Rutiinne rühmapatrull meie CP läheduses, eelmine nädal alles käisime siin, pioneerid võtsid kaks IEDd üles, ei hakanud nende pisikeste jaoks britte kutsumagi. Rahulik ala, keegi ei ole meid kottinud, luure ütleb, et siin ei ole taliibe. Üleeile lasi mingi üksik snaiper paar lasku CP suunas, seinalegi ei saanud pihta. Niiet keegi ikka on, päris vabalt ei võta. Minu jagu ületab põldu, ilusti haneras, piisavad vahed, keegi lollusi ei tee. Teine on pioneeridega üle, katavad eest ja paremalt. Rada peaks puhas olema, astume nende jälgedesse. Kolmas katab just puhastatud compoundi seina ääres tagant, vasakul on compundi sein. Kaks räpast rätipeade last piiluvad ukseorvast põnevat vaatemängu. Teine on positsioonidel üle põllu põõsaste vahel, 200m umbes veel minna vastiku lageda peal. Rutiin küll, aga närv on pingul ikka. Püüan kogu ümbrust haarata, aga samas jalge ette ka vaadata. Iga rohukõrre liikumine tõmbab lihased pingule. Lage ei ole hea. Üldse ei ole. Kuklakarvad seisavad püsti ja tunnen kätel kananahka. Sõrm liigub tahtmatult päästiku peale. Sunnin end hingama ja sammun edasi. "Ära kunagi ole esimene, ära kunagi ole viimane, ära kunagi paku end vabatahtlikuks". Ma ei tea, keskel ei ole ka üldse hea olla. Kui mina oleks rätipea, ma laseks keskele. Pool põldu läbitud. Järsku oleks keegi nagu hoobi vasakusse õlga andnud, kukun, läheb lahti segadus, kisa ja karjed, mille summutab vana tuttav Kalaši tärin. Üksikud lasud ja lühikesed valangud, mõtlen. Kõik on pikali, fikseerin. Keegi ei kutsu meedikut, järelikult on terved. Vastutuli varemete suunas 350m kella kahes - sealt lasud tulevad. See kõik jõuab kohale enne, kui valu. Meeletu, lõikav valu kogu vasakus pooles. Vaatan oma kätt - verd ei olegi nii palju, õlavarres, kohe õlaliigese all on auk sees. Lasen relvast lahti ja püüan paremaga surve peale saada, pärast on arter katki või midagi. Karjun meedikut. Valu polegi nii hull, tahaks vastu lasta, aga vasak ei kuula eriti sõna. Kuulen JÜd numbreid karjumas, küllap raporteerib RÜle. Meedik on vaikne poiss, žgutt peale ja morf sisse - unustasin öelda, et pole vaja, nii väike auk. P. vahetab pidet, otsin paremaga oma varu ja ulatan talle, tahan tema kõrvale roomata, et positsioon sisse võtta - ühe käega saab ka lasta. Pea käib ringi, verd vist läks rohkem, kui tundus. JÜ annab "Tuli seis!" - üksik lask kõlab varemetest ikka juba tükk maad edasi, nii 600m meist, selle maa pealt rätipead küll enam pihta ei saa. Valangute-tüübi vist saime kätte, mõtlen. JÜ laseb veel tuld anda. Enam vastust ei tule. P. ja meedik lõikavad mu varrukat maha ja seovad haava - "Puhtalt läbi lihase, paistab, ". JÜ hüüab, kas jõuan liikuda. Jõuan. Teine katab eest ja lähme sööstudega üle, P. ja meedik toetavad mind, ikka teiste jälgedes. JÜ vaatab mu üle. Ootame natuke, kuni RÜ saab kolmandaga üle tulla, Medevac on tellitud, kuigi tunnen, et väga vaja ei ole. Meedik on tõsine, räägib midagi adrenaliinist ja morfist ja suurest verekaotusest. Käis on punane küll, aga valus ei ole. Toetan selja puu najale ja tunnen, kuidas kõrvus hakkab kohisema, peas on kerge tunne ja päev läheb pimedaks. "Lähen!", jõuan naljatamisi P.le vastu reit laksata ja kaotan teadvuse.
---
Ärkan oma voodis, haaran vasakust õlavarrest ja valusööst käib kehast läbi. Tunnen liiva, tolmu, higi ja relva lõhna - isegi varustuse raskus on veel õlgadel ja kiivririhm rõhub lõua alla. Koban telekapuldi järele padja all, et valgust saada. Süda peksleb, meelekohtades kohiseb, kuulihaav on ikka õlavarres, žgutt peal. Püüan enda üle naerda, aga mõtted on tõsised. Miks see täpselt sellisena kordub? Ma tunneks selle põllu kohe ära, kui näeks. Ja lahingpaarilise P. ka. Teen arvuti lahti ja loen Toomse ploogi edasi, magada niikuinii enam ei saa. Ja võta siis seisukoht, eksole. Kelle mälestused või kelle tulevik. Ennast ajab ka vihale.
Igalühel on oma laul. Mina tõmblen kolme maailma vahel, suutmata valida ja jäädes kõikidest rongidest maha, sest aeg hingab kuklasse ja varsti on hilja. Hirm valesti valida on meeletu - teist võimalust ju ei saa. Kas jääbki siis jälle valimata? Oleks nii minu moodi.
