Sunday, April 09, 2006

Tööülesanne: dadaism vs Kunst.

Punch yourself in the face and drop dead.

See olekski lühike kokkuvõte dada suhtumisest Kunsti, kultuuri ja
muidugi ka oma publikusse. "To make a dadaist poem" annab selle selgelt
ja mitmetimõistetavust välistades edasi. Dada on irratsionaalselt
mitmedimensiooniline emotsionaalne kollaaž mõtetest, mis ei teki autori
peas ja kunstist, mida kujutab endast kolmeaastse lapse improviseeritud
lallu teemal vares, muru, herned ja vanaissi hobuse küünealune must.
Kiusatus nimetada dadat irvitamise ja ülistamise didaktikaks kaob enne
tekkimist - dada on ühekordseks kasutamiseks mõeldud sihilik juhtme
kokkuajamine, mille lahtiharutuse püüd ei ole isegi kellegi idealistlik
kavatsus. Dada eesmärk on "kustutada janu ilu, ekstaasi, suhkru ja
filosoofia järele", kuid seda ei tehta kuivusest lõhenenud huuli märja
käsnaga niisutades vaid otse ja keerutamata rähmast tursunud silmade
vahele kärbikust lähilaengut lastes. Dada jaoks ei ole kunst
esteetiliselt adutav ja tähendust loov elitaarse vähemuse loominguline
väljund vaid loomulik primitiivne vajadus nagu hingamine või
ekskremeerimine - masside, mitte valitud eliidi vabadus. But the real
dadas are against DADA.

Look for medicines and wisdom in songs, and let's start again.
Tzara manifesti XIII (petükk, lõik, osa, väide, hüüatus - mida iganes)
on demokraatiast innustunud kapitalismi ülekaalulise ja haisva valges
maikas teleri ees lebaskleva tulemuse enesega rahulolev irvitus.
Idiootide päralt on maailm, sest nemad on õndsad. Kui millegi muu vastu
pole mässata, mässame iseenda vastu. Ma jumaldan paradokse.
Vasturääkivus iseeneses ei ole paradoks. Vasturääkivus on vasturääkivus.
Soe jäätis on üles sulanud. Hakkame kõik idiootideks. Teadvustatult -
see õigustab kõike. Ulg.

Ma olen esteet. Seosetu sõnademulin võib olla tohutult ilus ja
kunstiliselt nauditav. Näiteks Tzara manifest(id) on minu suhkrujanu
šokolaadiga kustutav(ad). Kuid enamus dadaistlikku kunsti ja pea kogu
dadaistlik kirjandus on kas andetute imbetsillide debiilne kunsti
elitaarsuse vähenemisest joobnud jauramine või tõeliselt andekate
loojanatuuride mäss iseendi vastu sihiteadliku idioodistumise näol.
That's why you're all going to die, and you will die, I promise you.

Kunst on ilu, ekstaas, suhkur ja filosoofia. Kärbik idioodi käes seda ei
muuda. Dada sündis surnult. Ja tema vaimuhaige ema ei saa sellest enne
aru, kui imiku laip roiskunult põrmuks pudeneb.

I still consider myself rather likeable.

No comments: