A Kiss To Remember. Igatsusi

Õhtu hämardudes hiilis kerge udu oma lärmakas toimekuses tähelepanematusse linna. Hiilida ta oskab. Jäi mulje, kui oleks juba päeva heleduses peade kohal kogunema hakanud helehallid pilved lihtsalt tänavatele tiibu puhkama laskunud. Laternate helevalge tuhmus soojaks kollakaks ja valgusvihke silmitsedes tantsis õhk neis maailma enda ümber unustades vastarmunute aeglast jalalt-jalale tammumist, emmates kiindunud silmil poste ja niiskeks tõmbuvat asflati. Maa ja teavas olid üheks saanud ja inimesed hingasid pilvi. Võis aimata vihma ähvardust, sest vaid vähesed mõistavad piisavalt tuulte keelt, et ähvarduste tühisust näha. Vaikselt ja vaikides hakkasid tänavad tühjenema; esmalt kadusid tööpäevast väsinud ja argimuredest rõhutult kühmus koerapissitajad, siis süütusest kauged, kuid siiski rõõmsatujulised noored, veel rühkis üksikuid kojukiirustajaid läbi laternavalguse vihkude kardinatega kiivalt varjatud elusid elama. Siis hakkasid hääbuma autodegi vood, 00:03 lõpetas viimane marsruuttakso oma viimast ringi. Olid üksikud harvad eksinud hinged tõttamas oma toimetuste manu, sünged mõtted silmis ja tühjus hinges. Oli uduse õhtu vaikus. Ja mina. Oktoober on kummaline aeg. Vaid üksikud puud on end surema sättides vapralt alasti heitnud, enamus püüab veel meeleheitlikult hoida kinni koltunud, kasutust rüüst kui suve viimsetest riismetest, poetades vaikse kaebliku sahinaga ükshaaval lehti pruuniks tõmbuvale murule või ülessongitud põrmule, mõnikord märjale tänavasillutisele. Inimesedki püüavad kinni hoida millestki, mis on lootusetult kadunud Alliksaarelikult minestanud minevikku, säilitada tülgastava järjekindlusega kramplikku rõõmsameelsust. Ei ole enam sügis selle klassikalises mõttes, punase ja kollase lehe-ehte, kooliaasta alguse elevuse, astrite ja gladioolide värvikülluse ja päikese soojust täis päevadega. Pole veel ka sügis minu mõistes – tähesiras ööde ja trööstitult sompus päevade, raagus, surnud looduse, hallide ja mustade toonidega nii ümber, jalge all kui mõtete kohal. Ma igatsen juba Oma Aega. Esimese jääkirme tekkimise jälgimist poriloikudele näpistavalt külmadel öödel. Jääpurust vihma näkku peksvas tuules silmi kissi ja mantlikraed püsti tõmmates üle lageda välja rühkimist, käed küünarnukkideni taskus ja mõru muie huulil. Must lill revääril oleks ju ka kena. Kuid skalpell on minetanud oma nõudliku tulisuse; jääsinised kireleegid ta teral on see-eest säravamad kui eal. Kõik need hingetud silmad ja elutud kehad, kelle juurest olen minema kõndinud, teral veel tukslemas värske vere mekk, kuid südames pettumusevahk! Ei, ma ei kahetse. Milleks? Ma ei vaja neid enam. Sõduri rammestavalt roheliste silmade pilk püsib mu kujutlusis ja endalegi ootamatult leian, et sellest piisab. Ma igatsen Sinu järele. Uitan udulinnas, tühermaal helendava emalaeva tontlikus kumas teed leides, kalmistul, kus vaid üksikud küünlad, kuigi hingedeaeg läheneb. Koer püsib mul truult kannul. Hakkab vist vaikselt vanaks jääma – ei eruta teda enam tundmatud jäljed mullas ega kaugete põõsaste sahin, ei peibuta mustavast metsast kutsuv ulg. Vaid silmade kollane tuli annab märku, et ta on endiselt see metsik loom, kes jahtis koos oma emandaga tera nõudmisel värsket verd või jälitas mängeldes kõhkleval sammul tõttavat hirmunud põgenikku. Ma ootan. Ma võin kaua oodata. Ma tean, et Sa tuled. Kohe-kohe. Tillitee lagritsane maitse suulaes, lõputud küünlad aknal (ma leidsin musti küünlaid, kas tead!), magusad koogid, venivalt metalne muusika. Huvitav, et ma ei mäleta midagi meie koos käidud teest, kuid silmi sulgedes suudan tunda Su lõhna oma sõõrmeis. Võin filigraanse täpsusega manada vaimusilma ette Su erinevaid näoilmeid, läikeid Su silmis, tukslemisi suunurgas, kuid ei suuda meenutada ühtegi neid hetki varastades saadud marrastust äralöödud varbal, nikastust auku sattunud jalal, oksakriimustust ettevaatamatult kaitseta jäänud näos. Tean vaid, et kui Sa olid seal, nii lähedal, et väikese sõrme tahtmatu tuksatusega oleksin võinud puudutada Su kätt, oli mu sõõrmeis vaid see üks lõhn, mõtteis vaid needsamad tumerohelised sõduri silmad. Kõik need Esimesed! Kas tead, et iga päev on Esimene? Iga hetk, hingetõmme, naeratus, pilk, puudutus. Esimene, kuid mitte kunagi Viimane. See on minu pahupool – Viimast ei pruugi Sa näha, minu poolt seda ei tule, usu. Kui keeruline on mängida, kui Sa oled nii tõsine! Ma mängin siiski, kuid need on ausad, tõsised mängud, mitte minu mõru maskeraadi mõni taasesitus. Need on vaid Sinuga mängitavad mängud, millesse matta oma maailma mõttetus ja leida seda üles kaevates uuenenud mõtteid. Minu Aeg ei ole enam kaugel; siis tuleb lumi, külmast sinised sõrmed, helveste imetlemine tänavalaternate valgusvihkudes, mandariinid. Aga enne seda tuled Sina. Ma tean. Ma ootan. Ma igatsen.

Sõduri Silmad 2. Roheline.

The snow fell as a wall of white death and the frost flowers on the side of the BTR had long covered the color. It was not blue, not thisone. The cold! In our eyes was the only fire, the only sparkle of warmth. Long was it since I last felt my feet, finger on the trigger was blue (Blue. As the flame on the blade I no longer had. As the BTR. As my dreams. Blue.)

And the snow fell. I was the last. The last of my kind. The others... Their bodies rest in oblivion and their souls sleep within me. I held the line ’til the end. I can hear Him, His steps in the snow. Darkness evades my will. Jack the Ripper met her match. The snow falls, covering the world that no longer is.

And over everything – the Eyes of the Soldier.

Mary Kelly

I opened my eyes and there were the cold stones of the street again. I wandered aimlessly on the winding alleys of the city I used to own. Jack the Ripper had dissolved in the Eyes of the Soldier and she diminished, she was no more, the city was safe. For a while. He had spit her back out and she was confused – the Eyes of the Soldier were still there. I had lost the fight, I could still feel the freezing cold from the snow, that covered everything, His eyes were still the only thing my battered mind could grasp. But here I was. I leaned my back against the nightcold stones of a wall and slided to the ground. The dark of a newborn night whirled it’s ensuring embrace around me, but I had still never been this confused. I wanted to cry, but there was no reason, so the traitorous tears hid themselves in my drying throat and my eyes stayed unmoistured. His Eyes were still there. They would not leave me, but we will never be one. I have to walk these streets again with the wand of power in my right hand and the Dog, black as the night itself, on my left, and the Eyes of the Soldier – almost army-green in the dark – would follow behind my ruleful posture, watching over me, keeping me from harm, and, in a way, protecting the city from me. I have to become the gracious ruler I once was – strict, firm, but always fair, and He would be my buffer. I could go to Him whenever I need and He would be there. But am I willing to accept this? Am I capable? Is it enough? My face between my knees, the thoughts race through my head as MiG-29s roaring through the air, tearing bleeding holes in the sonic barrier in pursuit of offenders and just one constant scream hammering in my fragile mind – “Is it enough?, Is it enough?, Is it enough…?!?” And then – silence. As the mellow darkness slides over the earth when the sun sets, a serenity lays its soothing cloth over my shoulders and the jets, the tanks, the exploding bombs tearing my thoughts to pieces and the landmines shifting the continents of my convictions disappear. The bloodshed fades, the raging war quiets. And over the new found serenity of my consciousness – calm, friendly, tender and understanding – once again the unblinking Eyes of the Soldier. Jack the Ripper has never been dead. Without thinking, I slip my weary white hand in my pocket and before it reaches the bottom, I feel the cold of the silver against my thigh through the silk lining of my coat. I rise my head. I still have it. I smile.

Lagunemise lühikursus

Olen näinud hirvi pilku langetamas kui Sa möödud,
Hunti kollasesilmses raevus nõelkihvu paljastamas.
Ma tulen ja söön Sul peost -
Igaüks on kellegi koer.

Kuid mida hakkad Sa peale kodustatud hundiga?!?
Kes oleks võinud arvata, et
taltsutuses kaotab metsloom iseenda?

Sa tahtsid Hunti. Ja toidad nüüd seda koera, kes Sulle niiskete andunud silmadega alt üles otsa vaatab ja eeldab, et Sa vastutad kõige eest, mille Sa taltsutanud oled...

Pühendusega Andres Ehinile

***
Aknast pooleks lõigat Kuu
formaliinis lahustuvad kiired
Klaasuksel murduvate ripsmete pilge
rebib lõpetamata muige ribadeks.
Eeros. Amor. Aphrodite.
TNT
C-4 can make a dull day fun.