Õhtu hämardudes hiilis kerge udu oma lärmakas toimekuses tähelepanematusse linna. Hiilida ta oskab. Jäi mulje, kui oleks juba päeva heleduses peade kohal kogunema hakanud helehallid pilved lihtsalt tänavatele tiibu puhkama laskunud. Laternate helevalge tuhmus soojaks kollakaks ja valgusvihke silmitsedes tantsis õhk neis maailma enda ümber unustades vastarmunute aeglast jalalt-jalale tammumist, emmates kiindunud silmil poste ja niiskeks tõmbuvat asflati. Maa ja teavas olid üheks saanud ja inimesed hingasid pilvi. Võis aimata vihma ähvardust, sest vaid vähesed mõistavad piisavalt tuulte keelt, et ähvarduste tühisust näha. Vaikselt ja vaikides hakkasid tänavad tühjenema; esmalt kadusid tööpäevast väsinud ja argimuredest rõhutult kühmus koerapissitajad, siis süütusest kauged, kuid siiski rõõmsatujulised noored, veel rühkis üksikuid kojukiirustajaid läbi laternavalguse vihkude kardinatega kiivalt varjatud elusid elama. Siis hakkasid hääbuma autodegi vood, 00:03 lõpetas viimane marsruuttakso oma viimast ringi. Olid üksikud harvad eksinud hinged tõttamas oma toimetuste manu, sünged mõtted silmis ja tühjus hinges. Oli uduse õhtu vaikus. Ja mina. Oktoober on kummaline aeg. Vaid üksikud puud on end surema sättides vapralt alasti heitnud, enamus püüab veel meeleheitlikult hoida kinni koltunud, kasutust rüüst kui suve viimsetest riismetest, poetades vaikse kaebliku sahinaga ükshaaval lehti pruuniks tõmbuvale murule või ülessongitud põrmule, mõnikord märjale tänavasillutisele. Inimesedki püüavad kinni hoida millestki, mis on lootusetult kadunud Alliksaarelikult minestanud minevikku, säilitada tülgastava järjekindlusega kramplikku rõõmsameelsust. Ei ole enam sügis selle klassikalises mõttes, punase ja kollase lehe-ehte, kooliaasta alguse elevuse, astrite ja gladioolide värvikülluse ja päikese soojust täis päevadega. Pole veel ka sügis minu mõistes – tähesiras ööde ja trööstitult sompus päevade, raagus, surnud looduse, hallide ja mustade toonidega nii ümber, jalge all kui mõtete kohal. Ma igatsen juba Oma Aega. Esimese jääkirme tekkimise jälgimist poriloikudele näpistavalt külmadel öödel. Jääpurust vihma näkku peksvas tuules silmi kissi ja mantlikraed püsti tõmmates üle lageda välja rühkimist, käed küünarnukkideni taskus ja mõru muie huulil. Must lill revääril oleks ju ka kena. Kuid skalpell on minetanud oma nõudliku tulisuse; jääsinised kireleegid ta teral on see-eest säravamad kui eal. Kõik need hingetud silmad ja elutud kehad, kelle juurest olen minema kõndinud, teral veel tukslemas värske vere mekk, kuid südames pettumusevahk! Ei, ma ei kahetse. Milleks? Ma ei vaja neid enam. Sõduri rammestavalt roheliste silmade pilk püsib mu kujutlusis ja endalegi ootamatult leian, et sellest piisab. Ma igatsen Sinu järele. Uitan udulinnas, tühermaal helendava emalaeva tontlikus kumas teed leides, kalmistul, kus vaid üksikud küünlad, kuigi hingedeaeg läheneb. Koer püsib mul truult kannul. Hakkab vist vaikselt vanaks jääma – ei eruta teda enam tundmatud jäljed mullas ega kaugete põõsaste sahin, ei peibuta mustavast metsast kutsuv ulg. Vaid silmade kollane tuli annab märku, et ta on endiselt see metsik loom, kes jahtis koos oma emandaga tera nõudmisel värsket verd või jälitas mängeldes kõhkleval sammul tõttavat hirmunud põgenikku. Ma ootan. Ma võin kaua oodata. Ma tean, et Sa tuled. Kohe-kohe. Tillitee lagritsane maitse suulaes, lõputud küünlad aknal (ma leidsin musti küünlaid, kas tead!), magusad koogid, venivalt metalne muusika. Huvitav, et ma ei mäleta midagi meie koos käidud teest, kuid silmi sulgedes suudan tunda Su lõhna oma sõõrmeis. Võin filigraanse täpsusega manada vaimusilma ette Su erinevaid näoilmeid, läikeid Su silmis, tukslemisi suunurgas, kuid ei suuda meenutada ühtegi neid hetki varastades saadud marrastust äralöödud varbal, nikastust auku sattunud jalal, oksakriimustust ettevaatamatult kaitseta jäänud näos. Tean vaid, et kui Sa olid seal, nii lähedal, et väikese sõrme tahtmatu tuksatusega oleksin võinud puudutada Su kätt, oli mu sõõrmeis vaid see üks lõhn, mõtteis vaid needsamad tumerohelised sõduri silmad. Kõik need Esimesed! Kas tead, et iga päev on Esimene? Iga hetk, hingetõmme, naeratus, pilk, puudutus. Esimene, kuid mitte kunagi Viimane. See on minu pahupool – Viimast ei pruugi Sa näha, minu poolt seda ei tule, usu. Kui keeruline on mängida, kui Sa oled nii tõsine! Ma mängin siiski, kuid need on ausad, tõsised mängud, mitte minu mõru maskeraadi mõni taasesitus. Need on vaid Sinuga mängitavad mängud, millesse matta oma maailma mõttetus ja leida seda üles kaevates uuenenud mõtteid. Minu Aeg ei ole enam kaugel; siis tuleb lumi, külmast sinised sõrmed, helveste imetlemine tänavalaternate valgusvihkudes, mandariinid. Aga enne seda tuled Sina. Ma tean. Ma ootan. Ma igatsen.
