Ei, SEE ei ole Põrnikas. See on Porche. Tunduvalt vanem kui esimesed Põrnikad. Et siis kes kust inspiratsiooni on saanud, eksole.
Ja väike huumorinurk ka jälle - pildil oleva asjakese nimi on tõepoolest Messerschmitt:DKehitasime õlgu, käisime söömas ja sõitsime Berliini ära. Hotell on meil siin vägev, Holiday Inn kesklinnas, kõik on olemas, kõik on jalutuskäigu kaugusel ja varajase bronni tõttu suht odav. Puhkame, magame, peseme, käime netis ja siis tutvume Berliiniga. Homme poed ja ehitised, ülehomme muuseumid (sest need on esmaspäeviti kinni), kolmapäeval vaatame veel ringi ja siis edasi.
---
Märkusi, sest on korraks aega arvuti taga istuda ja mõned mõtted kirja panna.
*Igal pool on jalgrattateed, igas linnas ja igal pool. Jalgratturid on hullud Euroopas, nii Rootsis kui Taanis kui Saksamaal, neid ei huvita mitte miski – jalakäijatest sõidetakse üle, autodele sõidetakse ette, valgusfoorid ei tähenda midagi. Ma ei usu, et Eesti ühiskond oleks valmis jalgrattateedeks igal pool linnades.
*Koerad. KÕIK koerad kuulavad sõna. Koerad on rihmast lahti ja käivad omaniku kõrval, mitte kellelgi ei tule pähegi kedagi hammustada, keegi ei haugu, kutsumise peale läheb koer alati omaniku juurde ja mitte kellelgi ei tule pähegi lahtisi koeri karta. Sest koertel ei tule pähegi agressiivne olla. Lihtsalt uskumatult mõnus. Kuna küll Eestis nii kaugele jõutakse?
Teine asi on, et tõukoeri näeb väga vähe ja needki on kõik näitustel nähtavatest sama tõu esindajatest ikka VÄGA erinevad. Esiteks muidugi ei ole me üldse nii palju koeri trehvanudki, aga teiseks kindlasti on puppiemillerite tegevus – toodetakse kutsikaid, kes on mingi tõu moodi ja teadmatu rahvamass vahet ei tee, paberid on mingi luksuskaup ja eliitklubi ja kellele neid ikka vaja on. Kahju.
*Inimesed on kõik sõbralikud. Naeratavad, kui otsa vaatad, ütlevad tere, kui mööda lased, öeldakse tere. Isegi jalgratturid, kes millestki ei hooli, naeratavad ja ütlevad aitäh, kui nad mööda lased või tee pealt eest kobid. Koeraomanikud on eriti sõbralikud, vaatavad alati otsa ja naeratavad. Eestist ikka VÄGA erinev. Endal on ka kohe palju parem tuju ja pisiasjad ei häiri nii palju, stressi on vähem ja tahaks ise ka võõrastele inimestele naeratada. Ellusuhtumine on täiesti teistmoodi. Liikluses ilmneb see ka, kõik on tähelepanelikud ja viisakad, kiirteel lastakse sind vahele veel enne kui suunatule sisse jõuad panna, pelgalt mõtte peale juba. Keegi ei pahanda, kui oled turist ja ei tea, mida teed, juhendatakse ja näidatakse, mida teha.
*Kõige olulisem asi – Williamile meeldivad Saksa kiirteed:D Eile juba kadus veateade ära ja avariirežiimi ei olnud, sõitis nagu muiste ja kiirendas isegi mäest üles minnes ja haldas kogu oma hobujõude. Liiga palju ei julgenud litsuda, aga 170 juures mootor nurrus lausa. Berliinis oli enne hotelli jõudmist vaja mingi 20minutit linnaliikluses kulgeda ja siis tuli jälle veateade ette. Ju siis kõrgete pöörete juures EGR klapp töötab ja linnas on jälle aeglaselt jorutamine ja talle ei meeldi. Kiirteel on nagu teine auto kohe, tagumiku all on tunda, et masin on elus:)
*Kiirteeummikud on naljakad asjad, oleme neid kaks nüüdseks üle elanud – kilomeetrite kaupa seisvaid või nihkuvaid autosid, näiliselt ilma põhjuseta tekivad need seisakud. Samas keegi ei närvitse, ei tõmble, et karju, ei ürita läbi pressida. Inimesed võtavad rahulikult, kulgevad selle kiirusega, millega saab, ja tasapisi edasi nihkudes lahtub tropp ühel hetkel lihtsalt ära. On küll ummikud, aga suhteliselt stressivaba situatsioon. Eesti ei ole ka kiirteede jaoks valmis:D
No comments:
Post a Comment