Maailm on täis idioote. Ja minu võime nendega toime tulla hakkab üles ütlema. Kui Sina mu kõrval olen, suudan neid ignoreerida, mõtteist välja lülitada - Sinult ammutan enesekindlust maailm kõrvale heita, Sinu lähedal ei oma tähtsust miski peale meie oma väikese universumi ja Meie selle sees. Sinuta... Ma vihkan neid. Tunnen seda viha kobrutamas igas mu soones, see täidab mu, mürgitab mu meeled, ma vaatan endasse ja kardan seda, milleks muutun. See viha teeb mu teod ja sõnad ohtlikuks, mitte ainult teistele vaid ka mulle endale; unedes näen, milleks selle toimel võimeline võin olla. Sinuta ei suuda ma olla ükskõikne kõigi nende idiootide, nende maailmavaadete ja viimaste puudumiste, sõnade, tegude, nägude suhtes. Ma kardan. Maailma pärast, mida nad valitsevad, inimkonna pärast, kelle hukku ei tule, sest nemad suudavad säilitada status quo - lõputu õuduse õudsa lõpu asemel, enda pärast, kes ma ei suuda neile üksi vastu panna... Nad tungivad mu mõtteisse, ma näen ja silmade sulgemine ei aita, ma kuulen ja karjumine ei summuta nende uskumatut lollust täis lälinat. Ja Sina oled kaugel, ma ei saa pugeda Sinu kaissu ja unustada nende mõttetut eksistentsi, ei saa peita silmi Sinu ilusse, kuulata vaid Sinu hingamist, tunda Sinu lähedust iga keharakuga ja tunnetada, kuidas maailm meist iga hingetõmbega kaugeneb. Idioodid on siin. Minu kõrval, minu ümber - igal pool, ja Sinuta puudub mul pakkupääs. Nende jõledad, irvitavad, oma kõiketeadmises veendunud lõustad ei kutsu enam esile üleolevat iiveldust vaid halvavat kabuhirmu. Ma ei suuda lakata mõtlemast, mida nad korda saadavad, sigides, laotades oma negatiivis väljenduvat intelligentsi üle planeedi, roomates rahuloleva mõttetuse haisvas lögas ja nautides iga hetke, samal ajal kui mina nutan maailma pärast, mille nad on hävitanud ja inimkonna pärast, kes neil võibolla päästa õnnestub. Kuidas saada hakkama, kui põlgus, mis päästab hoolimisest, asendub vihaga - ülima hoolimisega? Oskad Sa mind aidata? Vaid üks embus oleks piisav ravi, kuid on oh!, nii kättesaamatu! Suudle mu pragunenud, kuivanud huuli ja ma suudan jälle olla immuunne idiootide takistamatult vohavale seenhaigusele. See igatsusvalu ei ole enam emotsioon, see on eksistentsiaalne, kõikehaarav liivatorm, mis lihvib naha närvilõpmetelt ja paljastab maailmale agoonias tundlikkuse, et idioodid saaksid värisevasse valumassi soolaga kaetud piike torgata, endal vaimustusila suunurgast nirisemas ja silmis puhas rumalus, mitte sadism. Kuidas maailm neid ometi tolereerib? Kuidas jumalad neid ometi nii palju on tootnud? Milleks?
Vaid kirjad võivad mind veel mõistusel hoida. Meenutused. Mäletad Sa meie esimest kohtumist lahkumast keelduva sügise soojas niiskuses? Suutsid Sa siis aimata, et päästad mu? Mina suutsin. Mäletad Sa, mida mõtlesid meie esimese suudluse ajal, mis lahustas mind hävitada ähvardava eksistentsiaalse kriisi (ikka nendesamade isiootide põhjustatud)? Suudan ikka veel silmi sulgemata tunda Su huuli enda omadel, Su südame pekslemist, enda käte värinat, haista sõõrmeis Su hullutavat lõhna... Minu mõtted olid tulevikus. Idiootide külmade, libedate kalakäte haardest vabas tulevikus, mida vaid Sina kogu maailmas suudad mulle pakkuda. See oli imeline tunne. Teada, et on võimalik end neist lahti rebida. Tunda, et nad on tähtsusetud, väärtusetud väikesed könnid, kes ei muuda meie maailmas mitte liivatera teekondagi. See tunne ei tule tagasi, kuni Sa ei ole naasnud. Nii ma siis ootan. Armastan kaugusse ja püüan taltsutada keevat viha, mis tahaks hävitada maailma väljaspool Meid. Iiveldus on destruktiivne, kuid kontrollitav. Viha ja hirm on stiihiad. Tule ruttu ja too tagasi mu üleolek, mu päästev põlgus maailma vastu, mu alatine lohutus Iivelduses - vabasta mind valust ja hoolimisest, ületamatust maailmapäästmissoovist.
Igatsus on kõik, mis minus on.
Je t'aime!
Sinu, mu kallis.
Antoine
---
Inspiratsioon:
maailm ja inimesed selle sees;
anonüümsus;
lõputud idiootide hordid.
Ainuvõimalik ravim:
Sina.
Võimendus:
magamatus;
igatsus;
hirm.
