Tuesday, December 07, 2010

Kui puberteedist on möödas 15 aastat, on keskeakriisiks ju veel vara?

Mida ma pingutan, kui kunagi kuskil on keegi juba kõik ära öelnud, mis mul mõtteis?
Postpostpost - palju neid siia panna võib, et ennast mitte korrata? - modernistliku ühiskonna surmaagoonia -
originaalsust ei ole olemas. Kõik on plagiaat.
Milleks sõnu seada, kui võib korrektselt vormistatud viite anda? Ja ennast riidekappi üles puua, sest mitte sittagi ei ole enam öelda.
Inimesi on liiga palju, inimkond on siin planeedil liiga kaua tarmpinud.
Seda öeldi juba kaks kuradi sajandit tagasi!
Mida me tõmbleme ja peksame tiibu vastu ajaloo betoonseinu ribadeks, kui mitte kuskile enam minna ei ole?
Maailma lõppu on kah kuulutatud ajaloo algusest peale, miks ta reetur siis ei tule?
Omaenda armetu eksistentsi jõuetu mõttetus laksatub kuuliaugu teravusega otsaette,
kui tead täpselt, mida tuleks teha, et maailmal oleks jälle võimalus ainukordne olla,
aga näed, et tuumanupu ligi ei pääse sa kunagi.
Ja instinktid ei ole ka piisavalt nüristunud, et nööri seebitama asuda.

Friday, November 19, 2010

Kust nad tulevad?

19. sajand, gooti elemendid kirjanduses, Poe, "Christabel", "Kruvikeere". Ja tõsiasi, et iga 10 aasta tagant tuleb minust välja lühike inglisekeelne sürr, mis minuga kuidagi seotud ei ole. Esimene kord oli suvi enne esimest klassi, 6aastasena. Selle vorm on kaduma läinud, on mälestus ilmumiskohast Vara mõisapargis, sõnast raven, mille tähendust ma ei teadnud ja neljast riimuvast reast. Teine on säilinud alleshoitud katsetustes, ilmumishetkest kirjandustunnis on selge mälupilt, mida ei saa öelda ülejäänud põhikooli lõpuaastate kohta. Selles võib aimata mõne kaubamajatulistaja mõtteniitide puntrassejooksmist, kuid vormi kergus hirmutas mind toona. Kolmas siis jõudis mõned päevad tagasi, öösel tekkis vastapandamatu soov soojast voodist külma kööki ronida ja valgele paberile 8 rida kirjutada. Kuna ma tavaliselt komponeerin igasuguse teksti väga põhjalikult läbi ning nokitsen filigraanse käitumishäire tasemel detailide kallal, kuni arvan, et ehk teised jäävad rahule (ise ei jää niikuinii kunagi), siis ei oska siinkohal seisukohta võtta - mina seda ei kirjutanud, järelikult ei oska ka kohendada või parandada. Kust ta tuli? Ei ole ka mingi eriti hea luuletus, et kahtlustada transtsendentaalset sekkumist kõrgemalt poolt või jumalikku inspiratsiooni. Kehvapoolse poeedi poolt seestunud? 19. sajand muutis niigi hapra ja vastuvõtliku meele mõraliseks ja keegi, kes tahtis midagi öelda, pääses läbi? Miks tal siis midagi asjalikku öelda ei olnud? Suhteliselt sisutühi ja kehva kunstilise tasemega surmastseen, keeleliselt kohmakas. Pidin sõnaraamatust järgi vaatama, mida tähendab plunge antud kontekstis - minu jaoks on see justkui veega seotud sõna. Müstilised kogemused on müstilised, mis seal ikka.

***
Something wicked this way comes
My heart is ready to burst
A scream escapes from my collapsing lungs
For blood I can feel it thirst

An exhausted stop to grasp for air
I plunge on, stumble, fall down
Then realize, in my final despair -
my Death has caught up with me now.

Saturday, September 25, 2010

CP Charlie

Rutiinne rühmapatrull meie CP läheduses, eelmine nädal alles käisime siin, pioneerid võtsid kaks IEDd üles, ei hakanud nende pisikeste jaoks britte kutsumagi. Rahulik ala, keegi ei ole meid kottinud, luure ütleb, et siin ei ole taliibe. Üleeile lasi mingi üksik snaiper paar lasku CP suunas, seinalegi ei saanud pihta. Niiet keegi ikka on, päris vabalt ei võta. Minu jagu ületab põldu, ilusti haneras, piisavad vahed, keegi lollusi ei tee. Teine on pioneeridega üle, katavad eest ja paremalt. Rada peaks puhas olema, astume nende jälgedesse. Kolmas katab just puhastatud compoundi seina ääres tagant, vasakul on compundi sein. Kaks räpast rätipeade last piiluvad ukseorvast põnevat vaatemängu. Teine on positsioonidel üle põllu põõsaste vahel, 200m umbes veel minna vastiku lageda peal. Rutiin küll, aga närv on pingul ikka. Püüan kogu ümbrust haarata, aga samas jalge ette ka vaadata. Iga rohukõrre liikumine tõmbab lihased pingule. Lage ei ole hea. Üldse ei ole. Kuklakarvad seisavad püsti ja tunnen kätel kananahka. Sõrm liigub tahtmatult päästiku peale. Sunnin end hingama ja sammun edasi. "Ära kunagi ole esimene, ära kunagi ole viimane, ära kunagi paku end vabatahtlikuks". Ma ei tea, keskel ei ole ka üldse hea olla. Kui mina oleks rätipea, ma laseks keskele. Pool põldu läbitud. Järsku oleks keegi nagu hoobi vasakusse õlga andnud, kukun, läheb lahti segadus, kisa ja karjed, mille summutab vana tuttav Kalaši tärin. Üksikud lasud ja lühikesed valangud, mõtlen. Kõik on pikali, fikseerin. Keegi ei kutsu meedikut, järelikult on terved. Vastutuli varemete suunas 350m kella kahes - sealt lasud tulevad. See kõik jõuab kohale enne, kui valu. Meeletu, lõikav valu kogu vasakus pooles. Vaatan oma kätt - verd ei olegi nii palju, õlavarres, kohe õlaliigese all on auk sees. Lasen relvast lahti ja püüan paremaga surve peale saada, pärast on arter katki või midagi. Karjun meedikut. Valu polegi nii hull, tahaks vastu lasta, aga vasak ei kuula eriti sõna. Kuulen JÜd numbreid karjumas, küllap raporteerib RÜle. Meedik on vaikne poiss, žgutt peale ja morf sisse - unustasin öelda, et pole vaja, nii väike auk. P. vahetab pidet, otsin paremaga oma varu ja ulatan talle, tahan tema kõrvale roomata, et positsioon sisse võtta - ühe käega saab ka lasta. Pea käib ringi, verd vist läks rohkem, kui tundus. JÜ annab "Tuli seis!" - üksik lask kõlab varemetest ikka juba tükk maad edasi, nii 600m meist, selle maa pealt rätipead küll enam pihta ei saa. Valangute-tüübi vist saime kätte, mõtlen. JÜ laseb veel tuld anda. Enam vastust ei tule. P. ja meedik lõikavad mu varrukat maha ja seovad haava - "Puhtalt läbi lihase, paistab, ". JÜ hüüab, kas jõuan liikuda. Jõuan. Teine katab eest ja lähme sööstudega üle, P. ja meedik toetavad mind, ikka teiste jälgedes. JÜ vaatab mu üle. Ootame natuke, kuni RÜ saab kolmandaga üle tulla, Medevac on tellitud, kuigi tunnen, et väga vaja ei ole. Meedik on tõsine, räägib midagi adrenaliinist ja morfist ja suurest verekaotusest. Käis on punane küll, aga valus ei ole. Toetan selja puu najale ja tunnen, kuidas kõrvus hakkab kohisema, peas on kerge tunne ja päev läheb pimedaks. "Lähen!", jõuan naljatamisi P.le vastu reit laksata ja kaotan teadvuse.

---

Ärkan oma voodis, haaran vasakust õlavarrest ja valusööst käib kehast läbi. Tunnen liiva, tolmu, higi ja relva lõhna - isegi varustuse raskus on veel õlgadel ja kiivririhm rõhub lõua alla. Koban telekapuldi järele padja all, et valgust saada. Süda peksleb, meelekohtades kohiseb, kuulihaav on ikka õlavarres, žgutt peal. Püüan enda üle naerda, aga mõtted on tõsised. Miks see täpselt sellisena kordub? Ma tunneks selle põllu kohe ära, kui näeks. Ja lahingpaarilise P. ka. Teen arvuti lahti ja loen Toomse ploogi edasi, magada niikuinii enam ei saa. Ja võta siis seisukoht, eksole. Kelle mälestused või kelle tulevik. Ennast ajab ka vihale.

Igalühel on oma laul. Mina tõmblen kolme maailma vahel, suutmata valida ja jäädes kõikidest rongidest maha, sest aeg hingab kuklasse ja varsti on hilja. Hirm valesti valida on meeletu - teist võimalust ju ei saa. Kas jääbki siis jälle valimata? Oleks nii minu moodi.

Sunday, August 22, 2010

On The Shores Of Moonriver

Pilvenimbuses poolkuu ripub mu kohal, kumer serv verest nõretav kui kirvel, mis mu unedes raevunult ristirüütleid raiub. Küllap tahab mulle meenutada eelmiste elude võitlusi - haldjate ja metsavaimudega külg külje kõrval peetuid.

Seda armetut maalappi on kaitsnud vägevate käed, vaenlase verd on voolanud ja omad on andnud elu, et see killuke rabasid ja metsi anastajatest vaba hoida. Seda elu on raske elada teadmises, et need nõrgad ja rumalad, kelle nimel Iidsed lahinguid pidasid ja surid, andsid Vabaduse aarde võitluseta käest. Rõhuv on pärineda orjasoost ning teada, et eelmistes eludes kõndisid kõrvu kuningate ja haldjatega. Mäletamine sunnib põlgama neid, kes sagivad selsamal mullakamaral täna. Ennast. Teisi. Tulevasi.

Ilu ja Vapruse aeg on pöördumatult möödas. Jumalad ei kõnni enam kunagi meie hulgas ja inimese nime ei kirjutata suure tähega.

Thursday, July 15, 2010

Kutse

Need ilmad. Need tekitavad jälle igasuguseid Mõtteid. Ja pildid ja kirjad ja dok-kaadrid, ploogid. Need satuvad mu teele täiesti juhuslikult. Igal pool on Kutse. Ignoreerides ühte on kohe kohal järgmine. Teadmine, et ma ei saaks hakkama, ei muuda midagi, tahtmine jääb. Midagi ei ole kunagi nii lihtne, nagu kõrvalt vaadates paistab...

Mälestused, mis ei ole minu omad, on rasked kanda. Unenäod asjadest, mida ma näinud ei ole, olukordades, mis on olnud, aga kellegi teisega. On ka Kutse kellelgi teisele mõeldud? Mõnikord on mul hea meel, et tahan võimatut - mingi rahu on teadmises, et soovitut ei saa saavutada. Et on täiesti objektiivsed takistused, mis ei sõltu minu tahtest ja mida ma ei saa muuta. Ja ikkagi jääb hirm, et kutse on võimsam.

---

Nägin ööl enne 15ndat Tikkot unes. Me lendasime Lõuna-Eesti kuppelmaastiku kohal ja ta mõtiskles, kui vähe on inimene seda ajaloo jooksul muuta suutnud. Suviste kõrrepõldude ja kuusemetsade sina taga kangastusid kiviklibused liivaluited ja ilmetud savicompoundid. Ma teadsin, mida ta mõtleb. Tal oli õigus. Trasseerkuulide sähvatused ja õhutoetuse tabamuste sisikondraputav müra on lihtsam kui see näiline idüll siin. Ilusam. Omasem.

---

Es geht alles vorüber,
es geht alles vorbei,
auf jeden Dezember
folgt wieder ein Mai.

Eelmine aasta oli teistpidi. Ja detsembri asemel on november. Aga ootaja aeg on pikk ja kell tiksub juba praegu. Mõtteid jõuab liiga palju tekkida. Kas Kutse läheb liiga tugevaks...?

Monday, March 15, 2010

Cold and lonely...

Laman kiirtelaigus, nägu päikese poole, ja ootan kevadet, et taas astuda valitsejasammul mööda ärkava linna tolmuseid tänavaid. Aknad on mustad ja külm on. Ja Sõduri Silmad kumavad läbi kauguse häma - nii eemal, nii kättesaamatud, nii igatsetud. Tirin pleedi tihedamalt ümber. Lilleliblikad suruvad end ohkega mu vastu - ka neil on külm. Talv ei taha ega taha minna. Kevad on sama kaugel kui Sõduri Silmad, sama kättesaamatu, sama läbematult oodatud. Kerime end kerra ja ootame. Ootame...