Minu koera, Armandi, mõtteid Fine Lable Lily Lullaby'ga seoses...

Ma mõtlesin Lottast
Hiljuti luges Reelika mulle Lottast. Reelika on minu Juht, sest selles imelikus betoonist metsas, mis moodustab meie territooriumi saab tema lihtsalt paremini hakkama. Reelika ei tea Lottat, kuid kui ta mulle luges, siis ta nuttis. Mina ka ei tea Lottat. Mina nutan siis, kui Reelika ära läheb, kuigi ma tean, et ta tuleb varsti tagasi – isegi kui ta kaua aega ära on, tuleb ta alati tagasi. Ma tean, aga ma nutan ikkagi. Ma tahaks igale poole Reelikaga kaasa minna. Aga ma ei tohi. Reelika räägib Seadustest ja Ühiskondlikest Normidest ja Sotsiaalsetest Tavadest, Mis Ei Võimalda Selles Sootsiumis Koera Igale Poole Kaasa Võtta. Ma ei saa aru. Aga mis seal ikka, ma ootan ta ära ja siis me lähme koos Välja. Ja Reelika vaatab, et ma mõne eriti kaasahaarava lõhna järele joostes ei satuks ette neile metalli mähkunud hullunud põtradele, keda meie betoonmetsas nii palju on. Neile ei saa jahti pidada – Reelika ütleb, et nad ei kõlba süüa ja üks kass rääkis mulle kunagi, et nad on kogu aeg Agressiivsed. Ma ei tea, mis Agressiivsed on, aga kassil oli üks käpp puudu ja mulle jäi mulje, et seda tegi metallpõder, niiet ma ei tee neist parem välja.

Ma elan Korteris – see on koobas betooni sees ja hingamiseks on augud seinte sees – aknad. Mulle väga meeldib aknapeal istuda ja välja vaadata. Aga kui ma sõpra näen, siis Reelika ütleb, et ma ei tohi aknast välja tema juurde minna, sest aken on kõrgel. Me siis lähme astmeid mööda ja ma ei hüppa. Aga Lottale tema Juht ei öelnud, et rõdu on ka kõrgel. Lotta tahtis kindlasti Juhi juurde alla minna ja hüppas. Ta sai kindlasti haiget. Vaene Lotta! Kui Reelika nutab, siis miski minu sees on hästi ärevil ja südames teeb haiget ja ma teen talle kalli ja panen pea põlve peale. Ükskord olin ma Haige – mul kõht valutas nii hullusti, et ma pidin nutma ja ei saanud liigutada. Siis Reelika pani oma käe mulle pea peale ja tegi pai ja rääkis minuga ja mul oli kohe palju kergem valu taluda. Siis tegi Reelika mulle haiget ka, torkas terava nõela mulle jala sisse. Aga ta rääkis mulle, et kannata ära, siis hakkab sul parem. Ma kannatasin ära ja valu läks ära ja ma ei olnud enam Haige. Siis ma teadsin, et mõnikord Reelika teeb mulle haiget. Aga siis see parandab. Paberis seisis, et Lotta Juht ei teinud talle pai, kui ta Haige oli ja tal valus oli. Ja et Lotta Juht tegi talle haiget siis, kui seda vaja ei olnudki, lihtsalt niisama. Ma ei saanud aru. Juht ei tee niisama haiget, Juht on tark ja õiglane. Lottal ei olnud vist väga hea Juht, Reelika luges, et nüüd on Lottal uus juht, parem. Mul on hea meel. Reelika seletab, et mõned Juhid ongi halvad, aga meie, koerad, ei tea seda, sest me arvame, et kõik Juhid on sellised nagu meie oma. Kui ma Lottat näen, siis ma ütlen talle, et ärgu kartku, uus Juht teeb talle pai ka. Ja annab võibolla head, kui Lotta hästi käitub. Näiteks õue pissib. Ja siis ma annan talle suunurka musi ka. Et ta enam kurb ei oleks. Sest Halvad Juhid teevad koera silmad ja südame kurvaks. On vaja ainult ühte paid, et kogu kurbus ja hirm olematusse vaoks. Ma ei saa aru, miks Inimesed tihti sellest ei hooli. Kas nad ei mõista? Ütleme siis neile! Reelika nutab Lotta pärast. Aga mina tahan tema uuele Juhile öelda: palun tee Lottale hästi palju pai! Ja ära enam kunagi lase kellelgi talle ilma asjata haiget teha. Rohkem me ei palugi, meie - koerad.

Xanthos-Armand

Nur ein Licht und ich finde Dich in der Nacht

Oli see nüüd talve esimene päev? Õhus oli kargust ja päikeseloojangus üle kurvalt pika aja värve. Mustade pilvede lillad ja sinised, avaruse kuma ja oranžkollased lennukijäljed ammu teisel pool Ilmapiire olevaist masinaist, ning pehmesse punasesse vahtu mähkunud uppuv Phoebus. Ja selle kõige üle karge hingus kusagilt kaugelt. Kas keegi usuks, et ma ronisin seda käratut tulevärki Selveri katusele vaatama? Keegi võibolla usuks. Sina tunned mind paremini. Twilight. Videvik sõnana ei evi pooltki neist halli varjundeist, mille vahelistes varjudes võivad luurata kujuteldamatused; aga ka twilight ei kõla õigesti; süngust jääb vajaka. Ma vaatasin seda päeva surma ja öö sündis hetkel, mil kogu maailm silmi pilgutas; kogu maailm, aga mitte mina - minul jätkus julgust seisatada oma teel ja öö sisse lasta, oma hinge. "Märatse, märatse valguse surmale vastu" - Dylan Thomas ei tundnud ööd, ei julgenud selle vaatemängulist saabumist armastada. Milline tõus suudaks eal võistelda loojanguga?!? Mis tunne oleks olla nahkhiir? Andke andeks filosoofid, aga ka teie ei tea, millest te räägite. Tule tagasi, siis ma ei roni enam imelikesse kohtadesse.

***

Ma tegin endale taimeteed (ma tean, et harjumusi ei tohi nii järsku muuta; aga see ei ole igavene, Sinuga joon ma ikka kohvi), küünlad on juba mõnda aega arsenalis tagasi, kahetseksin pausi, kui vaevuksin kahetsema, vaikne Bohren, paar vanakooli Parsonsit taustaks; kerisin end mugavalt korvtooli ja valmistusin mõrunukraks üksilduseks kibestunud romantikute seltsis, misantroobi värske õhk siis... Kuid mu mõtted ei saanud rahu. Küünla soojast kumast ümber terasest hundisilueti kangastus kuukiire jahesinine siuglemine üle mu toa, ja see teadmine, teadmine, et väljas, betoondžungli jahedas pulseerimises ootab mind Koer, kord must ja kõrguv kui põrgusigitis, kes läkitatud deemoni kannule, kord galantne ja delikaatne kui daami saatev chevalier - rahutud sammud klõbisesid mu kujutlusis akna taga edasi-tagasi ja kauge ulg pani kõrvu kikitama. Ning teadmine, et Sina oled seal, kuskil seal väljas, kõndimas oma saatust, silmad maas ja mõtted taevast kõrgemal. Keskendumine oli mu tänaseks jätnud, teadsin seda, kuid ei andnud alla. Aga Poe'gi ei suutnud mind köita, Baudelaire'i mustmagusa "Vampiiri" iga rea järel leidsin end akna poole kiikavat, igatsus silmis, fantaasia juba ammu Sulle järele jõudnud, kuskil ära, mõtted valgumas laiali mu üha meeleheitlikumalt rabava pihu eest kui elavhõbe - killustumas, peenemaiks, väiksemaiks teradeks, igalühel oma rada käia ja tee põgeneda tabada üritava käe eest, et mitte taas ühte korrastatud üksusse koonduda... "While the world is full of troubles,/And is anxious in its sleep" -Jah, Yeats, sul on õigus - nad ju ootavad mind, mõtted avatud ja valmis mu külastuseks, unes või ilmsi, ma võin suruda näo vastu magava maailma akent ja piiluda elu, mida ma kunagi elama ei hakka, linn on tühi, ma võin minna ja olla ma ise - ma võin tulla ja Su ülesse otsida. Sõduri silmad mu alateadvuse maetud, üleskaevatud ja korralikumalt maetud süvasoppides on kurvalt etteheitvad. Kuid veel on mul võimu nad unustada, sulgeda see korralekutsuv pilk - ma mängin, ma ei oska muud, kui ma ei mängi, ei ole mind. Mõistad Sa? Muidugi mõistad, Sa ju mängid kaasa. Oota. Ma kustutan küünlad. Ühe jätan aknale. Kui Sina peaksid hoopis mind otsimas olema...

***

Jah, talv on tulemas, ma tunnen seda. Ja kileõhuke jääkirme laiutavatel lompidel räägib väga selget keelt. Ka tuuled kannavad kummalisi sõnumeid kaugeist külmist paigust, Koer oli neid lugedes rahutu. Ta tuli seekord hundina, vana Valgena, Kodust - mäletad, ma rääkisin Sulle temast? Või ei rääkinud? Ma unustan mõnikord... Ta oli vaikne ja lonkis mu kõrval, Sinu lõhna ei olnud, ta vaatas üha metsa poole, kust puhus kõrvukülmetav iil. Surrender the december sadness. Ma olin välja minnes nii elevil - ma otsisin Sind, teadsin, et Sa ootad. Sa ju tead seda piibellikku hüüatust Juuditist: "Sada aastat olen teda otsinud, aga ikka veel otsin ma. Otsin õhtuti, kui tuuline taevas punetab, otsin puhtel, kui helendavad roosad lumemäed, südaöölgi nuuksub mu hing tema järele. Aga kes teab, kus on tormi kodu? Leiab keegi laeva tee ulgumerelt, kotka tee taeva alt või mao tee kaljult?"Mida kaugemale, seda raugemaks muutus mu elevus. Ma ei leidnud Sind, Sa olid kadunud, Sa kutsusid, kuid mitte mind. Hämmeldus kasvas. Surnuaia väravad olid lahti, kuid me ei läinud sisse. Surnud ei tahtnud mind - ma ei olnud Sind leidnud, ma ei olnud valmis nende maailma sisenemiseks, nad ei kutsunud mind tantsima. Endalegi üllatuseks leidsin liiga varsti, et suundun tagasi, jalad ei tahtnud enam otsida ja Koer juhtis mind, mitte vastupidi. Tera kõrvetav külmus rõhus läbi tasku mu reit, teras nõudis ohvrit, kiresinised leegid kisendasid hääletut meeleheidet värske vere järele, hing mässas jõuetus raevus ja südames märatses must kaos, ning kõige selle üle sõduri sügavsinised silmad! Ma ei saanud neist võitu, ma läksin koju, ma loobusin ohvrist, ma ei otsinud Sind üles. Kas ma olen tõesti võidetud? Ma ei anna nii lihtsalt alla! Jack the Ripper tuleb tagasi, Sa ju tead seda? Sa ju ootad? Talv tuleb, tema jäähobuse laudjal ratsutan mina, juuksed härmas ja sall lehvimas kaugemalegi kui lumesahmakad ratsu hõbekapjade alt. Hoia küünal aknal. Oota mind...

------
Inspiratsioon:
Laupäev
Päikeseloojang
Melotron "Nur Ein Licht"
Morrissey "Interlude"
Õnnepalu, Tõnu "Harjutused"
Project Pitchfork "Requiem" & "Hunted"
Film "Stage Beauty"
Kim Ki-Duki "Tühi maja" & "Vibu"
Vene sõdurilaulud (Ljubee) ja Võssotski