Kannatasin hommikuni. Tegime veel hommikusöögi ka ära, aga bensukasse jõudmiseks olid ikka päris jalad ristis juba. Käisin seal siis ära, võtsin viisakusest ühe kohvi ka, et mitte lihtsalt tasuta WCd kasutada, ja läksime mäkke tagasi. Hommikul päikesepaistega oli veel ägedam, ilus vaade nii kaugele, kui Maa kumerus võimaldab näha. Kohtusime kahe britiga, kes rändavad mootorratastega, hiljem nägime neid veel kahes kohas, kus käisime. Peale Hill 400 vaatasime ühte sakslaste sõdurite surnuaeda ja ainsat mälestusmärki, mille amid sakslasele püstitanud on.Saksa nooremohvitser ltn Lengfeld sai surma, üritades miiniväljalt päästa haavatud ja lõksu jäänud USA sõdurit. Selliseid juhtumeid oli rohkem, aga monumendi sai Lengfeld. Hea, et temagi... Peale seda otsis Sõdur veel kaevikuid ja siis pidime käima läbi tee, mida pidi ameeriklased ründasid, kui nad lõpuks Hill 400 ära võtsid. Mingist külast läks rindejoon läbi, lausa nii, et pool kirikut oli sakslaste käes ja pool liitlaste käes jne. Nagu sõjas ikka asjad käivad. Läksime valet teed mööda ja Sõdur ei usu ka mind ju, kui ma ütlen, et see ei ole õige tee:D Sest tema on meil ju orienteerumise guru ja mina eksin kodus ka ära, kaarti ma üldse lugeda ei oska. Kui tee, mis niigi oli mööda karjamaid ja lehmakarju kulgenud, üldse otsa sai, siis sai Sõdur ka aru, et mul vist on õigus ja sellised ei ole Saksamaal matkarajad:D Läksime tagasi ja vaatasime kaardi uuesti üle. Olime läinud valele poole, sest Sõdur ei olnud üldse vaadanud, mis pidi küla asetseb kaardi suhtes. Võtsime siis uue suuna, aga muidugi oli orienteerumisgurul vaja lõigata, mitte ette nähtud matkateed mööda rahulikult kulgeda. Nii me siis seiklesime mööda karjamaad ja ronisime püstloodis mäeküljelt läbi metsa alla, kuni õige raja uuesti üles leidsime. Britid ei saanud küll aru, kuidas me enne neid tagasiteele jõudsime, kui nemad enne meid minema hakkasid ja me neist möödunud ei olnud. Aga nojah, mina olid ikka pehmelt öeldes vihane:D
Edasi ravisin mina oma peavalu ja Sõdur käis veel ühel surnuaial. Mina vahetasin riided ära autos, tegin ennast natuke korda ja edasi läksime kohta, kuhu polnud tegelikult üldse plaanis minna, aga mis seni on minu jaoks olnud reisi tipphetk ja arvata võib, et selleks ka jääb. Kui selgus, et meil on pool päeva vaba aega peale Dresdenit, siis võtsin Heli kaudu ühendust Tanjaga, kes elab siinkandis. Ja ta mahutas meid tänaseks oma päevakavasse:) Mul õnnestus ühe korraga ära näha kõik oma lemmik-cavalierid mandri-Euroopas ja Harrissoni ema ja teised sugulased!:) Nii palju nii ilusaid koeri korraga ma ei olegi näinud kunagi. Isegi Sõdur arvas, et selliseid päntasid võiks majatäis olla küll:P Tanja kodu asub väga ilusas linnas ja väga ilusas kohas, mäe otsas, miljonivaatega. Kena ja puhas elamine, ja fantastiliselt ilusad koerad. Mul on väga hea meel, et selline täiesti etteplaneerimata põige õnnestus reisiteekonda teha:)
Tanja juurest edasi sõitsime Kölni, kus meil on nädalavahetuseks hotell broneeritud. Seekord siis neljatärniline. On vahe küll kolmetärnilisega, rohkem nänni saab ja suurem tuba on ja mini-bar ja :D Nett maksab 15 minutit 2.50€ või 10€ päev. Kuna meil on siin suht tihe graafik, siis vist tervet päeva ei ole mõtet võtta. Aga eks näis. Natuke peab netis käima, meil on kogu reisi peale veel kaks hotelliga peatust ja siis on edasi autohotell:D (Siin teatavasti suvalistes kohtades telkida ei tohi, niiet telki kasutame ainult siis, kui viitsime kuskile kämpingusse minna, mis muidugi kõik maksavad. Lihtsam, mugavam ja odavam on leida kiirteeäärne parkimisplats ja autos ööbida. Või maantee ääres autos ööbida, aga siis ei ole WCd ja poodi kohe kõrval).
Käisin just vannis, mis oli väga tore. Homme on varakult hommikusöök ja siis päev otsa kontserte, on üks festival, kus on mitu meie lemmikbändi korraga kohe:) Ehk õnnestub millalgi leida ka aeg vahepealne päevik netti üles riputada ja uudised üle vaadata:) Seni on kell aga juba pool üks ja meil äratus hiljemalt 8...
No comments:
Post a Comment