CP Charlie

Rutiinne rühmapatrull meie CP läheduses, eelmine nädal alles käisime siin, pioneerid võtsid kaks IEDd üles, ei hakanud nende pisikeste jaoks britte kutsumagi. Rahulik ala, keegi ei ole meid kottinud, luure ütleb, et siin ei ole taliibe. Üleeile lasi mingi üksik snaiper paar lasku CP suunas, seinalegi ei saanud pihta. Niiet keegi ikka on, päris vabalt ei võta. Minu jagu ületab põldu, ilusti haneras, piisavad vahed, keegi lollusi ei tee. Teine on pioneeridega üle, katavad eest ja paremalt. Rada peaks puhas olema, astume nende jälgedesse. Kolmas katab just puhastatud compoundi seina ääres tagant, vasakul on compundi sein. Kaks räpast rätipeade last piiluvad ukseorvast põnevat vaatemängu. Teine on positsioonidel üle põllu põõsaste vahel, 200m umbes veel minna vastiku lageda peal. Rutiin küll, aga närv on pingul ikka. Püüan kogu ümbrust haarata, aga samas jalge ette ka vaadata. Iga rohukõrre liikumine tõmbab lihased pingule. Lage ei ole hea. Üldse ei ole. Kuklakarvad seisavad püsti ja tunnen kätel kananahka. Sõrm liigub tahtmatult päästiku peale. Sunnin end hingama ja sammun edasi. "Ära kunagi ole esimene, ära kunagi ole viimane, ära kunagi paku end vabatahtlikuks". Ma ei tea, keskel ei ole ka üldse hea olla. Kui mina oleks rätipea, ma laseks keskele. Pool põldu läbitud. Järsku oleks keegi nagu hoobi vasakusse õlga andnud, kukun, läheb lahti segadus, kisa ja karjed, mille summutab vana tuttav Kalaši tärin. Üksikud lasud ja lühikesed valangud, mõtlen. Kõik on pikali, fikseerin. Keegi ei kutsu meedikut, järelikult on terved. Vastutuli varemete suunas 350m kella kahes - sealt lasud tulevad. See kõik jõuab kohale enne, kui valu. Meeletu, lõikav valu kogu vasakus pooles. Vaatan oma kätt - verd ei olegi nii palju, õlavarres, kohe õlaliigese all on auk sees. Lasen relvast lahti ja püüan paremaga surve peale saada, pärast on arter katki või midagi. Karjun meedikut. Valu polegi nii hull, tahaks vastu lasta, aga vasak ei kuula eriti sõna. Kuulen JÜd numbreid karjumas, küllap raporteerib RÜle. Meedik on vaikne poiss, žgutt peale ja morf sisse - unustasin öelda, et pole vaja, nii väike auk. P. vahetab pidet, otsin paremaga oma varu ja ulatan talle, tahan tema kõrvale roomata, et positsioon sisse võtta - ühe käega saab ka lasta. Pea käib ringi, verd vist läks rohkem, kui tundus. JÜ annab "Tuli seis!" - üksik lask kõlab varemetest ikka juba tükk maad edasi, nii 600m meist, selle maa pealt rätipead küll enam pihta ei saa. Valangute-tüübi vist saime kätte, mõtlen. JÜ laseb veel tuld anda. Enam vastust ei tule. P. ja meedik lõikavad mu varrukat maha ja seovad haava - "Puhtalt läbi lihase, paistab, ". JÜ hüüab, kas jõuan liikuda. Jõuan. Teine katab eest ja lähme sööstudega üle, P. ja meedik toetavad mind, ikka teiste jälgedes. JÜ vaatab mu üle. Ootame natuke, kuni RÜ saab kolmandaga üle tulla, Medevac on tellitud, kuigi tunnen, et väga vaja ei ole. Meedik on tõsine, räägib midagi adrenaliinist ja morfist ja suurest verekaotusest. Käis on punane küll, aga valus ei ole. Toetan selja puu najale ja tunnen, kuidas kõrvus hakkab kohisema, peas on kerge tunne ja päev läheb pimedaks. "Lähen!", jõuan naljatamisi P.le vastu reit laksata ja kaotan teadvuse.

---

Ärkan oma voodis, haaran vasakust õlavarrest ja valusööst käib kehast läbi. Tunnen liiva, tolmu, higi ja relva lõhna - isegi varustuse raskus on veel õlgadel ja kiivririhm rõhub lõua alla. Koban telekapuldi järele padja all, et valgust saada. Süda peksleb, meelekohtades kohiseb, kuulihaav on ikka õlavarres, žgutt peal. Püüan enda üle naerda, aga mõtted on tõsised. Miks see täpselt sellisena kordub? Ma tunneks selle põllu kohe ära, kui näeks. Ja lahingpaarilise P. ka. Teen arvuti lahti ja loen Toomse ploogi edasi, magada niikuinii enam ei saa. Ja võta siis seisukoht, eksole. Kelle mälestused või kelle tulevik. Ennast ajab ka vihale.

Igalühel on oma laul. Mina tõmblen kolme maailma vahel, suutmata valida ja jäädes kõikidest rongidest maha, sest aeg hingab kuklasse ja varsti on hilja. Hirm valesti valida on meeletu - teist võimalust ju ei saa. Kas jääbki siis jälle valimata? Oleks nii minu moodi.

On The Shores Of Moonriver

Pilvenimbuses poolkuu ripub mu kohal, kumer serv verest nõretav kui kirvel, mis mu unedes raevunult ristirüütleid raiub. Küllap tahab mulle meenutada eelmiste elude võitlusi - haldjate ja metsavaimudega külg külje kõrval peetuid.

Seda armetut maalappi on kaitsnud vägevate käed, vaenlase verd on voolanud ja omad on andnud elu, et see killuke rabasid ja metsi anastajatest vaba hoida. Seda elu on raske elada teadmises, et need nõrgad ja rumalad, kelle nimel Iidsed lahinguid pidasid ja surid, andsid Vabaduse aarde võitluseta käest. Rõhuv on pärineda orjasoost ning teada, et eelmistes eludes kõndisid kõrvu kuningate ja haldjatega. Mäletamine sunnib põlgama neid, kes sagivad selsamal mullakamaral täna. Ennast. Teisi. Tulevasi.

Ilu ja Vapruse aeg on pöördumatult möödas. Jumalad ei kõnni enam kunagi meie hulgas ja inimese nime ei kirjutata suure tähega.

Kutse

Need ilmad. Need tekitavad jälle igasuguseid Mõtteid. Ja pildid ja kirjad ja dok-kaadrid, ploogid. Need satuvad mu teele täiesti juhuslikult. Igal pool on Kutse. Ignoreerides ühte on kohe kohal järgmine. Teadmine, et ma ei saaks hakkama, ei muuda midagi, tahtmine jääb. Midagi ei ole kunagi nii lihtne, nagu kõrvalt vaadates paistab...

Mälestused, mis ei ole minu omad, on rasked kanda. Unenäod asjadest, mida ma näinud ei ole, olukordades, mis on olnud, aga kellegi teisega. On ka Kutse kellelgi teisele mõeldud? Mõnikord on mul hea meel, et tahan võimatut - mingi rahu on teadmises, et soovitut ei saa saavutada. Et on täiesti objektiivsed takistused, mis ei sõltu minu tahtest ja mida ma ei saa muuta. Ja ikkagi jääb hirm, et kutse on võimsam.

---

Nägin ööl enne 15ndat Tikkot unes. Me lendasime Lõuna-Eesti kuppelmaastiku kohal ja ta mõtiskles, kui vähe on inimene seda ajaloo jooksul muuta suutnud. Suviste kõrrepõldude ja kuusemetsade sina taga kangastusid kiviklibused liivaluited ja ilmetud savicompoundid. Ma teadsin, mida ta mõtleb. Tal oli õigus. Trasseerkuulide sähvatused ja õhutoetuse tabamuste sisikondraputav müra on lihtsam kui see näiline idüll siin. Ilusam. Omasem.

---

Es geht alles vorüber,
es geht alles vorbei,
auf jeden Dezember
folgt wieder ein Mai.

Eelmine aasta oli teistpidi. Ja detsembri asemel on november. Aga ootaja aeg on pikk ja kell tiksub juba praegu. Mõtteid jõuab liiga palju tekkida. Kas Kutse läheb liiga tugevaks...?

Cold and lonely...

Laman kiirtelaigus, nägu päikese poole, ja ootan kevadet, et taas astuda valitsejasammul mööda ärkava linna tolmuseid tänavaid. Aknad on mustad ja külm on. Ja Sõduri Silmad kumavad läbi kauguse häma - nii eemal, nii kättesaamatud, nii igatsetud. Tirin pleedi tihedamalt ümber. Lilleliblikad suruvad end ohkega mu vastu - ka neil on külm. Talv ei taha ega taha minna. Kevad on sama kaugel kui Sõduri Silmad, sama kättesaamatu, sama läbematult oodatud. Kerime end kerra ja ootame. Ootame...

Hüvastijätt

Koera ei ole enam. Kiresinised leegid mu hõbeteral kisendavad valust ja Sõduri Silmad on veekalkvel. Vaid õrnvalge Jäälill ja tormakas Kuupärl ajavad me ümber varje taga ega mõista, kuhu nende öömust saatja siis ometi jääb. Mu seljatagune ei ole enam kunagi kaitstud, kui sammun üle hüljatud lahinguväljade Sõduri jälegedes, täiskuuöödelgi ulun üksi Emanda poole ja keegi ei keri end mu kõrvale lõkkepaistele kerra. Mu käigud on üksildased ja nukrad, vere lõhn ei ole ilma tema sõõrmete võimenduseta pooltki see ja elegantse saatja ähvaradava varjuta ei tõmbu Kondajad mu teelt aupaklikult kõrvale. Hulgun sihitult mööda sügiselõhnalist talvist linna ega leia rahu. Kõik on valesti. Varsti tuleb talv. Ja muretu lapsepõlv on igaveseks läbi. Koer saatis mu käike nii kaua, kui mäletan. Nüüd seisame me neljakesi väravapakul ega tea, kas siseneda või mitte. Tagasiteed ei ole, kui kaua ka pilguga minevikku ei sihi. Mina, Sõdur ja lumehelbekesed. Mis edasi? Ei tea. Hüvasti, Koer, aitäh, et mind saatsid. Me kohtume veel - sealpool Jõge. Ja hulgume taas valitsejatena mööda linna, mis kuulub meile. Külm tera läbi mantlitasku vastu mu reit ja Sina musta deemonina seljataga varjudes luuramas. Oota mind ära, eks. Hüvasti!

Kuristiku serval

Inspireeritud luuletusest Aarne Anmanni teose "Kuristiku serval kõndijad" lõpuosas. Pühendatud COY-8 1. rühmale.


Kuristiku serval

Silmis helk läbi kõrbekuuma öö
rühm marsib vaenalse tagalas
meeled erksad, vaistud töös
küll kodus on aega magada

Sõrm päästikul mööduvad päevad
pinev ootus lahingute vaheaeg
kas kallimat veel Sõduri Silmad näevad?
Pole mahti mõelda - täpselt tabab järjekordne laeng

Päev päeva järel kõrbepäikese all;
unehetkil langenud kaaslaste näod.
Surm alati hiilib seljataga, taamal
Pole vahet, kas hirm jääb või kaob

Vend venna kõrval kindlalt püsib
lahinghundid täieil relvil
keegi saatuse järele ei küsi
nad kõnnivad kuristiku serval

Verstapostid

Ei ole veel piisavalt külm. Puud on küll kollased, kuid veel kaugeltki mitte paljad. Hall ei kata õhtuti raagus põõsaste mustavaid oksi, kuigi hommikul juba mõnikord katab. Poriloikudel ei ole jääkirmet ja õhk ei värise lumehelveste ootuses, kõrgrõhkkondade kargus pole siia veel jõudnud. Tahan jalgu trampida ja karjuda, nagu jonniv laps: "Ma tahan, et Sa oleksid siin!!!". Iga sentimeeter mu kehast kisendab Su puudutuse järele, kuivad pragunenud huuled janunevad Su hingeõhu magusust. Ma pean taas libistama kätega üle Su valge ihu portselanpehmuse, tundma sõrmede all Su kägiveeni erutunud tukslemist. Tahan tunda Su käsi oma ihul ja väriseda Su puudutuse tulisusest. Kuid igatsus rebib sügavaid veritsevaid vagusid hinge ja see valu on füüsiline. Järjekordse madalrõhkkonna toodud udu mähib aguli oma ämblikuniidi niiskusesse ja kustutab kalmistul küünlaid. Linna halvab vaikus. Ootust saaks justkui terava noaga viiludeks lõigata. Päev päeva järel järjekordne viiluke. Meie aeg ei ole enam kaugel.

Ja öö sai tiivad. Enam ma nii ei mõtle;)

Minu hilisõhtusel koduteel on end autokooli õppeplatsil üles seadnud tsirkus. Enne südaööd sealt mööduda oli kummastav ja mõtteisseärgitav - tsirkus on mind alati köinud. Bradbury tuleb meelde. Tahaks olla tehnik selles värviliste tulede, taltsutatud metsloomade, ebardite ja klounide maailmas - tulla koos nendega kellegi kodulinna tuttavaile tänavaile, eraldada ribake seda kodusust ja teha sellest midagi salapärast, müstilist, kättesaamatut ja ligitõmbavat. Poisikesed suruksid nägusid vastu aiapilusid, et näha mind püstitamas karusselle, lasketiire, õudustetubasid ja ennustamisputkasid, mille iga mutrit, krigisevat hinge ja jälgimist vajavat kinnitust ma tunneksin kui oma südametunnistust, ja nende uudishimust nõrkevate teadvuste ees keriks end lahti elevantide, kääbuste, hiiglaste ja nõidade maailm. Ehmatusega jookseksid nad endale aiapilust vastu vaatavat soomustega kaetud Kalameest nähes koju, et õhtul naasta koos vanemate kaaslastega, veeretades pihus oma suvevaheaja jooksul teenitud münte ja soovides saada piletit sellesse kõverpeeglimaailma. Mina õlitaksin mustkunstniku topeltpõhjaga ja peegliga kirstu kaanehinged, milles õhtu kulminatsioonina akrobaadi tütar pooleks saetakse, ja ootaksin lummatud rahva lahkumist südaöisest valguskarnevalist, et oma hoolealused jälle maha võtta, kokku pakkida ja järgmise linna jaoks valmis panna. Meie lahkudes jääks maha tallatud muru, mõned värvilised lendlehed ja eksootiliste loomade väljaheidete lehk, mis meenutaks meie üürikest viibimist kuni järgmise vihmani. Ja muidugi jääks meist unelev pilk nii mitmete laste silmis, kellele meie maailm oli midagi ennekogematut, võimatult köitvat ja haaravat...

---

Eks endasuguste seltskonda igatseb ka veendunuim üksikondaja. Ja ebardite, tõrjutute, poolmetsikute või ühiskondlike hälvikute maailm võiks nii lihtsalt olla minugi kodu. Sedapuhku on nad lihtsalt külas. Seisan nende uksel, näpus õhuke paber värvilise tekstiga „Pääse“. Pääse paralleeluniversumisse. Nii kauge on see maailm minu või nende teiste omast, kes koos minuga väravast sisse tunglevad. Värvilised tuled vilkumas, karussellide kelukeste helin, atraktsioonide muusika, hõiked, kilked, naer, loomade norinad karavanide ja treilerite tagant, suhkruvati lõhn ja öötaeva pimedus. Koduseks ei saa seda kuidagi nimetada. Peaareenil konferantsjee omas säravas elemendis, klounide hirmutavad valged näod suurte punaste ninade ja alanutvate silmadega, kuigi nende suud naeravad. Lõvitaltsutaja piitsaplaksumine, tantsivate hobuste kapjade heli õhukesel liivakihil, akrobaatide ebainimlik painduvus ja üleinimlik julgus lennelda meetrite kõrgusel meie peade kohal. Pilvelõhkuja hurtsikute vahel. Siin ei käi asjad nii lihtsalt. Mõõganeelaja teenib ära teismeliste tüdrukute õudusesegused vaimustuskilked ja mina hiilin tagasi tulede ja tiliseva muusika ja karussellide manu. Kõverpeegel ei räägi mulle uut - end vaadates olen ma alati kõverpeeglis. Õudustemaja on armas - natuke naljakas ja natuke amatöörlik, aga aegumatu klassika. Tsirkus ilma õudustemajata on sümfooniaorkester ilma viiuliteta. Ennustaja kutsub mind - midagi temas on ikka tõesti mustlastelt alles, sest kui talle otsa vaatan, naeratab ta teadvalt ja valib järgmise huviobjekti. Naeratan omaette ja kõnnin edasi. Tore on end korraks tunda mitte nii teistsugusena. Selles maailmas olen mina see „keskmine“. Või sellele lähedal...

---

Huvitav, kuidas mõttemaailmad muutuvad. Ja mis neid muudab. On asju, mida ei pea kirja panema. Ja on asju, mille kirja panemata jätmine on võimatu. Minu esimene romaan jääb alatiseks ilmumata, sest sellised olid kunagi minu valikud. Ei, ma ei kahetse:) Tsirkus on ka tore.

***

My Dying Bride "Two Winters Only"


What is it you hope for, even though you are dying?
And even though life is closing your tiny eyes
Why did I leave them all?
I should be with them to die in the same place
The pain I think, should go on forever. For always
But no. Not mine. Not now. My life now begins

Call me what you will, but I'll die for no man, at all
My limbs and the life that spreads from them
Cross my path and you'll suffer like no man before, at all
What I hunger for, is the trial of God

For just two winters only did we live for
My God. What have you become? Dear, dear lord

We could have changed the world, had you been here with me.
Right now
Held you in my arms. In my arms, my love
Jesus wept so man could live forever on earth. In peace
But my tears. They fall for you. Only you...

I should be with them to die in the same place, on kõik, mis mu peas kajab. Üha uuesti ja uuesti. Ja mu pisarad voolavad vaid teile. Kuidas me jõuame? Kas me jõuame? Kui kaua veel? Mind ei ole enam olemas. On ainult soov olla seal, koos teiega, kes te jäite. On meeletu, tohutu, südames keev viha. Viha, mis tuimestab valugi. See ei ole aus! See ei saa olla... Kas see suvi ei lõppegi?

Teie ohverdus... Ma ei usu, et keegi sellega kunagi leppida suudab. Ja see tänulikkus on igavene. Tervitage Tikkot ka minu poolt. Kunagi kohtume veel...

Puhake rahus.

Veebel Eerik Salmus 23.07.1983-23.08.2009.
Seersant Raivis Kang 28.06.1983-23.08.2009.

Siin ei ole õhk maasusid täis.

Suve viimaste maasikate magususes on alati kübeke nukrust. Aga ka saabuma valmistuva sügise ootust. Sel aastal on ootust täis iga sõõm esimeste sügiselõhnaliste hommikute õhku. Müstiline ja kauge november... Ei, ta ei kangastu veel rohelistes puudes ja vohavas murus. Mulla lõhna ei ole veel augustiöödes, kaste ei ole veel hommikuti hall. Aga on piisavalt külm, et Lilleke sellele astuda ei söanda. Ja tugevamad tuuleiilid toovad lohutavat jahedust iga päevaga lähemale. Turutädide müüdavad lilled on üha sügisesemad. Koolialgus on õhus. Sealt ei ole novembrini pikk maa. Minu ootus ei ole laste särasilmne elevus. Minu ootus on tüüne, tume, sügavate allhoovuste ja hukutavate keeristega. Varsti, varsti saan ma äragata iga-aastasest suveunest, tormid ja rahehood lubavad seda oodata, mudahallid pilvemassid panevad südame kiiremini põksuma. Aga mitte veel. On alles august. Sel aastal ei ole tavaline august. Öötaevas on juba selge, linnutee on hästi näha, õhtul on mantlit vaja ja vihm on terav ning jäine - mitte soe ja lompides tatsama kutsuv, nagu augustis veel olema peaks. Isegi puude rohelises on juba natukene hääbumise kollakaspruune alatoone. Ja minu soontesse hakkab tasapisi naasma veri, mis suveks oli unne tardunud. Väga tasapisi, et organismi mitte traumeerida. Aegajalt on mu hingamise rahutuses näha unenägusid, mis kaovad meelest, kui külge keeran. Kaarnapojad on ka juba suured, targad silmad täis umbusaldust inimese vastu ja tiivad tugevad, kandmaks musti sügise lapsi veel suviste tormide iilides sajupilvede poole. Ärevus mu sees kasvab. Lahku kiiremini, suvi. Sügise nukrus ei ole kunagi nii oodatud olnud, kui tänavu. Esimesed öökülmad, jääkirme loikudel, lahkuvate lindude huiked, raagus puude mustavad oksad pilvise taeva taustal, pruuniks kuivanud lehed muutumas kõduks, esimeste lumede lubadus õhus. See kõik on veel kaugel. Ja selle saabumisel saabud ka Sina. Lahku kiiremini, suvi!

Mida teha selle ärevusega...?

Sõda

(Im Memoriam
veebel Allain Tikko
11.01.1979 - 15.06.2009)

Ja küünal me aknail ei kustugi ära
Et võõrsilt Sa leiaksid tagasitee
Ka sel kaugel lahingutandril on üks suletud värav
Mida avada saavad vaid Sõduri käed

Tee see lahti ja sisse mine
Kuhu? - Seda enam meie ei tea
Kui hajub Su auks lastud kogupaugu vine
Kogu kodumaa Su mälestuseks langetab pea

Su karmide Vendade põsel on pisar
On hetki, mil häbi kaob
Meenutades Sind nad võitlevad visalt
Kui verev kõrbepäike unne vaob


Ma ei tundnud Sind nii hästi, kui oleksin tahtnud. Alati tundus, et aega ju on. Pärast. Hiljem. Ja ega teie seal ei tea ju, et teie oletegi praegu kogu minu elu. Ei teadnud ka enne. Ja ei saagi ilmselt teada. Aga mina tean teid. Tean Sind. Ja mul on meeletult valus. Sest Sa olid üks parimaid. Ja kuidagi peab siit edasi minema. Teie seal, meie siin. Aga täna põleb mu aknal leinaküünal ja ma nutan ja kõik minu sees on valus. Ja see, mida ma tean, seda ma mäletan. Alati. Ühel päeval me kohtume taas. Ja siis tutvume korralikult. Puhka rahus, Sõdur! Hüvasti.

Armas Anny!

Maailm on täis idioote. Ja minu võime nendega toime tulla hakkab üles ütlema. Kui Sina mu kõrval olen, suudan neid ignoreerida, mõtteist välja lülitada - Sinult ammutan enesekindlust maailm kõrvale heita, Sinu lähedal ei oma tähtsust miski peale meie oma väikese universumi ja Meie selle sees. Sinuta... Ma vihkan neid. Tunnen seda viha kobrutamas igas mu soones, see täidab mu, mürgitab mu meeled, ma vaatan endasse ja kardan seda, milleks muutun. See viha teeb mu teod ja sõnad ohtlikuks, mitte ainult teistele vaid ka mulle endale; unedes näen, milleks selle toimel võimeline võin olla. Sinuta ei suuda ma olla ükskõikne kõigi nende idiootide, nende maailmavaadete ja viimaste puudumiste, sõnade, tegude, nägude suhtes. Ma kardan. Maailma pärast, mida nad valitsevad, inimkonna pärast, kelle hukku ei tule, sest nemad suudavad säilitada status quo - lõputu õuduse õudsa lõpu asemel, enda pärast, kes ma ei suuda neile üksi vastu panna... Nad tungivad mu mõtteisse, ma näen ja silmade sulgemine ei aita, ma kuulen ja karjumine ei summuta nende uskumatut lollust täis lälinat. Ja Sina oled kaugel, ma ei saa pugeda Sinu kaissu ja unustada nende mõttetut eksistentsi, ei saa peita silmi Sinu ilusse, kuulata vaid Sinu hingamist, tunda Sinu lähedust iga keharakuga ja tunnetada, kuidas maailm meist iga hingetõmbega kaugeneb. Idioodid on siin. Minu kõrval, minu ümber - igal pool, ja Sinuta puudub mul pakkupääs. Nende jõledad, irvitavad, oma kõiketeadmises veendunud lõustad ei kutsu enam esile üleolevat iiveldust vaid halvavat kabuhirmu. Ma ei suuda lakata mõtlemast, mida nad korda saadavad, sigides, laotades oma negatiivis väljenduvat intelligentsi üle planeedi, roomates rahuloleva mõttetuse haisvas lögas ja nautides iga hetke, samal ajal kui mina nutan maailma pärast, mille nad on hävitanud ja inimkonna pärast, kes neil võibolla päästa õnnestub. Kuidas saada hakkama, kui põlgus, mis päästab hoolimisest, asendub vihaga - ülima hoolimisega? Oskad Sa mind aidata? Vaid üks embus oleks piisav ravi, kuid on oh!, nii kättesaamatu! Suudle mu pragunenud, kuivanud huuli ja ma suudan jälle olla immuunne idiootide takistamatult vohavale seenhaigusele. See igatsusvalu ei ole enam emotsioon, see on eksistentsiaalne, kõikehaarav liivatorm, mis lihvib naha närvilõpmetelt ja paljastab maailmale agoonias tundlikkuse, et idioodid saaksid värisevasse valumassi soolaga kaetud piike torgata, endal vaimustusila suunurgast nirisemas ja silmis puhas rumalus, mitte sadism. Kuidas maailm neid ometi tolereerib? Kuidas jumalad neid ometi nii palju on tootnud? Milleks?

Vaid kirjad võivad mind veel mõistusel hoida. Meenutused. Mäletad Sa meie esimest kohtumist lahkumast keelduva sügise soojas niiskuses? Suutsid Sa siis aimata, et päästad mu? Mina suutsin. Mäletad Sa, mida mõtlesid meie esimese suudluse ajal, mis lahustas mind hävitada ähvardava eksistentsiaalse kriisi (ikka nendesamade isiootide põhjustatud)? Suudan ikka veel silmi sulgemata tunda Su huuli enda omadel, Su südame pekslemist, enda käte värinat, haista sõõrmeis Su hullutavat lõhna... Minu mõtted olid tulevikus. Idiootide külmade, libedate kalakäte haardest vabas tulevikus, mida vaid Sina kogu maailmas suudad mulle pakkuda. See oli imeline tunne. Teada, et on võimalik end neist lahti rebida. Tunda, et nad on tähtsusetud, väärtusetud väikesed könnid, kes ei muuda meie maailmas mitte liivatera teekondagi. See tunne ei tule tagasi, kuni Sa ei ole naasnud. Nii ma siis ootan. Armastan kaugusse ja püüan taltsutada keevat viha, mis tahaks hävitada maailma väljaspool Meid. Iiveldus on destruktiivne, kuid kontrollitav. Viha ja hirm on stiihiad. Tule ruttu ja too tagasi mu üleolek, mu päästev põlgus maailma vastu, mu alatine lohutus Iivelduses - vabasta mind valust ja hoolimisest, ületamatust maailmapäästmissoovist.

Igatsus on kõik, mis minus on.

Je t'aime!


Sinu, mu kallis.
Antoine


---

Inspiratsioon:
maailm ja inimesed selle sees;
anonüümsus;
lõputud idiootide hordid.

Ainuvõimalik ravim:
Sina.

Võimendus:
magamatus;
igatsus;
hirm.

Elu on teater. Või oli see vastupidi?

VIHJE
Näidend ühes vaatuses.

Tegelased:
SAMURAI - Surm
VIIKING - Elu
KÄSKJALG - Hermes Pegasusel
SAATUSEPLIKA - Saatuseplika

Eesriie tõuseb, paljastades näruseid inimhingi (neid surematuid geeniusi!) täis pakitud tühjale, tundralagedale saalile üdini paljad lavalauad.
Murdosa takti pealt samas rütmis ühte jalga astudes sammuvad kahkjassinisesse valgusvihku paljasjalgne samurai ning loomanahkadega kaunistet viiking.
Nad tõmbavad mõõgad ning tõstavad need.
Hetkel, mil tüdinult kiiskavad relvad tülpinud kõlksatuse saatel ristuvad, jääb maailm seisma, aeg peatub ning üksiku hundi poolelijäänud ulg kolksatab ehmunult vastu sammaldunud haldjakivi.
Just täpselt nimetet hetkel kõlab kaheksast halvakvaliteedilisest kõlarist armetult kõledas teatrisaalis Queen'i "Innuendo" esimene akord.
Algava igavikupikkuse võitluse esimese raiuva rünnaku hetkel loksub aeg taas oma kallastesse ja maailm jätkab sama igavat, teadmatut rada, mida ta alati käinud on.
Võitlus. Tühjas ruumis vastu kajav "Innuendo". Viiking on jõu poolest üle, kuid samurai on kiirem. Võitlus järgib lugu (või vastupidi? Kes teab...). Muusika kaigub lainetena võitlejais.
Vaid hetk enne vastase surmani ära väsitanud samurai etteaimatavat võitu - 3 akordi enne laulu lõppu - kappab valgel hobusel lavale

KÄSKJALG: Seisatab. "Ta on surnud" kõlab kõlatu, kõrbekähe nending ta kuivanud huulilt.

SAMURAI: "Ma pole veel võitnud"

VIIKING: kehitab õlgu.

Laetaladelt kukutab end alla itsitav mustajuukseline Saatuseplika ja lendab vareseks moondudes läbi Teatrimaja seina. Ruumi jääb kajama tema lõbususest sillerdav naer.

Eesriie.

Anny! 12/04/2008

Sulguda pähklikoorde ja igaveseks uinuda. Vaid üks soov, ei muud. Kui ühte hetke kuhjub kurjust päratumalt palju. Sellest hetkest piisab, et kannatuse katkemine taaskord kohal oleks. Ja kuhjub ju alati - kui läheb halvasti, läheb kõik halvasti - laviinina, mis matab hinge enda alla ja sa lämbud aeglases, piinarikkas surmas, saamata isegi öelda, mis mõlgub su hääbuvais mõtteis, saamata ei andestust paluda ega andeks anda, sest on liiga hilja. Kas on? Liiga hilja. Ei ole ju. Miks siis ei tule mõtted õigetel hetkedel üle huulte, miks ei oska ma sõnu ritta seada ja öelda, mida on vaja? Miks ma ikka ja jälle ootan, et inimesed loeksid mu mõtteid, nagu ise meeleheitlikult püüan nende mõtteid veel enne tärkamist ära aimata? Nii raske on loobuda illusioonist, et sõnu ei ole vaja, et saab ilma, et tõeline mõistmine on mõistmine artikulatsioonita! Illusioonidest loobumine on üldse raske, mul on veel selle erakordsusegagi probleeme. Kuid mis jääks minust järele, kui võtta ära unistused? Nii madala enesehinnanguga inimese illusioonide purunemine, lõplik ja täielik, viiks... Nojah. Keskpärase arveametnikuni võibolla, või alla keskmise Säästumarketi klienditeenindajani, kui sedagi. Ja siiski. Vahel ei suuda, ei jõua enam, Iiveldus on nii kõikehaarav, et kogu organism on üks suur oksespasm, maailm vaob pisaratehägusse ja kõrvus kohiseb lõputu teadmine - Anny, Sa pead mõistma. See üks kord veel pead Sa mind lohutama, nägema sõnadeta mu valu ja selle ära puhuma!

Vaatan eemalduvale rongile järele ja ei suuda endast ühtegi pisarat välja pigistada, kuigi sees keeb segadus ja nutusoov matab hinge. Jälle ei suuda ma nutta. Jälle. Iga kord on täpselt samasugune. Iga kord on täiesti erakordne, nõuab eraldi lähenemist ja eelnevate unustamist. Isegi Sina, Anny, ei pidanud vastu. Ja edasi...? Paranemine. Andestamine. Järjekordne purunenud illusioon, järjekordne kiht kaitsvat kapseldumist haigetsaanud hinge ümber, järjekordne samm lõputu leppimise teel. Sihtkohta...ei ole. Sest kunst on teekond, nagu Peter Sellars ütleb. Ja nii ongi.

Aga mina ei suuda endiselt nutta. Või siiski...

Hoia mind nii, et jääksin alles...

Miks ei suuda ma muutuda?!?

On Sul vastuseid? Mul ei ole. Ega ilmselt Sulgi. Ma tean vaid üht. Eks sealt tulebki edasi minna. Samm sammu haaval, rutu ja jooksmiseta, sest kiirustamisega kaasneb komistamine ja joosta ma teadupärast ei oska...


Mis ka ei juhtuks,

ikka ja alati Sinu,
Antoine

A Kiss To Remember. Igatsusi

Õhtu hämardudes hiilis kerge udu oma lärmakas toimekuses tähelepanematusse linna. Hiilida ta oskab. Jäi mulje, kui oleks juba päeva heleduses peade kohal kogunema hakanud helehallid pilved lihtsalt tänavatele tiibu puhkama laskunud. Laternate helevalge tuhmus soojaks kollakaks ja valgusvihke silmitsedes tantsis õhk neis maailma enda ümber unustades vastarmunute aeglast jalalt-jalale tammumist, emmates kiindunud silmil poste ja niiskeks tõmbuvat asflati. Maa ja teavas olid üheks saanud ja inimesed hingasid pilvi. Võis aimata vihma ähvardust, sest vaid vähesed mõistavad piisavalt tuulte keelt, et ähvarduste tühisust näha. Vaikselt ja vaikides hakkasid tänavad tühjenema; esmalt kadusid tööpäevast väsinud ja argimuredest rõhutult kühmus koerapissitajad, siis süütusest kauged, kuid siiski rõõmsatujulised noored, veel rühkis üksikuid kojukiirustajaid läbi laternavalguse vihkude kardinatega kiivalt varjatud elusid elama. Siis hakkasid hääbuma autodegi vood, 00:03 lõpetas viimane marsruuttakso oma viimast ringi. Olid üksikud harvad eksinud hinged tõttamas oma toimetuste manu, sünged mõtted silmis ja tühjus hinges. Oli uduse õhtu vaikus. Ja mina. Oktoober on kummaline aeg. Vaid üksikud puud on end surema sättides vapralt alasti heitnud, enamus püüab veel meeleheitlikult hoida kinni koltunud, kasutust rüüst kui suve viimsetest riismetest, poetades vaikse kaebliku sahinaga ükshaaval lehti pruuniks tõmbuvale murule või ülessongitud põrmule, mõnikord märjale tänavasillutisele. Inimesedki püüavad kinni hoida millestki, mis on lootusetult kadunud Alliksaarelikult minestanud minevikku, säilitada tülgastava järjekindlusega kramplikku rõõmsameelsust. Ei ole enam sügis selle klassikalises mõttes, punase ja kollase lehe-ehte, kooliaasta alguse elevuse, astrite ja gladioolide värvikülluse ja päikese soojust täis päevadega. Pole veel ka sügis minu mõistes – tähesiras ööde ja trööstitult sompus päevade, raagus, surnud looduse, hallide ja mustade toonidega nii ümber, jalge all kui mõtete kohal. Ma igatsen juba Oma Aega. Esimese jääkirme tekkimise jälgimist poriloikudele näpistavalt külmadel öödel. Jääpurust vihma näkku peksvas tuules silmi kissi ja mantlikraed püsti tõmmates üle lageda välja rühkimist, käed küünarnukkideni taskus ja mõru muie huulil. Must lill revääril oleks ju ka kena. Kuid skalpell on minetanud oma nõudliku tulisuse; jääsinised kireleegid ta teral on see-eest säravamad kui eal. Kõik need hingetud silmad ja elutud kehad, kelle juurest olen minema kõndinud, teral veel tukslemas värske vere mekk, kuid südames pettumusevahk! Ei, ma ei kahetse. Milleks? Ma ei vaja neid enam. Sõduri rammestavalt roheliste silmade pilk püsib mu kujutlusis ja endalegi ootamatult leian, et sellest piisab. Ma igatsen Sinu järele. Uitan udulinnas, tühermaal helendava emalaeva tontlikus kumas teed leides, kalmistul, kus vaid üksikud küünlad, kuigi hingedeaeg läheneb. Koer püsib mul truult kannul. Hakkab vist vaikselt vanaks jääma – ei eruta teda enam tundmatud jäljed mullas ega kaugete põõsaste sahin, ei peibuta mustavast metsast kutsuv ulg. Vaid silmade kollane tuli annab märku, et ta on endiselt see metsik loom, kes jahtis koos oma emandaga tera nõudmisel värsket verd või jälitas mängeldes kõhkleval sammul tõttavat hirmunud põgenikku. Ma ootan. Ma võin kaua oodata. Ma tean, et Sa tuled. Kohe-kohe. Tillitee lagritsane maitse suulaes, lõputud küünlad aknal (ma leidsin musti küünlaid, kas tead!), magusad koogid, venivalt metalne muusika. Huvitav, et ma ei mäleta midagi meie koos käidud teest, kuid silmi sulgedes suudan tunda Su lõhna oma sõõrmeis. Võin filigraanse täpsusega manada vaimusilma ette Su erinevaid näoilmeid, läikeid Su silmis, tukslemisi suunurgas, kuid ei suuda meenutada ühtegi neid hetki varastades saadud marrastust äralöödud varbal, nikastust auku sattunud jalal, oksakriimustust ettevaatamatult kaitseta jäänud näos. Tean vaid, et kui Sa olid seal, nii lähedal, et väikese sõrme tahtmatu tuksatusega oleksin võinud puudutada Su kätt, oli mu sõõrmeis vaid see üks lõhn, mõtteis vaid needsamad tumerohelised sõduri silmad. Kõik need Esimesed! Kas tead, et iga päev on Esimene? Iga hetk, hingetõmme, naeratus, pilk, puudutus. Esimene, kuid mitte kunagi Viimane. See on minu pahupool – Viimast ei pruugi Sa näha, minu poolt seda ei tule, usu. Kui keeruline on mängida, kui Sa oled nii tõsine! Ma mängin siiski, kuid need on ausad, tõsised mängud, mitte minu mõru maskeraadi mõni taasesitus. Need on vaid Sinuga mängitavad mängud, millesse matta oma maailma mõttetus ja leida seda üles kaevates uuenenud mõtteid. Minu Aeg ei ole enam kaugel; siis tuleb lumi, külmast sinised sõrmed, helveste imetlemine tänavalaternate valgusvihkudes, mandariinid. Aga enne seda tuled Sina. Ma tean. Ma ootan. Ma igatsen.

Sõduri Silmad 2. Roheline.

The snow fell as a wall of white death and the frost flowers on the side of the BTR had long covered the color. It was not blue, not thisone. The cold! In our eyes was the only fire, the only sparkle of warmth. Long was it since I last felt my feet, finger on the trigger was blue (Blue. As the flame on the blade I no longer had. As the BTR. As my dreams. Blue.)

And the snow fell. I was the last. The last of my kind. The others... Their bodies rest in oblivion and their souls sleep within me. I held the line ’til the end. I can hear Him, His steps in the snow. Darkness evades my will. Jack the Ripper met her match. The snow falls, covering the world that no longer is.

And over everything – the Eyes of the Soldier.

Mary Kelly

I opened my eyes and there were the cold stones of the street again. I wandered aimlessly on the winding alleys of the city I used to own. Jack the Ripper had dissolved in the Eyes of the Soldier and she diminished, she was no more, the city was safe. For a while. He had spit her back out and she was confused – the Eyes of the Soldier were still there. I had lost the fight, I could still feel the freezing cold from the snow, that covered everything, His eyes were still the only thing my battered mind could grasp. But here I was. I leaned my back against the nightcold stones of a wall and slided to the ground. The dark of a newborn night whirled it’s ensuring embrace around me, but I had still never been this confused. I wanted to cry, but there was no reason, so the traitorous tears hid themselves in my drying throat and my eyes stayed unmoistured. His Eyes were still there. They would not leave me, but we will never be one. I have to walk these streets again with the wand of power in my right hand and the Dog, black as the night itself, on my left, and the Eyes of the Soldier – almost army-green in the dark – would follow behind my ruleful posture, watching over me, keeping me from harm, and, in a way, protecting the city from me. I have to become the gracious ruler I once was – strict, firm, but always fair, and He would be my buffer. I could go to Him whenever I need and He would be there. But am I willing to accept this? Am I capable? Is it enough? My face between my knees, the thoughts race through my head as MiG-29s roaring through the air, tearing bleeding holes in the sonic barrier in pursuit of offenders and just one constant scream hammering in my fragile mind – “Is it enough?, Is it enough?, Is it enough…?!?” And then – silence. As the mellow darkness slides over the earth when the sun sets, a serenity lays its soothing cloth over my shoulders and the jets, the tanks, the exploding bombs tearing my thoughts to pieces and the landmines shifting the continents of my convictions disappear. The bloodshed fades, the raging war quiets. And over the new found serenity of my consciousness – calm, friendly, tender and understanding – once again the unblinking Eyes of the Soldier. Jack the Ripper has never been dead. Without thinking, I slip my weary white hand in my pocket and before it reaches the bottom, I feel the cold of the silver against my thigh through the silk lining of my coat. I rise my head. I still have it. I smile.

Lagunemise lühikursus

Olen näinud hirvi pilku langetamas kui Sa möödud,
Hunti kollasesilmses raevus nõelkihvu paljastamas.
Ma tulen ja söön Sul peost -
Igaüks on kellegi koer.

Kuid mida hakkad Sa peale kodustatud hundiga?!?
Kes oleks võinud arvata, et
taltsutuses kaotab metsloom iseenda?

Sa tahtsid Hunti. Ja toidad nüüd seda koera, kes Sulle niiskete andunud silmadega alt üles otsa vaatab ja eeldab, et Sa vastutad kõige eest, mille Sa taltsutanud oled...

Pühendusega Andres Ehinile

***
Aknast pooleks lõigat Kuu
formaliinis lahustuvad kiired
Klaasuksel murduvate ripsmete pilge
rebib lõpetamata muige ribadeks.
Eeros. Amor. Aphrodite.
TNT
C-4 can make a dull day fun.

Minu koera, Armandi, mõtteid Fine Lable Lily Lullaby'ga seoses...

Ma mõtlesin Lottast
Hiljuti luges Reelika mulle Lottast. Reelika on minu Juht, sest selles imelikus betoonist metsas, mis moodustab meie territooriumi saab tema lihtsalt paremini hakkama. Reelika ei tea Lottat, kuid kui ta mulle luges, siis ta nuttis. Mina ka ei tea Lottat. Mina nutan siis, kui Reelika ära läheb, kuigi ma tean, et ta tuleb varsti tagasi – isegi kui ta kaua aega ära on, tuleb ta alati tagasi. Ma tean, aga ma nutan ikkagi. Ma tahaks igale poole Reelikaga kaasa minna. Aga ma ei tohi. Reelika räägib Seadustest ja Ühiskondlikest Normidest ja Sotsiaalsetest Tavadest, Mis Ei Võimalda Selles Sootsiumis Koera Igale Poole Kaasa Võtta. Ma ei saa aru. Aga mis seal ikka, ma ootan ta ära ja siis me lähme koos Välja. Ja Reelika vaatab, et ma mõne eriti kaasahaarava lõhna järele joostes ei satuks ette neile metalli mähkunud hullunud põtradele, keda meie betoonmetsas nii palju on. Neile ei saa jahti pidada – Reelika ütleb, et nad ei kõlba süüa ja üks kass rääkis mulle kunagi, et nad on kogu aeg Agressiivsed. Ma ei tea, mis Agressiivsed on, aga kassil oli üks käpp puudu ja mulle jäi mulje, et seda tegi metallpõder, niiet ma ei tee neist parem välja.

Ma elan Korteris – see on koobas betooni sees ja hingamiseks on augud seinte sees – aknad. Mulle väga meeldib aknapeal istuda ja välja vaadata. Aga kui ma sõpra näen, siis Reelika ütleb, et ma ei tohi aknast välja tema juurde minna, sest aken on kõrgel. Me siis lähme astmeid mööda ja ma ei hüppa. Aga Lottale tema Juht ei öelnud, et rõdu on ka kõrgel. Lotta tahtis kindlasti Juhi juurde alla minna ja hüppas. Ta sai kindlasti haiget. Vaene Lotta! Kui Reelika nutab, siis miski minu sees on hästi ärevil ja südames teeb haiget ja ma teen talle kalli ja panen pea põlve peale. Ükskord olin ma Haige – mul kõht valutas nii hullusti, et ma pidin nutma ja ei saanud liigutada. Siis Reelika pani oma käe mulle pea peale ja tegi pai ja rääkis minuga ja mul oli kohe palju kergem valu taluda. Siis tegi Reelika mulle haiget ka, torkas terava nõela mulle jala sisse. Aga ta rääkis mulle, et kannata ära, siis hakkab sul parem. Ma kannatasin ära ja valu läks ära ja ma ei olnud enam Haige. Siis ma teadsin, et mõnikord Reelika teeb mulle haiget. Aga siis see parandab. Paberis seisis, et Lotta Juht ei teinud talle pai, kui ta Haige oli ja tal valus oli. Ja et Lotta Juht tegi talle haiget siis, kui seda vaja ei olnudki, lihtsalt niisama. Ma ei saanud aru. Juht ei tee niisama haiget, Juht on tark ja õiglane. Lottal ei olnud vist väga hea Juht, Reelika luges, et nüüd on Lottal uus juht, parem. Mul on hea meel. Reelika seletab, et mõned Juhid ongi halvad, aga meie, koerad, ei tea seda, sest me arvame, et kõik Juhid on sellised nagu meie oma. Kui ma Lottat näen, siis ma ütlen talle, et ärgu kartku, uus Juht teeb talle pai ka. Ja annab võibolla head, kui Lotta hästi käitub. Näiteks õue pissib. Ja siis ma annan talle suunurka musi ka. Et ta enam kurb ei oleks. Sest Halvad Juhid teevad koera silmad ja südame kurvaks. On vaja ainult ühte paid, et kogu kurbus ja hirm olematusse vaoks. Ma ei saa aru, miks Inimesed tihti sellest ei hooli. Kas nad ei mõista? Ütleme siis neile! Reelika nutab Lotta pärast. Aga mina tahan tema uuele Juhile öelda: palun tee Lottale hästi palju pai! Ja ära enam kunagi lase kellelgi talle ilma asjata haiget teha. Rohkem me ei palugi, meie - koerad.

Xanthos-Armand