Hüvastijätt

Koera ei ole enam. Kiresinised leegid mu hõbeteral kisendavad valust ja Sõduri Silmad on veekalkvel. Vaid õrnvalge Jäälill ja tormakas Kuupärl ajavad me ümber varje taga ega mõista, kuhu nende öömust saatja siis ometi jääb. Mu seljatagune ei ole enam kunagi kaitstud, kui sammun üle hüljatud lahinguväljade Sõduri jälegedes, täiskuuöödelgi ulun üksi Emanda poole ja keegi ei keri end mu kõrvale lõkkepaistele kerra. Mu käigud on üksildased ja nukrad, vere lõhn ei ole ilma tema sõõrmete võimenduseta pooltki see ja elegantse saatja ähvaradava varjuta ei tõmbu Kondajad mu teelt aupaklikult kõrvale. Hulgun sihitult mööda sügiselõhnalist talvist linna ega leia rahu. Kõik on valesti. Varsti tuleb talv. Ja muretu lapsepõlv on igaveseks läbi. Koer saatis mu käike nii kaua, kui mäletan. Nüüd seisame me neljakesi väravapakul ega tea, kas siseneda või mitte. Tagasiteed ei ole, kui kaua ka pilguga minevikku ei sihi. Mina, Sõdur ja lumehelbekesed. Mis edasi? Ei tea. Hüvasti, Koer, aitäh, et mind saatsid. Me kohtume veel - sealpool Jõge. Ja hulgume taas valitsejatena mööda linna, mis kuulub meile. Külm tera läbi mantlitasku vastu mu reit ja Sina musta deemonina seljataga varjudes luuramas. Oota mind ära, eks. Hüvasti!

Kuristiku serval

Inspireeritud luuletusest Aarne Anmanni teose "Kuristiku serval kõndijad" lõpuosas. Pühendatud COY-8 1. rühmale.


Kuristiku serval

Silmis helk läbi kõrbekuuma öö
rühm marsib vaenalse tagalas
meeled erksad, vaistud töös
küll kodus on aega magada

Sõrm päästikul mööduvad päevad
pinev ootus lahingute vaheaeg
kas kallimat veel Sõduri Silmad näevad?
Pole mahti mõelda - täpselt tabab järjekordne laeng

Päev päeva järel kõrbepäikese all;
unehetkil langenud kaaslaste näod.
Surm alati hiilib seljataga, taamal
Pole vahet, kas hirm jääb või kaob

Vend venna kõrval kindlalt püsib
lahinghundid täieil relvil
keegi saatuse järele ei küsi
nad kõnnivad kuristiku serval

Verstapostid

Ei ole veel piisavalt külm. Puud on küll kollased, kuid veel kaugeltki mitte paljad. Hall ei kata õhtuti raagus põõsaste mustavaid oksi, kuigi hommikul juba mõnikord katab. Poriloikudel ei ole jääkirmet ja õhk ei värise lumehelveste ootuses, kõrgrõhkkondade kargus pole siia veel jõudnud. Tahan jalgu trampida ja karjuda, nagu jonniv laps: "Ma tahan, et Sa oleksid siin!!!". Iga sentimeeter mu kehast kisendab Su puudutuse järele, kuivad pragunenud huuled janunevad Su hingeõhu magusust. Ma pean taas libistama kätega üle Su valge ihu portselanpehmuse, tundma sõrmede all Su kägiveeni erutunud tukslemist. Tahan tunda Su käsi oma ihul ja väriseda Su puudutuse tulisusest. Kuid igatsus rebib sügavaid veritsevaid vagusid hinge ja see valu on füüsiline. Järjekordse madalrõhkkonna toodud udu mähib aguli oma ämblikuniidi niiskusesse ja kustutab kalmistul küünlaid. Linna halvab vaikus. Ootust saaks justkui terava noaga viiludeks lõigata. Päev päeva järel järjekordne viiluke. Meie aeg ei ole enam kaugel.

Ja öö sai tiivad. Enam ma nii ei mõtle;)

Minu hilisõhtusel koduteel on end autokooli õppeplatsil üles seadnud tsirkus. Enne südaööd sealt mööduda oli kummastav ja mõtteisseärgitav - tsirkus on mind alati köinud. Bradbury tuleb meelde. Tahaks olla tehnik selles värviliste tulede, taltsutatud metsloomade, ebardite ja klounide maailmas - tulla koos nendega kellegi kodulinna tuttavaile tänavaile, eraldada ribake seda kodusust ja teha sellest midagi salapärast, müstilist, kättesaamatut ja ligitõmbavat. Poisikesed suruksid nägusid vastu aiapilusid, et näha mind püstitamas karusselle, lasketiire, õudustetubasid ja ennustamisputkasid, mille iga mutrit, krigisevat hinge ja jälgimist vajavat kinnitust ma tunneksin kui oma südametunnistust, ja nende uudishimust nõrkevate teadvuste ees keriks end lahti elevantide, kääbuste, hiiglaste ja nõidade maailm. Ehmatusega jookseksid nad endale aiapilust vastu vaatavat soomustega kaetud Kalameest nähes koju, et õhtul naasta koos vanemate kaaslastega, veeretades pihus oma suvevaheaja jooksul teenitud münte ja soovides saada piletit sellesse kõverpeeglimaailma. Mina õlitaksin mustkunstniku topeltpõhjaga ja peegliga kirstu kaanehinged, milles õhtu kulminatsioonina akrobaadi tütar pooleks saetakse, ja ootaksin lummatud rahva lahkumist südaöisest valguskarnevalist, et oma hoolealused jälle maha võtta, kokku pakkida ja järgmise linna jaoks valmis panna. Meie lahkudes jääks maha tallatud muru, mõned värvilised lendlehed ja eksootiliste loomade väljaheidete lehk, mis meenutaks meie üürikest viibimist kuni järgmise vihmani. Ja muidugi jääks meist unelev pilk nii mitmete laste silmis, kellele meie maailm oli midagi ennekogematut, võimatult köitvat ja haaravat...

---

Eks endasuguste seltskonda igatseb ka veendunuim üksikondaja. Ja ebardite, tõrjutute, poolmetsikute või ühiskondlike hälvikute maailm võiks nii lihtsalt olla minugi kodu. Sedapuhku on nad lihtsalt külas. Seisan nende uksel, näpus õhuke paber värvilise tekstiga „Pääse“. Pääse paralleeluniversumisse. Nii kauge on see maailm minu või nende teiste omast, kes koos minuga väravast sisse tunglevad. Värvilised tuled vilkumas, karussellide kelukeste helin, atraktsioonide muusika, hõiked, kilked, naer, loomade norinad karavanide ja treilerite tagant, suhkruvati lõhn ja öötaeva pimedus. Koduseks ei saa seda kuidagi nimetada. Peaareenil konferantsjee omas säravas elemendis, klounide hirmutavad valged näod suurte punaste ninade ja alanutvate silmadega, kuigi nende suud naeravad. Lõvitaltsutaja piitsaplaksumine, tantsivate hobuste kapjade heli õhukesel liivakihil, akrobaatide ebainimlik painduvus ja üleinimlik julgus lennelda meetrite kõrgusel meie peade kohal. Pilvelõhkuja hurtsikute vahel. Siin ei käi asjad nii lihtsalt. Mõõganeelaja teenib ära teismeliste tüdrukute õudusesegused vaimustuskilked ja mina hiilin tagasi tulede ja tiliseva muusika ja karussellide manu. Kõverpeegel ei räägi mulle uut - end vaadates olen ma alati kõverpeeglis. Õudustemaja on armas - natuke naljakas ja natuke amatöörlik, aga aegumatu klassika. Tsirkus ilma õudustemajata on sümfooniaorkester ilma viiuliteta. Ennustaja kutsub mind - midagi temas on ikka tõesti mustlastelt alles, sest kui talle otsa vaatan, naeratab ta teadvalt ja valib järgmise huviobjekti. Naeratan omaette ja kõnnin edasi. Tore on end korraks tunda mitte nii teistsugusena. Selles maailmas olen mina see „keskmine“. Või sellele lähedal...

---

Huvitav, kuidas mõttemaailmad muutuvad. Ja mis neid muudab. On asju, mida ei pea kirja panema. Ja on asju, mille kirja panemata jätmine on võimatu. Minu esimene romaan jääb alatiseks ilmumata, sest sellised olid kunagi minu valikud. Ei, ma ei kahetse:) Tsirkus on ka tore.

***

My Dying Bride "Two Winters Only"


What is it you hope for, even though you are dying?
And even though life is closing your tiny eyes
Why did I leave them all?
I should be with them to die in the same place
The pain I think, should go on forever. For always
But no. Not mine. Not now. My life now begins

Call me what you will, but I'll die for no man, at all
My limbs and the life that spreads from them
Cross my path and you'll suffer like no man before, at all
What I hunger for, is the trial of God

For just two winters only did we live for
My God. What have you become? Dear, dear lord

We could have changed the world, had you been here with me.
Right now
Held you in my arms. In my arms, my love
Jesus wept so man could live forever on earth. In peace
But my tears. They fall for you. Only you...

I should be with them to die in the same place, on kõik, mis mu peas kajab. Üha uuesti ja uuesti. Ja mu pisarad voolavad vaid teile. Kuidas me jõuame? Kas me jõuame? Kui kaua veel? Mind ei ole enam olemas. On ainult soov olla seal, koos teiega, kes te jäite. On meeletu, tohutu, südames keev viha. Viha, mis tuimestab valugi. See ei ole aus! See ei saa olla... Kas see suvi ei lõppegi?

Teie ohverdus... Ma ei usu, et keegi sellega kunagi leppida suudab. Ja see tänulikkus on igavene. Tervitage Tikkot ka minu poolt. Kunagi kohtume veel...

Puhake rahus.

Veebel Eerik Salmus 23.07.1983-23.08.2009.
Seersant Raivis Kang 28.06.1983-23.08.2009.

Siin ei ole õhk maasusid täis.

Suve viimaste maasikate magususes on alati kübeke nukrust. Aga ka saabuma valmistuva sügise ootust. Sel aastal on ootust täis iga sõõm esimeste sügiselõhnaliste hommikute õhku. Müstiline ja kauge november... Ei, ta ei kangastu veel rohelistes puudes ja vohavas murus. Mulla lõhna ei ole veel augustiöödes, kaste ei ole veel hommikuti hall. Aga on piisavalt külm, et Lilleke sellele astuda ei söanda. Ja tugevamad tuuleiilid toovad lohutavat jahedust iga päevaga lähemale. Turutädide müüdavad lilled on üha sügisesemad. Koolialgus on õhus. Sealt ei ole novembrini pikk maa. Minu ootus ei ole laste särasilmne elevus. Minu ootus on tüüne, tume, sügavate allhoovuste ja hukutavate keeristega. Varsti, varsti saan ma äragata iga-aastasest suveunest, tormid ja rahehood lubavad seda oodata, mudahallid pilvemassid panevad südame kiiremini põksuma. Aga mitte veel. On alles august. Sel aastal ei ole tavaline august. Öötaevas on juba selge, linnutee on hästi näha, õhtul on mantlit vaja ja vihm on terav ning jäine - mitte soe ja lompides tatsama kutsuv, nagu augustis veel olema peaks. Isegi puude rohelises on juba natukene hääbumise kollakaspruune alatoone. Ja minu soontesse hakkab tasapisi naasma veri, mis suveks oli unne tardunud. Väga tasapisi, et organismi mitte traumeerida. Aegajalt on mu hingamise rahutuses näha unenägusid, mis kaovad meelest, kui külge keeran. Kaarnapojad on ka juba suured, targad silmad täis umbusaldust inimese vastu ja tiivad tugevad, kandmaks musti sügise lapsi veel suviste tormide iilides sajupilvede poole. Ärevus mu sees kasvab. Lahku kiiremini, suvi. Sügise nukrus ei ole kunagi nii oodatud olnud, kui tänavu. Esimesed öökülmad, jääkirme loikudel, lahkuvate lindude huiked, raagus puude mustavad oksad pilvise taeva taustal, pruuniks kuivanud lehed muutumas kõduks, esimeste lumede lubadus õhus. See kõik on veel kaugel. Ja selle saabumisel saabud ka Sina. Lahku kiiremini, suvi!

Mida teha selle ärevusega...?

Sõda

(Im Memoriam
veebel Allain Tikko
11.01.1979 - 15.06.2009)

Ja küünal me aknail ei kustugi ära
Et võõrsilt Sa leiaksid tagasitee
Ka sel kaugel lahingutandril on üks suletud värav
Mida avada saavad vaid Sõduri käed

Tee see lahti ja sisse mine
Kuhu? - Seda enam meie ei tea
Kui hajub Su auks lastud kogupaugu vine
Kogu kodumaa Su mälestuseks langetab pea

Su karmide Vendade põsel on pisar
On hetki, mil häbi kaob
Meenutades Sind nad võitlevad visalt
Kui verev kõrbepäike unne vaob


Ma ei tundnud Sind nii hästi, kui oleksin tahtnud. Alati tundus, et aega ju on. Pärast. Hiljem. Ja ega teie seal ei tea ju, et teie oletegi praegu kogu minu elu. Ei teadnud ka enne. Ja ei saagi ilmselt teada. Aga mina tean teid. Tean Sind. Ja mul on meeletult valus. Sest Sa olid üks parimaid. Ja kuidagi peab siit edasi minema. Teie seal, meie siin. Aga täna põleb mu aknal leinaküünal ja ma nutan ja kõik minu sees on valus. Ja see, mida ma tean, seda ma mäletan. Alati. Ühel päeval me kohtume taas. Ja siis tutvume korralikult. Puhka rahus, Sõdur! Hüvasti.

Armas Anny!

Maailm on täis idioote. Ja minu võime nendega toime tulla hakkab üles ütlema. Kui Sina mu kõrval olen, suudan neid ignoreerida, mõtteist välja lülitada - Sinult ammutan enesekindlust maailm kõrvale heita, Sinu lähedal ei oma tähtsust miski peale meie oma väikese universumi ja Meie selle sees. Sinuta... Ma vihkan neid. Tunnen seda viha kobrutamas igas mu soones, see täidab mu, mürgitab mu meeled, ma vaatan endasse ja kardan seda, milleks muutun. See viha teeb mu teod ja sõnad ohtlikuks, mitte ainult teistele vaid ka mulle endale; unedes näen, milleks selle toimel võimeline võin olla. Sinuta ei suuda ma olla ükskõikne kõigi nende idiootide, nende maailmavaadete ja viimaste puudumiste, sõnade, tegude, nägude suhtes. Ma kardan. Maailma pärast, mida nad valitsevad, inimkonna pärast, kelle hukku ei tule, sest nemad suudavad säilitada status quo - lõputu õuduse õudsa lõpu asemel, enda pärast, kes ma ei suuda neile üksi vastu panna... Nad tungivad mu mõtteisse, ma näen ja silmade sulgemine ei aita, ma kuulen ja karjumine ei summuta nende uskumatut lollust täis lälinat. Ja Sina oled kaugel, ma ei saa pugeda Sinu kaissu ja unustada nende mõttetut eksistentsi, ei saa peita silmi Sinu ilusse, kuulata vaid Sinu hingamist, tunda Sinu lähedust iga keharakuga ja tunnetada, kuidas maailm meist iga hingetõmbega kaugeneb. Idioodid on siin. Minu kõrval, minu ümber - igal pool, ja Sinuta puudub mul pakkupääs. Nende jõledad, irvitavad, oma kõiketeadmises veendunud lõustad ei kutsu enam esile üleolevat iiveldust vaid halvavat kabuhirmu. Ma ei suuda lakata mõtlemast, mida nad korda saadavad, sigides, laotades oma negatiivis väljenduvat intelligentsi üle planeedi, roomates rahuloleva mõttetuse haisvas lögas ja nautides iga hetke, samal ajal kui mina nutan maailma pärast, mille nad on hävitanud ja inimkonna pärast, kes neil võibolla päästa õnnestub. Kuidas saada hakkama, kui põlgus, mis päästab hoolimisest, asendub vihaga - ülima hoolimisega? Oskad Sa mind aidata? Vaid üks embus oleks piisav ravi, kuid on oh!, nii kättesaamatu! Suudle mu pragunenud, kuivanud huuli ja ma suudan jälle olla immuunne idiootide takistamatult vohavale seenhaigusele. See igatsusvalu ei ole enam emotsioon, see on eksistentsiaalne, kõikehaarav liivatorm, mis lihvib naha närvilõpmetelt ja paljastab maailmale agoonias tundlikkuse, et idioodid saaksid värisevasse valumassi soolaga kaetud piike torgata, endal vaimustusila suunurgast nirisemas ja silmis puhas rumalus, mitte sadism. Kuidas maailm neid ometi tolereerib? Kuidas jumalad neid ometi nii palju on tootnud? Milleks?

Vaid kirjad võivad mind veel mõistusel hoida. Meenutused. Mäletad Sa meie esimest kohtumist lahkumast keelduva sügise soojas niiskuses? Suutsid Sa siis aimata, et päästad mu? Mina suutsin. Mäletad Sa, mida mõtlesid meie esimese suudluse ajal, mis lahustas mind hävitada ähvardava eksistentsiaalse kriisi (ikka nendesamade isiootide põhjustatud)? Suudan ikka veel silmi sulgemata tunda Su huuli enda omadel, Su südame pekslemist, enda käte värinat, haista sõõrmeis Su hullutavat lõhna... Minu mõtted olid tulevikus. Idiootide külmade, libedate kalakäte haardest vabas tulevikus, mida vaid Sina kogu maailmas suudad mulle pakkuda. See oli imeline tunne. Teada, et on võimalik end neist lahti rebida. Tunda, et nad on tähtsusetud, väärtusetud väikesed könnid, kes ei muuda meie maailmas mitte liivatera teekondagi. See tunne ei tule tagasi, kuni Sa ei ole naasnud. Nii ma siis ootan. Armastan kaugusse ja püüan taltsutada keevat viha, mis tahaks hävitada maailma väljaspool Meid. Iiveldus on destruktiivne, kuid kontrollitav. Viha ja hirm on stiihiad. Tule ruttu ja too tagasi mu üleolek, mu päästev põlgus maailma vastu, mu alatine lohutus Iivelduses - vabasta mind valust ja hoolimisest, ületamatust maailmapäästmissoovist.

Igatsus on kõik, mis minus on.

Je t'aime!


Sinu, mu kallis.
Antoine


---

Inspiratsioon:
maailm ja inimesed selle sees;
anonüümsus;
lõputud idiootide hordid.

Ainuvõimalik ravim:
Sina.

Võimendus:
magamatus;
igatsus;
hirm.