Ostsime festivalipassid juba talvel, sest oli kolm bändi, mida tahtsime kindlalt kuulata ja ei anta ju ette teada, kes kuna mängib. Need kolm olid pealava kolm viimast esinejat:D Rotting Christ minu jaoks kõlab albumil paremini, kuidagi kadus vokaal ära laval, eks tehnika ja kuulamise asukoht mängis ka rolli. Sõdurile meeldisid nad laval rohkem. Metsatöll oli seekord kuidagi igav. Nendega olen ikka alati rahule jäänud, aga seekordne laulude valik oli igav ja laulja vahetekstid... nojah, mulle ei meeldi labasus ja me ei olnud just päris samas seisus kui suurem osa ülejäänud kuulajaid, niiet ei olnud väga vaimustuses. Aga My Dying Bride korvas kõik seni kogunema hakanud kerge rahulolematuse – ainult nemad juba olid seda piletiraha väärt. See vokaal, see kitarr, see viiul, see klaver... Bassiplika on äge ja see britilik snobism, mida see bänd esindab... lihtsalt suurepärane. See muusika on vapustav, eepilised sõnad, pikad keerulised lood, mis viivad lihtsalt kaasa. Isegi seda ei pane enam tähele, et kõik ümberringi on nii täis, et kes ei püsi jalul, kes oksendab, kes magab keset lavaesist , kes jaurab niisama, kes röögib kõigest kõrist. Seltskond oli kirju, igasuguseid nägi, playboyjänkust 120kiloste death- ja doom-tädideni. Issanda loomaaed on kirju. Tagasiteel tegime Top Gear’i race’i ka – William vs God Allmighty:P William võitis kümne minutiga umbes. Päike tõusis, kui olime voodisse heitnud.
No comments:
Post a Comment