***

My Dying Bride "Two Winters Only"


What is it you hope for, even though you are dying?
And even though life is closing your tiny eyes
Why did I leave them all?
I should be with them to die in the same place
The pain I think, should go on forever. For always
But no. Not mine. Not now. My life now begins

Call me what you will, but I'll die for no man, at all
My limbs and the life that spreads from them
Cross my path and you'll suffer like no man before, at all
What I hunger for, is the trial of God

For just two winters only did we live for
My God. What have you become? Dear, dear lord

We could have changed the world, had you been here with me.
Right now
Held you in my arms. In my arms, my love
Jesus wept so man could live forever on earth. In peace
But my tears. They fall for you. Only you...

I should be with them to die in the same place, on kõik, mis mu peas kajab. Üha uuesti ja uuesti. Ja mu pisarad voolavad vaid teile. Kuidas me jõuame? Kas me jõuame? Kui kaua veel? Mind ei ole enam olemas. On ainult soov olla seal, koos teiega, kes te jäite. On meeletu, tohutu, südames keev viha. Viha, mis tuimestab valugi. See ei ole aus! See ei saa olla... Kas see suvi ei lõppegi?

Teie ohverdus... Ma ei usu, et keegi sellega kunagi leppida suudab. Ja see tänulikkus on igavene. Tervitage Tikkot ka minu poolt. Kunagi kohtume veel...

Puhake rahus.

Veebel Eerik Salmus 23.07.1983-23.08.2009.
Seersant Raivis Kang 28.06.1983-23.08.2009.

Siin ei ole õhk maasusid täis.

Suve viimaste maasikate magususes on alati kübeke nukrust. Aga ka saabuma valmistuva sügise ootust. Sel aastal on ootust täis iga sõõm esimeste sügiselõhnaliste hommikute õhku. Müstiline ja kauge november... Ei, ta ei kangastu veel rohelistes puudes ja vohavas murus. Mulla lõhna ei ole veel augustiöödes, kaste ei ole veel hommikuti hall. Aga on piisavalt külm, et Lilleke sellele astuda ei söanda. Ja tugevamad tuuleiilid toovad lohutavat jahedust iga päevaga lähemale. Turutädide müüdavad lilled on üha sügisesemad. Koolialgus on õhus. Sealt ei ole novembrini pikk maa. Minu ootus ei ole laste särasilmne elevus. Minu ootus on tüüne, tume, sügavate allhoovuste ja hukutavate keeristega. Varsti, varsti saan ma äragata iga-aastasest suveunest, tormid ja rahehood lubavad seda oodata, mudahallid pilvemassid panevad südame kiiremini põksuma. Aga mitte veel. On alles august. Sel aastal ei ole tavaline august. Öötaevas on juba selge, linnutee on hästi näha, õhtul on mantlit vaja ja vihm on terav ning jäine - mitte soe ja lompides tatsama kutsuv, nagu augustis veel olema peaks. Isegi puude rohelises on juba natukene hääbumise kollakaspruune alatoone. Ja minu soontesse hakkab tasapisi naasma veri, mis suveks oli unne tardunud. Väga tasapisi, et organismi mitte traumeerida. Aegajalt on mu hingamise rahutuses näha unenägusid, mis kaovad meelest, kui külge keeran. Kaarnapojad on ka juba suured, targad silmad täis umbusaldust inimese vastu ja tiivad tugevad, kandmaks musti sügise lapsi veel suviste tormide iilides sajupilvede poole. Ärevus mu sees kasvab. Lahku kiiremini, suvi. Sügise nukrus ei ole kunagi nii oodatud olnud, kui tänavu. Esimesed öökülmad, jääkirme loikudel, lahkuvate lindude huiked, raagus puude mustavad oksad pilvise taeva taustal, pruuniks kuivanud lehed muutumas kõduks, esimeste lumede lubadus õhus. See kõik on veel kaugel. Ja selle saabumisel saabud ka Sina. Lahku kiiremini, suvi!

Mida teha selle ärevusega...?