Esimene jaht

Jäine veebruarituul sasis Lumeliblikate kõrvu kui nad mängeldes lumehelbeid taga ajasid ja tuulelt tiibu laenates väljaku kohal üksteise ümber keeristena tiirlesid. Lumivalgeke nõjatus nende lustimist kaabuserva alt silmitsedes kustunud laterna vastu. Kes võtaks tõsiselt kunagist linna valitsejannat, keda saadab neli itsitavat Lumeliblikat ja kes nädalavahetuseti soojust õhkava pliidi kohal toimetades käeseljaga laubale tikkuvaid kiharaid kõrvale lükkab, maasikatega põll ees ja põsed õhetamas? Naise silmis välgatas helesinine kuma ja kui ta Lumeliblikad ilusti käsutas, vakatasid hetkeks isegi saiakooriku pärast kisklevad noored hakid. Summutatult kihistades, kuid korralikult ja distsiplineeritult rivistusid Lumeliblikad käskijanna seljataha ja linn pidas hinge kinni. Paljugi oli muutunud, nii linnas kui Lumivalgekeses. Kuid paljugi oli endine. Lumeliblikad ei itsitanud enam, isegi kõige nooremad mitte, ja nende lihaste pingsast ärevusest oli selge, et tegu ei ole pelgalt kenade valgete aksessuaaridega daami südaöisel jalutuskäigul.

Varjust varju libisedes liikus Lumivalgeke mööda vana linna munakivisillutisega tänavaid ja ootas saaki. Mehe sammud külmunud kividel kõlasid õõnsalt ja nende kajas võis aimata hirmu tõtlikkust. Hääletult sööstsid Lumeliblikad kõrgete kivimajade vahel keerutavas tuules sammude kaja suunas. Lumepöörisena keereldes otsisid nad jälgi, uinuva linna vakatanud tänavaid mööda lõhnu jälitades, edasi ja edasi. Sihikindlad, vaiksed, väikesed lihased pingul. Kõige vanem kihutas ees ja äkitselt hakkas ta laulma. Seal ta oligi – tänane jahisaak, tõtlike sammude autor, pikk sale siluett mustas mantlis. Tuules pööristena tanstsiskledes ja lauldes asusid nad hilja peale jäänud tõttajale lähenema, üha keereldes ja keereldes, kogu tänava ulatuses hoogu võttes, sööstes, varjudes, edasi sööstes. Keegi ei naljatlenud enam, ka noorim mitte. See ei olnud mäng, see ei olnud treening. See oli jaht. Tema esimene.

Jahtijate kannul varjust varju libisev Lumivalgeke muigas omaette. Nende laulu ei suutnud tuule ulgumisest ümber krobeliste kiviseinte nurkade eristada keegi peale tema. Ja oh, kui ilusti nad laulsid. Ta oli neid hästi õpetanud.

Tänavakivide lumekristallidest kate sillerdas külmanäpistuses ja kanalisatsiooniaugu võre vahelt kõnnitee servas tõusis auru. Üha lähemale ja lähemale viis pööristants Lumeliblikaid mehele. Möödatuhiseva tuuleiili sabas sööstis kõige noorem neist äkitselt ette ja mehest mööda, nii lähedalt, et peaaegu riivas saagi põlve.

„Tasa!“ sosistas Lumivalgeke, „Mitte nii tormakalt!“.

Pakasega võideldes üritas mees õhukestes nahkkinnastes käsi vastamisi hõõrudes natukenegi sooja saada. Sammu pikendades keeras ta hõredamalt valgustatud sobivalt kõrvalisele umbtänavale.

„Nüüd!“ sosistas Lumivalgeke tungivalt, mantlitaskus sooja vere ootusest külmalt pulseerivat tera pigistades, ja revolvrikuulina sööstis üks Lumeliblikatest mehest veidi eespool oleva laterna suunas. Heleda plaksuga purunes pirn ning mees seisatas ehmatusest. Käsi kinnaste sees soojasaamiseks rusikaisse kerides vaatas ta ettevaatlikult end ümbritsevas pimeduses ringi. Südamelöögid kiirenesid tasapisi.

Lumivalgeke silmitses kahvatut tumedasilmset nägu ja mõistatas, mis värvi võiksid olla juuksed selle ebapiisavalt külmakaitset pakkuva musta mütsi all. Mees oli pikk, heas vormis, kindlasti teel kohtumisele. Maitsekas tume riietus, tagasihoidlik, kuid aimatavalt maskuliine parfüüm, rõhk stiilil, mitte ilma karmusel. Jälle oli naisel põhjust oma Lumeliblikate üle uhke olla. Saaki nad oskasid valida.

Kõheldes keeras mees teekonna suunda tagasi ja ärevalt ringi vaadates astus edasi pimeda sõõri südamiku poole enda ees. Kõige vanem Lumeliblikas sööstis paigast ja rammis kogu oma jõuga mehe põlveõndlaid, rutates kohe edasi, et järgmine saaks möödasööstul riivata raskelt saagi turja. Kolmas ründas jäise tuuleiilina eestpoolt mehe nägu, ning põlvili kukkunud ohver kägardas end vastutuult kummargile. Noorim Lumeliblikas keerutas ta ümber kristallkülma pöörist ja teiste liitudes peksid jäänõelad raugematus raevus kogu mehe keha.

Lumivalgeke astus pimedusesõõri saapakontsade iseteadlikult võrgutava kopsimise saatel ja keeristorm oleks pidanud ta kaabu kaasa viima. Soojalt naeratades ulatas ta mehele jänesenahaga ääristatud nahkkindas käe ning aitas külmast kange teelise püsti. Värisedes mantlilt jääkristalle maha rapsides naeratas mees oma hukule vastu.

„Kohutav ilm öösel väljas olemiseks!“

„Või imeline,“ vastas Lumivalgeke.

Ta hääl oli mahe ja rahustav, sügav tüünus selles summutas igasuguse ettevaatuse. Tera välgatust ohver ei näinud, üllatus tema näol tuli mööda kaela alla nõrguvast soojusest ja põlvist kaduvast jõust.

Üle linna laotunud pilvedest langes laia valget lund. Lumivalgeke tõmbas hoolika vilunud liigutusega skalpellitera valgesse siidtaskurätikusse puhtaks ning kattis verise taskurätikuga laiba näo. Mustajuukseline võõras hakkas tasapisi helvestega kattuma. Müts oli varjanud hoolikalt pöetud läikivmusti kiharaid. Lumeliblikad ajasid jälle tuuleiile taga ja kihistasid omavahel. Nad olid verd maitsta saanud ja nad olid jahiga rahul. Naeratus mängles Lumivalgekese huulil, kui ta nende hullamist silmadega saates aeglaselt laibast eemale, kodu poole jalutas. Tema sammud ei kajanud tihedas lumesajus.