja iga järgmine põlvkond keerab selle veel rohkem perse ja paremaks ei lähe mitte kunagi. Aitäh pakkumast, aga ma vist jätaks vahele...

Depressioon. See on nagu tiisikus või aids - moehaigus, defineeriv diagnoos, see nagu asetaks haige ühiskonnast väljapoole, kõrvalt vaadates on selles isegi midagi ihaldusväärset. Et olla tõeline kunstnik, kogeda tõelist maailmavalu, luua tõelist poeesiat, peab olema depressiivne. "Küll tal on vedanud, ta tunneb nii sügavuti, tal on nii lihtne seda loomingus väljendada, ma soovin, et ka mina tunneksin seda kaunilt musta sügavikku". Minge perse. Igaüks tahab olla so fucking special, eriti õrn tundeinimene, kes mõistab maailma asju sügavuti, tunnetab planeedi valu... Fakk. Idioodid. Maailmas ei ole midagi, mida meiesugused tahaksid rohkem, kui normaalsus. Võimet siiralt naeratada, tunda rõõmu sellest, mis on ja mitte ihaleda kättesaamatut, olla rahul endaga ja maailmaga. Seista, veinipokaal käes, ja naeratades vestelda ilmast ja tõusvatest hindadest - ilma kandikult pudelit haaramata ja seda ühe sõõmuga tühjendamata, ilma fantaseerimata selle pudeli vestluskaaslasele pähe puruks löömisest. Soovida palju õnne sünnipäevaks, analüüsimata, et õnnelik olemine tähendab globaalsest pildist täielikus teadmatuses viibimist ja kas ma ikka soovin, et keegi oleks nii kuradi loll. Kas ma ikka tahan, et see inimene vaataks vaikides pealt, kuidas inimkond rühikal marsil mitte ainult enda vaid kogu planeedi huku poole sammub. Me ei soovi midagi rohkem, kui ühel kuradi hommikulgi ärgata üles ja TAHTA ennast voodist välja ajada, näha algavat päeva mitte võitlusena elu ja surma peale, mille kaotamine juba eos tundub maailma ilusaima mõttena, vaid toreda fucking seiklusena, kus iga nurga taga ootab uus kaunis fucking üllatus! Me ei taha olla so fucking special, me tahame olla fucking normaalsed! Lõpetage ära see kuradi depressiooni romantiseerimine, rasik. Ei ole romantiline tunda füüsilist kurnatust pelgalt mõttest, et sa pead ennast hommikul püsti ajama ja alustama järjekordset kuradi päeva. Et üldse ellu jääda, jagada iga minut, iga kuradi liigutus uuteks ülesanneteks, sest terve tegevus korraga tundub ületamatu, saavutamatu kaugus. Panen äratuskella kinni. Tubli, hästi, algus on tehtud. Lükkan teki pealt ära. Ei tõmba seda tagasi, mis sellest, et külm on ja hommik annab kogu kehale lõuahaagi. Tubli. Teen silmad lahti. Hästi. Tõusen istukile. Ei mõtle veel riidessepaneku ja hommikusöögi tegemise peale, sinna on veel mitu tegevust aega. Jalad üle voodiääre. Tõsine faking saavutus! Tõuse nüüd püsti ja käi kusel ära. Tubli kuradi töö. Mille kuradi päralt, ah? Kõik, mida me tahame, on olla normaalsed ja tõusta fucking üles. Või maha kärvata, sinnasamma voodisse. Päevast päeva heliseb äratuskell ja iga liigutus on uus mägi, millest üle ronida, ja eesmärki ei ole. Voodist välja saamine ongi eesmärk. Söömine. Lehe lugemine. Koertega jalutamine, sest kellegi teise seedesüsteemi talitluse tulemi väljastamine sõltub sellest, et sa ennast hommikul voodist välja ajad. On ikka sitaks romantiline küll, eksole. Mälu. Mälu veelkord. Mälu veel kaks korda. Neela. Korda homme. Sest see kuradi karkass ei seisa muidu püsti. Ja see põhjustaks sitaks palju jama teistele inimestele, kui sa ühel hommikul enam päriselt ka ei suudaks end voodist püsti ajada. Mõnda neist ma armastan. Niiet mälun. Ja neelan. Ja jagan oma faking päevad murdosadeks, ülesanneteks, mida ma olen suuteline täitma. Ükshaaval. Mine välja. Pane uks lukku. Mine taksoni. Ava uks ja istu sisse. Edasi on kõik korraldatud. Claire vihkab teda, aga Justine on ikkagi ta õde.

Maa on kuri, ütleb Justine. Maa on lihtsalt emane - emotsioonid üle mõistuse, kaastunne oma laste suhtes, olgu nad kui sitased ussikesed tahes. Inimene on kuri. Elu kui selline. See kõikehaarav vajadus kasvada, sigida, paljuneda. Mõistusthalvav instinkt oma sitaseid geene edasi anda. Elu on kuri. Elu on Kurjus. Kristlased said vähemalt ühes asjas tõele üsna lähedale. Nad ei läinud lihtsalt lõpuni, piiritlesid paratamatuse nautimise saatanlikkusega, paratamatuse enda tegid jumalikuks. Ju see jumal siis on ise ka kuri. Võilill pressimas ennast läbi asfalti, puu kasvamas keset betoonseina, seitse miljardit inimest, pandakarud ei ole kõikidest pingutustest hoolimata välja surnud. Vot see on kurjus. Planeet on lihtsalt loll emane oma lolli kaastundega. Melanhoolia päästab mõlemast. Nii rumalusest kui kurjusest. Ma ei ole kindel, et isegi mõistus midagi neutraalsemat on. Ikka seesama eluga kaasas käiv subjektiivne kurjus.

Ma ju pingutan. Naeratan ja naeratan. Ma ju pingutan. Sellest ei ole lõpuks ikkagi sittagi kasu. Claire teab. Mida Michael siis ootas. Meie peale ei saa kindel olla. Me pingutame mõnda aega, aga varem või hiljem kukub see kuradi kaardimajake ikka kokku. Ja siis tuleb algusest peale hakata. Ärkamisest. Silmade avamisest. Kas kellelgi on üldse sellist kannatust, et pikemalt vastu pidada, seda käima õppimist teist, kümnendat, sajandat korda pealt vaadata?

Elu ja filmi vahe on selles, et elus ei ole Melanhooliat, kes kõik lahendaks. Kõik kordub, algab uuesti ja uuesti, kukub kokku ja algab taas. Iga päev tuleb ärgata. Ja mingit lootust, et tuleb ekslev rändplaneet ja sellele kõigele punkti paneb, ei ole. Tahate teada, mida ma sellest väljavaatest arvan? It's a fucking piece of shit.

Iga dekadendi arusaam ideaalsest lõpust on reaalsus ainult filmides. Reaalsus aga takerdub jalgade ümber ja seda on raske kaasa vedada...