Pariis. Linna sissesõidul oli mingi avarii ja johtuvalt ummik. Kui Sakndinaavias ja Saksamaal imestasime, et ummikud on nii rahulikud, tsiviliseeritud ja viisakad nähtused, siis nüüd kogesime ummikut prantslaste moodi. Esiteks signaalitamine, kõik signaalitavad kogu aeg. Siis see, et keegi ei anna ohutuledega märku, et ees on jama – viisakus ja teiste peale mõtlemine puuduvad. No ja siis põhiline. Kas keegi mäletab, mis teema on Prantsusmaal suunatuledega? Õige, need on kogu aeg sees. Ka ummikus. Muidugi on kõigil vaja kogu aeg rida vahetada, sest ilmselgelt saab kiiremini edasi, kui pidevalt edasi-tagasi sõeluda ja segadust tekitada. Ja püüa sa siis aru saada, kes päriselt ka plaanib rida vahetada ja kellel lihtsalt on suunatuli viimased pool tundi sees. Lõpuks otsustasime, et vastame neile nende mõõdupuuga ja kellelegi teed ei anna. Õppigu sõitma, kuradi debiilikud. Sõidavad otsa, siis meil on esiteks kasko ja teiseks Volvo. Kui prantsuse plekkpunn sellele sisse sõidab, võib kaks korda arvata, kumb utiili läheb.
Jah, linna jõudes leidsime, et kiirteel toimuv on väga rahulik, tore ja inimlik:( Pariis on nagu mingi kuradi Kambodža või India või Venemaa. Only in Russia on pildiallkiri, mis väga tihti meelde tuleb, ainult et see siin peaks kuradi Euroopa keskpaik olema. Liikluseeskirjad lihtsalt ei kehti, keegi pole kunagi kuulnudki, et selline asi olemas on, ei sõitjad ega jalakäijad. Liilusmärgid, teekattemärgised, foorid, liiklust juhtivad politseinikud – see kõik on kellegi teise jaoks. Ehk oleks mõistlikum see kõik ära koristada siis? Hoiaks märkimisväärse summa raha kokku, saaks linnaeelarve plussi, võiks teed ära parandada ehk? Teede seisukord on sama, mis Tallinnas. Totaalne kaos valitseb kõikjal. Kõik sõidavad punase tulega ristmikele, pargitakse mõlemal pool kitsaid tänavaid, ka keset bussirada, mis sunnib busse keset seda kaost pidevalt tegema põikeid liiklusse. Keegi kedagi vahele ei lase muidugi, kui buss üritab vahele pressida, hakatakse veel eriti peale suruma, et jumala eest enne minema saada, kui buss sinna vahele korraks saab. Pargitakse ristmiku servas, ülekäigurajal, ülekäiguraja ees, bussirajal, tee keskel foori taga, kõnniteel jne. Kui on vaja minna poodi või kohvikusse, aga nii parkla kui teeserv on mõlemalt poolt täis pargitud, siis jäädakse oma ritta poe või kohviku ette seisma, pannakse ohutuled peale ja minnakse asju ajama. Ja nii igal pool. Kui on ummik ja mootorratas ei mahu autode vahelt läbi pressima, keeratakse kõnniteele ja lastakse rahumeeli mööda seda. Ma ei räägi siinkohal rolleritest, mis niikuinii kõnniteedel sõidavad, vaid täiemõõdulistest mootorratastest. Jalakäijad on sama hullud – foorid, ülekäigurajad – need on kõik kellegi teise jaoks, üle tee minnakse seal, kus selleks tahtmine tuleb, autodele näidatakse käega, et „rahune maha, vana, ma lähen ainult üle tee“. Totaalne kaos ja hullumaja.
Jõudsime siis hotelli juurde. Kodulehel lubati eraparklat 200m hotellist, 12€ ööpäev, oli broneeritud ja puha. Panime siis ehtprantslaslikult Williami hotelli vastu keset teed seisma, ohutuled peale ja läksime uurima, kus see parkla siis asub ja kuidas sinna saab (me tsiviliseeritud inimestena ikka veendusime, et meist mahub vajadusel buss ka mööda). Kell oli 12:30, check-in algab 12st ja meie tuba ei olnud veel koristatud. Egas midagi, mina istusin kodinatega fuajeesse maha ja Sõdur läks parklat otsima. Üüratu pika aja pärast tuli Sõdur tagasi, jättis Williami ohutulede vilkudes keset teed ja tuli aru pärima, et mismõttes parkla on täis ja rohkem mitte kedagi ei mahu. Nii oligi. Bronn või mitte, kui parkla on täis, siis ta on täis ja vaadake ise, kuhu saate. Ahah.
Meie ehmatanud nägusid nähes tegi retseptsioonitšikk mõned kõned ja saatis Sõduri siis hotelli lähedal asuvasse parkimismajja, mis maksab 30€ päev. Pidada olema kõige odavam maja kesklinnas. Usutav, siinseid hindu vaadates. William nüüd seisab seal Ferrari kõrval ja ega see Ferrari enne välja ei saa, kui meie eest ära läheme. Sest ka parkimismajades pargitakse siin niimoodi, et kahelt poolt külgedelt rada täis ja siis sinna vahesse, kust vaevu-vaevu mahuks välja keerama, lähevad ka autod. Tagumised enne välja ei saa, kui vahekäigu omad ära lähevad. William siis jäi serva viimaseks, väljapääsule kõige lähemale, niiet meie pääseme välja, kui vahekäik on täis pargitud, aga keegi teine küll ei pääse. Ajuvaba.
William ja vend parklas. (Juhin tähelepanu kollastele kleepsudele, kes ise ei märka).
Hotell ise on urgas. Peale Berliini kesklinna Holiday Inni ja Kölni neljatärnihotelli on see ikka uskumatu. Oleks Pariisiga varasemaid kogemusi, oleks võtnud korraliku hotelli kuskile äärelinna ja linnas metrooga seigelnud. Aga ei tea ju, milline see metroo siin on ja kuidas ja kuhu sellega üldse saab. Kui kogemusi ei ole, siis ei oska selle peale tullagi. Hotell on suht kesklinnas, kaks tärni. Tuba on ülikitsas, laeva kajutis oli meil rohkem ruumi. Jube külm on, sest suvel ei köeta, olgugi, et väljas on 13 kraadi ja toas vast 15. Jube niiske on, mitte midagi ei kuiva ära, väga vana maja, korralikult remontimata. Esimese asjana pidime laskma kraanikausist ummistuse likvideerida, vesi lihtsalt ei läinud alla. Nüüd vesi tilgub kraanikausi alt, aga öeldi, et las olla siis. Nojah.
Meie aknad on küll hoovi poole, niiet tänavamüra ei ole, aga see-eest läheb akna tagant lift mööda. Sellise kolinaga, et kõrvatroppidega tuleb magada niikuinii. Kõrvaltoas on mingid väikeste lastega türklased ka, niiet niikuinii peaks troppidega magama. Kõik on vana ja amortiseerunud ja karjub remondi järele, värv koorub igalt poolt, vannitoas on silikoon igalt poolt maha tulnud jne jne. Meenutab mulle hostelit, kus 7 aastat tagasi Londonis käies ööbisin, aga seal oli öö 7£, siin on 140€. Berliini südalinna Holiday Inn oli ka odavam. Müstika. Vähemalt on nett tasuta ja peale mõningast vägistamist saime ka Euroopa juhtmed Prantsusmaal pistikusse surutud. Kas need pistikupesad pärast töötavad ka, ei huvita väga. Selle raha eest, mis nad siin saavad, võivad remonti teha küll.
Pakkisime ennast siis lahti ja otsustasime vihmasajust hoolimata välja minna, sest kõht oli tühi. Peale paari katset teada saada, mida tavalistes söögikohtades menüüs kirjas olevad asjad tähendavad, otsustasime ikka Mäkki minna. Isegi KFC’s ei olnud võimalik aru saada, mis on mis. Peale Bucketi, aga neist kõige odavam oli 16€ ja see tundus veits palju. Niisiis traditsiooniline Mäk. Kui kõht oli täis, ei tundunud elu enam nii hirmus ja otsustasime riskida ja minna vaatamisväärsustega tutvuma. That was a mistake. Kõigepealt sattusime kogemata Gallerie la Fayette’i – otsisime varju sajust paduks muutunud vihma eest ja hüppasime lähimasse kaubanduskeskuse nägu asja sisse. Kirikust on tehtud ülisuur ülikalliste brändimarkide poodide keskus. Isegi padupaganal nagu mina hakkas natuke paha, eriti kui semiootik minus pead tõstis ja sõna võtta tahtis. Mida need inimesed seal kõik teevad? Neil ei ole ju raha, et osta 600€ maikat, isegi kui poes on 50% allahindlus. Neil on näkku kirjutatud, et ei ole. Miks siis ronida sellisesse kohta? Peale Louvre’i kõige külastatavam asi Pariisis...
Louvre on teisipäeviti kinni. Täna on teisipäev.
Kogu see keskväljaku asi, kus on Triumfikaar ja alleed ja purskkaevud jne, mille üle prantslased nii uhked on, kogu see kuulus Champs Elysee, on üks kuradi müdamülgas, kuhu pole vaevutud isegi sillutist tegema. Mismõttes nagu? Kuidas see võimalik on üldse? Ebatasane valge savipinnas meeletute loikudega nii kaugele, kui silm ulatab. Vaatasime, kuidas seal kiiresti minema saame, aga sopaseks saime ikka ja kui seni olid teksad ainult pahkluuni märjad, siis nüüd põlveni. Mingeid losse ja asju vaatasime ka, aga sisse ei hakanud kuskile trügima läbimärja ja porisena. Kõik on must ja räpane, meenutab Tallinna paljuski. Määrdunud kivid ja prügi tänavatel. Ülekäiguradade fooride nupud, mida vajutada, kui rohelist tuld tahad, on nii mustad, et ei julgenud neid puutuda. Võibolla sellepärast nad siin ei käigi rohelise tulega üle tee – oodata ei jõua, aga ise tuld tellida ei saa, sest seda jäledust ei taha puudutada.
Üritasime ka mulle jalanõusid otsida, sest oli selge, et nende botastega ma homme kuskile ei lähe, need lirtsusid ja hotellis valasin neist hiljem pihutäie vett välja. Jalanõupoodides on kaupa ainult neegrite maitsele. Räpp ja korvapall ja mis stiilid need on kõik. Jubedad suured ja maitsetute värvidega, bling-bling ja säravad asjad ainult. Kui midagi nägin, mis enam-vähem meeldis, ei saanud keegi aru, mis suurust ma proovida tahaksin. Andsime alla ja lonkisime hotelli tagasi, teel toidupoest läbi käies ja õhtuks sööki kaasa võttes.
Valisin peekoni ja mozzarellaga salati, võtsin hulga puuvilju ja Sõdur, Mäkist kõht ikka veel täis, võttis jogurtit ja pannkooke, mida moosiga külmalt süüa. Ja tõesti-tõesti – hotellis sööma asudes selgus, et siin ei suudeta isegi salatit teha:S Kirjade järgi värskest peasalatist ja basiilikust salatipõhi ei sisaldanud ei salatit ega basiilikut, see oli mingi imelik tugeva maitsega roheline ollus, mida ma süüa ei suutnudki lõpuks. Liha oli Royal Canini maitsega, läks ka prügikasti. Grillitud seened olid nagu vett täis svamm, oleksin peaaegu oksele hakanud. Kogu sellest kupatusest kõlbasid süüa saiakuubikud ja mozzarella. Ülejäänud läks prügikasti. Õnneks on puuviljad head ja pannkoogid on täitsa pannkookide moodi, kuigi ma ei saa aru, kuidas nad need nii paberõhukeseks saavad.
Ootame hirmuga hommikusööki.
No comments:
Post a Comment