The Leather Apron

Ma tulin jälle välja. Olin andnud kõik võimalused enda peatamiseks, kuid keegi ei võtnud mind tõsiselt. Veel. Nii ma siis tulin jälle välja. Skalpelli külm raskus rõhub taskut, andes turvatunde ja kontrolli maailma üle. Vähemalt minu maailma. Ma astun mõõdukal, ruttamatul sammul mööda vana linna käänulisi munakivitänavaid. Sillutis õhukeste taldadega saabaste all on konarlik, muhud äratuntavad ja nurgad teravad. Kõnniteid siin ei ole. Tänavavalgustust ka mitte, aga linn ei ole kahjuks kunagi pime. Noh, jah. Meie koht on pime, aga sinna ei saa enam tagasi minna. See on esimeste kordade mõru magusus - tagasi ei saa enam kunagi minna. Mantlihõlmad jäistes iilides laperdamas surun kaabu sügavamalt silmile ja sammun edasi, justkui oleksin kusagile teel. Niisket kargust kandev tuul keerutab juukseid mu näo ees ja harvade möödujate jaoks ei ole mind olemas. Ma olin tunde kõndinud, otsinud ja oodanud, kui Teda lõpuks nägin. Äkki oli Ta seal - mõne sammu kaugusel, sammumas omaenda sihi suunas, enesekindel ja kaine, täpselt selline, nagu Ta olema pidi. Segadus mu hinges kestis vaid viivu.

-----

She should not know what his kiss tastes like. She can not know what his kiss tastes like. And yet... The colours of the wings of the first butterflies in the spring, flowting around the first blossoms of a bare cherry tree; the smell of mountain wind blowing down from a streamy river still licking the remains of the ice on its shores in July of the Alps; the tender touch of the first snowflacke of the year on her smiling lips. How can she know that this is how his kiss tastes like?

-----

Ta seisatas kõheldes ja ma libistasin end nähtamatukstegevate varjude kaitsvasse pimedusse, kuid kardan, et mu leegitsevate silmade sinine külmus oli saanud meeletuse musta ereduse. Hetkeks kõhkles Ta, kas keerata ringi või mitte, kuid läbi bleiserigi kõrvetava pilgu edastatud sõnum oli selge: "Do. Not. Turn. Around." Üle Ta näo sirutus lõdvestav soe muie - Ta oli leitud! Ta jätkas oma teed, siht silme ees ja mina kaabuga kummitusena pimeduses varjust varju libisedes kannul. Veel kord ümber nurga ja seal see oligi. Ta seisatas hetkeks poolavatud uksel, link pihus, et anda järgnejale aega näha. Ta võitles sooviga tagasi vaadata ja võitis. Peatusin nurgal ja ootasin, kuni Ta oli sisenenud, enne kui üle valgustatud tänava astusin ja ukse kõrvale kõheldes seisma jäin. Purjus punapea väljumine andis võimaluse kontrollida, ega mind ei oodata. Muidugi Ta ootas, kuid Ta ei varitsenud. Sisenesin, hetkeks hingamist unustades . Valgus ja vaikse melu soojus oleksid mu peaaegu jalust niitnud. Toetasin selja vastu ust ja libistasin käe hajameelselt taskusse. Metalli jahedus libises pluusi varrukasse. Ma ei olnud nii kindel kui tavaliselt, ma ei olnud oma territooriumil, kõik ei olnud nii, nagu ma oleksin tahtnud. Kuid see ei olnud ka Tema territoorium, ma tundsin end piisavalt kindlalt ja kõik oli nii, kui pidi. Ulatasin kaabu ja mantli tülpinud garderoobivalvurile ja astusin pilku peeglisse heitmata baari.

Kõige pimedam nurgalaud on hea vaatluspost, kogu baari nukker elevus rullib end pilgu ees lahti ja kõik tülpinult enda ette vahtivad õnnetud on ühtemoodi jälgitavad. Ta istus leti ääres, kui oma cherry eest maksin. Hoidsin pilku Tema suunas ekslemast. Ettekandja ei teenindanud laudu, seega pidi see cherry kogu õhtu kestma. Või niikaua, kui vaja. Jälgisin erinevas joobeastmes kehasid, kes üritasid end unustusse juua, ja ei näinud neid tegelikult. Mina mängin end unustusse. Ja siin algab mängu uus tasand. See oli uus. Tajusin endas isegi ootusärevust. Ka see oli uus. Kõik baaris toimuv, iga pilk, iga liigutus, iga klaasitõst, iga lootusetuseviiv joonistus teravalt mu teadvuse ees lahti, kuid jäi kuhugile ähmasesse märkamatusse. Vaid Tema oli päriselt, teadvustatult selge. Iga hingetõmme, lihaste mäng pikkade käistega t-särgi all, kui Ta viskiklaasi jääkuubikute kõlisedes huultele tõstis, kaelasoonte laienemine iga südametukse juures. Ta tundis mu pilku, kuid ootas veel. Ta ei mänginud teadlikult, kuid edasilükkamine pakkus teadvustamata naudingut. Naeratus tuksatas mu suunurgas - Ta õppis kiiresti. Ja siis tuli õige lugu, me mõlemad tundsime selle võpatusega ära.

See ei olnud tants. See oli Aja peatamine ja Saatuse tee spiraaliks keeramine, välk kahe igaviku vahel, Surma, Armastuse ja vabastava Pimeduse motoorne illustratsioon. Minu haprus ja ettevaatlikkus, alistuvus, mida vaid piiritu enesekindlus võimaldab. Tema tugevus ja häbitus, kirglik füüsilisus. Tema energia mässis mu endasse ja Ta käed, mis olid kindlalt ümber mu kaitsetuna näiva keha, olid korraga kõikjal. Loo lõppedes jäime me seisma. Ta tihendas kergelt käe survet mu seljale ja, vastupanu kohtamata, suudles. Ta keha oli kirglik ja Ta käed ei tundnud mu piirjooni kombates häbi, kuid Ta suudlus oli õrn kui leebe kevadtuul või esimese liblika tiivalöögid veel raagus kirsipuu puhkevate pungade ümber. Peaaegu heldinult hell. Pehme kui kaitsva ööpimeduse lohutav samet. Oleksin tahtnud söövitada meid sellest pildist välja - igaveseks Ajast ja Ruumist välja, määrata meid ajatusse pimedusse Vahepealsuses - jah, hetkeks ei tahtnud ma teha seda, mida pidin. Kuid vaid viivuks. Otsustuskindlalt haarasid mu jahedad sõrmed Ta lootusekuumast käest ja mu pilgus punaselt loitvast palvest piisas, et Ta järgneks, kuhu iganes Teda juhin. Valvur garderoobis ei vaadanud oma mustvalge teleri ekraanilt ülessegi, kui me ukse paugatades väljusime.

Öö jäises jaheduses tundsin end kodusemalt kui baari läppunud võltssoojuses. Ma juhtisin Teda kindlal, pea tõttaval sammul edasi, mõned kvartalid kaugemale, alkoovide ja umbtänavate tuttavlikkusse, tunnetades igal sammul kasvavat, kuid nii erinevat erutust meis mõlemis. Siin! See sobib. Järsu otsustavusega põikasin mustavasse alkoovi niigi täiesti pimedal umbtänaval. Vaid hetke piidles Ta mind meeletu helluse ja kire liitumisest lõkenduva pilguga, surus siis vastu müüri ja suudles taas. Tera välgatust ei jõudnud Ta näha, nii kiiresti liikus mu käsi.

-----

Sometimes we are shown a glimps of our faith in our dreams. And it's magical, unbelievebly exciting to observe it become a reality. But they never show us the whole path, and the end may not meet our expectations. He might have been The One. But it doesn't matter. She should not have known what his kiss tastes like. Now it will always taste like the iron on her silver blade. The iron of fresh blood on a cold windy night. She chose her own faith.

-----

Tera libises tagasi musta triiksärgi varrukasse. Kui ma garderoobist oma mantli ja kaabu võtsin, oli valvur juba uinunud. Keegi ei näinud mind munakivisillutisega vana linna ööhüljatud tänavaid pidi kodu poole uitamas, nagu keegi polnud mind näinud Tema kannul varjust varju libisemas. Naeratus mängles mu vasakus suunurgas, mõru muie. Ehk järgmine kord mind peatatakse. Ehk järgmine kord on Ta targem. Ehk...

-----

"Into my arms, oh Lord
Into my arms, oh Lord
Into my arms, oh Lord
Into my arms..."

-----

Inspired by:
A dream I can't get out of my head;
Nick Cave "Into My Arms";
Morrissey "Jack the Ripper";
A poem by Anneli;
A walk in the night;
My subconcious urges and self-obsessed mind;

Edited on 02/12/2006

Armas Anny,

"No more blame I am destined to keep you sane
Gotta rescue the flame
Gotta rescue the flame in your heart

No more blood, I will be there for you my love
I will stand by your side
The world has forsaken my girl

I should have seen it would be this way
I should have known from the start what she's up to
When you have loved and you've lost someone
You know what it feels like to lose

She's fading away
Away from this world
Drifting like a feather
She's not like the other girls
She lives in the clouds
And talks to the birds
Hopeless little one
She's not like the other girls I know

No more shame, she has felt too much pain, in her life
In her mind she's repeating the words
All the love you put out will retun to you"
(The Rasmus)

***

Armas Anny,

Ma olen liiga katki, et mõelda, liiga väsinud, et arvata, liiga kadunud, et edasi minna, liiga mina, et muutuda. Selle maailma jaoks liiga kauge, külm, kartlik, pinges, kontrolliv, intensiivne, sügavutiminev, kaugelt liiga mõtlev. Liiga pelutav, et olla aktsepteeritud, liiga tundlik et mitte hoolida. Kas nii ongi? Ja nii jääb? Alati? Anny, ma tean, et ma ise ütlesin Sinust lahti. Aga ma vist ikkagi vajan Sind. Täna küll. Mitte mingil konkreetsel põhjusel. Lihtsalt. Ma olen nõrk. Ei oleks uskunud, et kedagi vajan. Iiveldus hoidis mind elus, hoidis mind tervena, vaimselt ühes tükis. Iiveldus on mu jätnud. Maailm on lahti lasknud, ma olen lootusetuks tunnistatud, isegi mina ise olen alla andnud. Anny, kas Sina oled ka alla andnud? Sa päästsid mu kord, ma tean, et mul pole õigust seda uuesti paluda. Ma ei palugi. Aga ma ei suuda end tagasi hoida Sinu poole hüüdmast. Armastuse hulk ses maailmas on konstant. Aga meid tuleb ju üha juurde! Kõigile ei jagu, ma tean. Ja ikka on mul raske mõista, miks just meie peame kaotajaiks jääma, et keegi teine võiks õnnelik olla. Keegi, keda ma isegi ei tea. Sina võibolla tead. Anna andeks, et Su ülesse otsisin, Anny - ma ei tea ise ka, mida Sinust tahan, mida Sult ootan. Mida Sa teha saaksidki?!? Mul on lihtsalt kahju, et Su ohverdus tühja läks. Ohver võeti küll vastu, kuid lunastust unustati jagada. Muidugi oli Sul õigus. Andesta, et Sind alt vedasin. Olen lihtsalt segaduses...


Ikka ja alati Sinu
Antoine

***

"There are certain solitudes that seem without cure;
As for love, I don't believe in it anymore"
(Michel Houellebecq)