Whitechaple

Täna on täpselt selline öö, mil tõmbaks mustad nahkkindad kätte, libistaks hõbeskalpelli taskusse ja suunduks tänavaile hulkuma. Vilu hommik ja karge päev on siravate tähtedega öö asemel suubunud uttumattunud vaikusse. Isegi igivalgustet Annelinn vaikib, tormlevad inimesed õdusas äraolemises klaasaukudega betoonakvaariumeis igapäevasest mõttetusest puhkamas. Üksiku aeglaselt mööda veniva Audi karvakasvanud juhti silmitsen samasuguse uudishimuliku kummastusega, millega tema silmad mindki veel pikalt tagant järgi saadavad. Kui meie teed paari kvartali pärast uuesti ristuvad, lisab ta ehmatusega gaasi ja kihutab vaatamiseks peatumata vilkuva kollase tulega ristmikust üle, teises Annelinna otsas kolmandat korda kohtudes peegeldub tema silmist juba hirm. Jäängi mõistatama, kartis ta mind või omaenda südametunnistust...

Möödun surnuaiast. Peatun, piilumaks sisse valvurimajakese pimedatest akendest. Tuled kustuvad siin varakult - valvurile on see vaid tööpost, ta ei ela siin. Mina elaksin. Hea meelega. Olgugi Annelinna serval ja suure tee ääres, ei tule inimesed siia lihtsalt niisama. Kui, siis meiesugused. Neile ei pane ma pahaks.

Pärnaallee on udus ilus, kuid tänavad on lummavamad. Suundun majade vahele tagasi ja seal Sa oledki. Märkan Sind juba kugelt ja tunnen selja tagant ära. Sa ei kuule mu samme, isegi mitte koera küünte klõbinat asfaltil - ta järgneb mulle sama truult kui mina Sulle läbi ripsmetelekleepuva ja sõõrmeiderutava udu - nii enese mõtetega hõivatud oled Sa. Hulgud sihitult betoondžungli sillutatud radadel, seletad midagi omaette ümbrust märkamata ja põikad hämmastusega eemale teele ette jäänud murulapist, mis ähvardab ilusad pehme tallaga nahkkingad märjaks teha. Järgnen Sulle, imestamata hetkekski Su siinoleku üle. Koer järgneb mulle. Ei teagi, kaua nii eksleme, palju maad läbi käime - koer minu kannul, mina Sinu kannul, Sina mind otsimas. Tüdinen lõpuks - Sina oled liiga hõivatud oma mõtetega , mina tahan põnevust. Ühe väreleva valgusega tänavalaterna all peatun ja sosistan Su nime. Sa seisatad, vaatad tagasi ja samal momendil katkeb hõõgniit laterna pirnis. Mina olen nüüd varjus, udu omakorda sõbralikus abivalmiduses mu ümber mähkumas, Sina aga seisad eredas lambivalguses ega tea, mida peale hakata hetkeks silmatud pildiga hallis vihmamantlis kaabuga tüdrukust, kelle seljataga seisis tohutu põrgukoer ja silmis leegitses sinine tuli ning kes sosistas Su õiget nime kõuehäälel, mis veel koduteelgi Su kõrvus kaigub...

Sõduri silmad

On üks pilk, mis meiesuguseid hirmutab. Selge, mitte midagi varjav, otsekohene pilk. Meie ei vaata kunagi nii - pikalt, kartmatult, otse; meie vaatame vilksti!, peatumata kauemaks kui veerandsekund, või silmanurgast, möödaminnes, salaja, pead pööramata. Sellele pilgule ei julge vastata, kuidas ka ei tahaks - ikka tuleb silmad esimesena maha lüüa; sest minul on, mida varjata, on saladusi, mida keegi teine, eriti aga Tema teada ei tohi, on hirme ja häbisid, mis nõrgema inimese punastama paneksid, on mõtteid, mida võib silmist lugeda, kuid mida peab peitma. Ent tema on aus, tõsine, mõnikord mänglev ja salaja flirtivgi, kuid ikka ja alati otse, keerutamata, varjamata aus. Kuis meiesugune sellisele pilgule vastata võiks?!? Nii ma siis ei vastagi - piidlen altkulmu või piilun salaja, kui keegi ei näe või tähele ei pane, aga ei vasta otse ja kindlalt. Ma tean, et see on kõige kindlam viis end ära anda, aga lohutan end, et Nemad - ausad ja vahetud - ei oska nii inimesi lugeda nagu meiesugused, nad ei otsi kõige taga salajast, varjatud mõtet ja ei taju meie mitmekordseid, vihjetest ning innuendost tiineid mänge, ei näe teistki - kolmandast ja neljandast rääkimata - tähendusekihistust meie süütult pillatud, kuid oh! millise hoolega ette valmistatud fraaside taga. Ja see on hea. On hea, kui on keegi, kes mõtleb sirgjooni mööda, vaatab ainiti silma ja ei kahtlustagi kabuhirmus enesekaitset, ettevaatlikku konstrueerimist ja pidevat valvelolekut iga su lause taga. Hea, aga hirmutav. Hirmutav, kohutavalt hirmutav on olla kellegi ligidal, kes isegi mängib otsekoheselt...