Snoobi aguliromantika

Eile. Olen päris kaua ja lausa mitu korda Tartus elanud, kuid ei ole mingil veidral põhjusel seni kordagi Hiinalinna sattunud. Siit siis eile. Sattusin, st. Esimest korda, käisime sealt odavat Idapiiri tagant sisse smuugeldatud salakütust ostmas. Keerad Lääne tänavalt ära ja satud teise maailma. Üks neist kuulsaist kogemusist, mis panevad asju teistmoodi nägema, äratavad vahepeal suigatanud sotsiaalse närvi taas heaolu võluunest üles. See siis ongi see demokraatliku kapitalismi valge pehme kõhualune. Või kiivalt varjatud pahupool, - kumb klišee kellele rohkem meeldib... Läbiroostetanud ja äratundmatuseni kulunud värviga plekkgaraažid kahel pool kitsast ja nii auklikku teed, et rõugearmilise näo metafoorina kasutamine ei tundu piisavalt ekstreemse ja üldse mitte piisava kujundina. Iga vaba ja pidevalt mittesõidetavat/käidavat pinnakillukest katab ühtlase detailideks eristamatu kihina olmeprügi. Segamini doksiliste jäätmete ja ekskrementidega, muidugi. Hall uduvihma tibutav ilm ja lõikavate iilidena ebamäärast prahiraasu (ma ei vaata teadlikult lähemalt, millega tegu - oma meelerahu huvides) ühest kohast teise kihutav tuul vaheldumas ühtlasest määrdunud pilvemassist kohati läbikumava häbeliku aprillipäikesega tekitavad sürrealistliku kontrasti. Räpaste toigaste külge tõmmatud räpastel nööridel liigutavad end tuulepaistel grotesksete varjukujudena pesemisest veelgi räpasemaks muutunud räbalad ja tuletavad meelde, et see ei ole mõne Simaki lühijutu või Dali maali mahajäetud maailm - siin elatakse. Seesama saksa keele õpetaja, kes minu mahhinatsioonidel kunagi koolist joomise pärast lahti lasti võis ka siia jõuda. Ja kes oli kunagi see habetunud räbalahunnik, kes meeleheitel pilgul juba kaks päeva tagasi tühjaks saanud odekolonnipudelit seirab, oma elu viimaseid minuteid kannatamatusega igatsedes? Kolhoosi esimees ehk? Või valel ajal vales kohas olnud ja valedele paberitele alla kirjutanud majaomanik, kes end ühel hetkel ühegi sendi ja ühegi sõbrata Emajõe äärsest pargist leidis? Minu huvi on kaastunne, kuid see on pinnapealne. Ma ei jäta oma olematut elu sinnapaika, et temasuguseid aidata, ma poetan ausa pisara ja lähen edasi. Sest see neoromantiline agulipoeesia on vaimustav, elitaristliku snoobi õrnu esteetikameeli erutav, ülevalt kurb, oma liigutavas kauguses katartiline. Mõtlen, et lähen kunagi kindlasti tagasi, just samasugusel poolsompus aprillipealelõunal, sedapuhku kaameraga. Võibolla lähengi. Aga siis tõenäoliselt hoopis kesköisel täiskuutunnil. Musti nahkkindaid kandes. Tõenäolisemalt aga siiski mitte.