Need ilmad. Need tekitavad jälle igasuguseid Mõtteid. Ja pildid ja kirjad ja dok-kaadrid, ploogid. Need satuvad mu teele täiesti juhuslikult. Igal pool on Kutse. Ignoreerides ühte on kohe kohal järgmine. Teadmine, et ma ei saaks hakkama, ei muuda midagi, tahtmine jääb. Midagi ei ole kunagi nii lihtne, nagu kõrvalt vaadates paistab...
Mälestused, mis ei ole minu omad, on rasked kanda. Unenäod asjadest, mida ma näinud ei ole, olukordades, mis on olnud, aga kellegi teisega. On ka Kutse kellelgi teisele mõeldud? Mõnikord on mul hea meel, et tahan võimatut - mingi rahu on teadmises, et soovitut ei saa saavutada. Et on täiesti objektiivsed takistused, mis ei sõltu minu tahtest ja mida ma ei saa muuta. Ja ikkagi jääb hirm, et kutse on võimsam.
---
Nägin ööl enne 15ndat Tikkot unes. Me lendasime Lõuna-Eesti kuppelmaastiku kohal ja ta mõtiskles, kui vähe on inimene seda ajaloo jooksul muuta suutnud. Suviste kõrrepõldude ja kuusemetsade sina taga kangastusid kiviklibused liivaluited ja ilmetud savicompoundid. Ma teadsin, mida ta mõtleb. Tal oli õigus. Trasseerkuulide sähvatused ja õhutoetuse tabamuste sisikondraputav müra on lihtsam kui see näiline idüll siin. Ilusam. Omasem.
---
Es geht alles vorüber,
es geht alles vorbei,
auf jeden Dezember
folgt wieder ein Mai.
Eelmine aasta oli teistpidi. Ja detsembri asemel on november. Aga ootaja aeg on pikk ja kell tiksub juba praegu. Mõtteid jõuab liiga palju tekkida. Kas Kutse läheb liiga tugevaks...?
