Et siis sõnadega joonistamine...

Üks nukruseviiv
ja siis edasitõtt
Elu ei luba ju nutta
Südame lõhestab Aja spliin
Kirvega. Teine pool langeb hingemutta.

Ahastusvahk
valge hirve sinisilmis
Koerte erutunud klähv
Jaht. See ei ole ilmsi
Põgeneva südame meeleheitlik takt.

Siis ärkamine
sest hirmuulmast
Väljasirutet käsi tabab haigutavat tühjust
Olematus on vaikides lahkunud
Ja Kunst paugutab rõduust

Ülestõus
Mis nali! -Mille vastu?!?
Tass kohvi. Kiire sigarett. Baudelaire? -Mitte täna.
Uks lukku, kaks treppi ja uude päeva ast.
Saatjaks naiivne lootus, et see tuleb kenam...

Tööülesanne: dadaism vs Kunst.

Punch yourself in the face and drop dead.

See olekski lühike kokkuvõte dada suhtumisest Kunsti, kultuuri ja
muidugi ka oma publikusse. "To make a dadaist poem" annab selle selgelt
ja mitmetimõistetavust välistades edasi. Dada on irratsionaalselt
mitmedimensiooniline emotsionaalne kollaaž mõtetest, mis ei teki autori
peas ja kunstist, mida kujutab endast kolmeaastse lapse improviseeritud
lallu teemal vares, muru, herned ja vanaissi hobuse küünealune must.
Kiusatus nimetada dadat irvitamise ja ülistamise didaktikaks kaob enne
tekkimist - dada on ühekordseks kasutamiseks mõeldud sihilik juhtme
kokkuajamine, mille lahtiharutuse püüd ei ole isegi kellegi idealistlik
kavatsus. Dada eesmärk on "kustutada janu ilu, ekstaasi, suhkru ja
filosoofia järele", kuid seda ei tehta kuivusest lõhenenud huuli märja
käsnaga niisutades vaid otse ja keerutamata rähmast tursunud silmade
vahele kärbikust lähilaengut lastes. Dada jaoks ei ole kunst
esteetiliselt adutav ja tähendust loov elitaarse vähemuse loominguline
väljund vaid loomulik primitiivne vajadus nagu hingamine või
ekskremeerimine - masside, mitte valitud eliidi vabadus. But the real
dadas are against DADA.

Look for medicines and wisdom in songs, and let's start again.
Tzara manifesti XIII (petükk, lõik, osa, väide, hüüatus - mida iganes)
on demokraatiast innustunud kapitalismi ülekaalulise ja haisva valges
maikas teleri ees lebaskleva tulemuse enesega rahulolev irvitus.
Idiootide päralt on maailm, sest nemad on õndsad. Kui millegi muu vastu
pole mässata, mässame iseenda vastu. Ma jumaldan paradokse.
Vasturääkivus iseeneses ei ole paradoks. Vasturääkivus on vasturääkivus.
Soe jäätis on üles sulanud. Hakkame kõik idiootideks. Teadvustatult -
see õigustab kõike. Ulg.

Ma olen esteet. Seosetu sõnademulin võib olla tohutult ilus ja
kunstiliselt nauditav. Näiteks Tzara manifest(id) on minu suhkrujanu
šokolaadiga kustutav(ad). Kuid enamus dadaistlikku kunsti ja pea kogu
dadaistlik kirjandus on kas andetute imbetsillide debiilne kunsti
elitaarsuse vähenemisest joobnud jauramine või tõeliselt andekate
loojanatuuride mäss iseendi vastu sihiteadliku idioodistumise näol.
That's why you're all going to die, and you will die, I promise you.

Kunst on ilu, ekstaas, suhkur ja filosoofia. Kärbik idioodi käes seda ei
muuda. Dada sündis surnult. Ja tema vaimuhaige ema ei saa sellest enne
aru, kui imiku laip roiskunult põrmuks pudeneb.

I still consider myself rather likeable. 

Snoobi aguliromantika

Eile. Olen päris kaua ja lausa mitu korda Tartus elanud, kuid ei ole mingil veidral põhjusel seni kordagi Hiinalinna sattunud. Siit siis eile. Sattusin, st. Esimest korda, käisime sealt odavat Idapiiri tagant sisse smuugeldatud salakütust ostmas. Keerad Lääne tänavalt ära ja satud teise maailma. Üks neist kuulsaist kogemusist, mis panevad asju teistmoodi nägema, äratavad vahepeal suigatanud sotsiaalse närvi taas heaolu võluunest üles. See siis ongi see demokraatliku kapitalismi valge pehme kõhualune. Või kiivalt varjatud pahupool, - kumb klišee kellele rohkem meeldib... Läbiroostetanud ja äratundmatuseni kulunud värviga plekkgaraažid kahel pool kitsast ja nii auklikku teed, et rõugearmilise näo metafoorina kasutamine ei tundu piisavalt ekstreemse ja üldse mitte piisava kujundina. Iga vaba ja pidevalt mittesõidetavat/käidavat pinnakillukest katab ühtlase detailideks eristamatu kihina olmeprügi. Segamini doksiliste jäätmete ja ekskrementidega, muidugi. Hall uduvihma tibutav ilm ja lõikavate iilidena ebamäärast prahiraasu (ma ei vaata teadlikult lähemalt, millega tegu - oma meelerahu huvides) ühest kohast teise kihutav tuul vaheldumas ühtlasest määrdunud pilvemassist kohati läbikumava häbeliku aprillipäikesega tekitavad sürrealistliku kontrasti. Räpaste toigaste külge tõmmatud räpastel nööridel liigutavad end tuulepaistel grotesksete varjukujudena pesemisest veelgi räpasemaks muutunud räbalad ja tuletavad meelde, et see ei ole mõne Simaki lühijutu või Dali maali mahajäetud maailm - siin elatakse. Seesama saksa keele õpetaja, kes minu mahhinatsioonidel kunagi koolist joomise pärast lahti lasti võis ka siia jõuda. Ja kes oli kunagi see habetunud räbalahunnik, kes meeleheitel pilgul juba kaks päeva tagasi tühjaks saanud odekolonnipudelit seirab, oma elu viimaseid minuteid kannatamatusega igatsedes? Kolhoosi esimees ehk? Või valel ajal vales kohas olnud ja valedele paberitele alla kirjutanud majaomanik, kes end ühel hetkel ühegi sendi ja ühegi sõbrata Emajõe äärsest pargist leidis? Minu huvi on kaastunne, kuid see on pinnapealne. Ma ei jäta oma olematut elu sinnapaika, et temasuguseid aidata, ma poetan ausa pisara ja lähen edasi. Sest see neoromantiline agulipoeesia on vaimustav, elitaristliku snoobi õrnu esteetikameeli erutav, ülevalt kurb, oma liigutavas kauguses katartiline. Mõtlen, et lähen kunagi kindlasti tagasi, just samasugusel poolsompus aprillipealelõunal, sedapuhku kaameraga. Võibolla lähengi. Aga siis tõenäoliselt hoopis kesköisel täiskuutunnil. Musti nahkkindaid kandes. Tõenäolisemalt aga siiski mitte.

Mõned mustandid2

Mu petlik kallis ja kauge

Mis mõru on vili su hurmadepuul
Mu petlik kallis ja kauge
Mul tõtt s'ust rääkis reetur tuul
Ei ta viha niipea veel rauge

Ta ulub ja hulgub ja raputab
Mu sulet plastikakna man
Kuid sinul hirm kurgus kipitab
Ja punast vett triiki saab minu vann

Nii süütult ja julmalt sa petsid
Tuul suudlusega suleb su laud
Eks me kõik ole kunagi eksind
Sinu karistus on verimärg haud

Kraanakaamerad ja industrial

Alustasin õppematerjalide manifestist. Esimese lause lõpust valis mu
iTunes järgmiseks palaks Hocico "Nightmarei". Muigasin ja jätkasin üha
kasvava adrenaliinierutusega lugemist, gothic industrial muutmas südame
rütmi ja pateetiline, vaimustavalt kaasahaarav, loomuomast mässumeelsust
valju röögatusega äratav revolutsioonileärgitus täitmas kujutlust peagi
saabuvast kunstilisest gurmaanielamusest. Manifest on võimas,
paljulubav, kaasahaarav, stagneerunud ilutsemiskunstis sügavalt pettunut
oma erke esteetikatundlaid välja ajama sundiv, uue ja teistsuguse
väljenduslikkusega ahvatlev. Minu jaoks on filmitööstuse kraanakaamerad
ämblike järel maailma kõige õõvatekitavamad asjad, ja ma jumaldan
hirmutunde kõditust otsmikusagarast paar kraadi paremal ja mõned
sentimeetrid sügavamal kõrva taga. Tekstinäidete juurde asusin erutusest
säravate silmade ja nüüd juba teadlikult taustaks valitud industriali ja
dark ambiendi mõistlikkusthalvavate helide saatel.

Kunst on juba oma olemuselt mäss tavalise, ohutu, igapäevase,
väikekodanliku kapitalismistnõretava esteetilisusepuudumise vastu, nüüd
kuulutatakse see aga mitte lihtsalt revolutsiooniks vaid vägivaldseks
militaristlikuks riigipöördeks. Loen näidendeid. Buzzi "The Futurist
Prize" täidab ootusi - mis saaks olla veel ilusam, kui end oma kunsti
tehes füüsiliselt ohverdanud artist - ülim kunstnik, üdini, läbinisti
sandistunud, maailma kõige tehislikum inimene! Oleks siis võimalik ette
kujutada veel täiuslikumat teatrit kui Cangiulio "Detonation" -
Tegelane. Kuul. Kärgatus. Ideaalne teater! Elagu performance!
(Kõrvalpõikena assotsieerub kohe Von Krahli "Tabamata ime" Marianne
Kõrveri film!)

Jätkan luulega. Entusiasm saab kerge hoobi, kuid hoog ei rauge. Siiski
ei ilmne luules midagi eriti uuenduslikku, kardinaalselt teistsugust.
Soffici "Crossroads" kõlab futurismina - tehnikaülistusega kaas ja puha
eksole; "I, the impoverished son of civility,/in love with barbarity"
Buzzi "Gypsys" on juba vastuoluline kujund, mis tekitab segadust
futurismi seisukohast lähtudes, kuigi mulle isiklikult on ülimalt
arusaadav ning loogiline; järgmiseks huupi valitud Palazzeshi "Who am
I?" on juba pettumustäratavalt romantiline, evimata aga viimasele selle
hõrkust andvat sentimentaalsuset nõretavat pateetikat.

Kulmukortsutusega suundun kujutava kunsti juurde. Ja kohe meenub
keskkooli kunstiajalooõpikute imbetsiilsuseni leierdatud Balla jalutav
taks. Mõistan, et raketikütuse heitgaasipahvakus taevaid vallutama ning
jumalaid omaenda käega peatustama kihutava kunstniku tohutud
adrenaliiniuimas loomeväed on võimetud lõuendi ja värvipaleti ees, kuid
futuristlik kunst on tõesti mannetu manifesteeritud ambitsioonide
kandjana. Foto ja video annavad siin vabamad käed ja fantaasiale voli
ülehelikiirusel alumiiniumpurgis maakiviseina rammida. Kuid sinna on
veel aega.

Moog pole veel sündinud, industrial pea kahe inimpõlve kaugusel
tulevikus. Kuid muusikas manifesteeritakse juba noise - muusikaline lärm
kui selline, julge üldistusena kogu tänapäeva muusikale alust panev
esteetiline kategooria, harmooniavaba müra kultus, mille otseseks
järeltulijaks laupäeva pealekesköisel tunnil ka minu kõlareist otse ajju
voogav gothic rock, dark ambient, musique concrete, dark metal jne. Kui
ka mitte mainstream teoreetilise kunstivooluna, siis vähemalt muusikas
on futurism rohkem elus kui kunagi varem.

Kuid üldiselt valmistas futurism rakendatuna kunstis mu palavikulisele
ootusärevusele mõruda pettumuse. Kõige futuristlikumad tekstid on
ilmselt kõik need kümned (lausa pealt paarisaja eksole) manifestid,
millede keele- ja kujundikasutusest õhkab jõulist vallutustungi,
ekstaatilist jõukummardamist, vastupandamatut mässu mässu pärast,
anarhilist peatamatut teadvusevoolu. Taiesed ise jäävad mannetuks
väljakuulutatu varju otsinguiks, kui teatritekstid vahest välja arvata.
Futurism ei ole paberile püütav. Ta on liikuv, aktsiooniline,
reaktsiooniline, performancelik. 20. sajandi alguse futurism on Vana
Testamendi prohvetite ettekuulutus Jeesuse tulekust. Me elame tulevikus.
We live in futurism.


"Nagu igal teisel idioodil, on ka sellel grammatikal pea, kõht, kaks
kätt ja kaks tömpi jalga, aga tal ei saa kunagi olema tiibu."


Ja Concordid said lennukeelu...