Amphi Festivali siis päev otsa. Melotroni ajaks tahtsime kohale jõuda, see pidi ühe paiku hakkama, edasi paari tunni pärast Grendel ja õhtul Hocico, ülejäänud bändid ei pakkunud väga pinget, kuigi seal olid Die Krupps ja muud taolised kuulsused ka. EBM ja industrial ja muu selline elektrooniline. Enne Melotroni tahtsime jõuda šokolaadimuuseumisse,võtsime arvestusega, et Euroopas midagi enne 10 lahti ei tehta ja läksime selleks ajaks kohale. Ilmnes, et pühapäeviti ei tehta midagi lahti enne 11 ja esimene tuur šokolaadivabrikus pidi algama 11:30. Poolteist tundi ukse taga passida ei tundunud eriti huvitav, kuigi mõned turistid olid just selle tee valinud. Läheduses oli shopping street, millelt eile Mäkki käisime otsimas, mõtlesime, et lähme vaatame mulle jopesid ja jalanõusid, seal oli Jack Wolfskin’i pood ka. Kölnis muidugi on 5% linnamaks, niiet osta midagi ei tahaks, aga vaadata võib, proovida mudeleid jne ja mõnest teisest poest võibolla hiljem osta. Vaatlesime poeaknaid nii kaua, et muuseumisse ei jõudnudki, enne tuli Amphi aeg peale ja sättisime sinnapoole ära, natuke maad oli astuda ka. Kohale jõudsime ikka Melotroni viimaste laulude ajaks. Aga aja parajaks tegemisega probleeme ei olnud – seal olid kohal vist kõik alternatiivseid ja elektrooniliste subkultuuride kaupu müüvad poed üle kogu maailma. Goth, cybergoth, white goth, steam punk, punk, rockabilly, EBM, industrial, isegi mõned RAC suunitlusega asjad, kuigi electro skeene on ses osas väga eklektiline. Svastikat kantakse koos sirbi ja vasaraga niiet silm ka ei pilgu. Isegi korralikku keskaja klassikalist gothi oli. Ja no rahvas muidugi müügilettidele vastav. Madis oma siniste teksade, punase dressika ja valge Postimehe seljakotiga oli ikka väga out of place, kõik olid kui mitte korralikult kostümeeritud ja meigitud, siis vähemalt üleni mustas ja tanksaabastega. Ma vähemalt panin nii solidaarsuse mõttes üleni mustalt riidesse, kuigi minu kergelt hip-hop/getho stiil sai ka nii mõnegi päris pika pilgu stiilis „sa oled küll vales kohas, tšikk“:D Karvaste ja suleliste kogus oli selline, et Eestis ei kujuta ettegi, et neid nii palju eksisteerib. Ikka mida iganes, kõik subkultuurid, mis kannavad musta või võõpavad ennast valgeks olid esindatud. Põnev oli inimesi vahtida. Pilti väga palju teha ei julgenud, mine tea, selliste käest võib peksa ka saada:D
Muusika poole pealt – kaua oodatud Grendel oli täpselt nii halb, kui YouTube’ist Grendeli laivide videosid vaadates tundub:D Teist nii halba laivbändi pole vist olemaski. Isegi sündi ja kidra käigud on kõik lihtsustatud, rääkimata sellest, et laulja ei pea viisi, ei tea laulusõnu, ei tea, kuna ta laulma peab ja ei oska inglise keelt hääldada:O Isegi nii palju ei ole viitsitud, et teeks fono, laseks kõik lindilt ja maigutaks suud, peab ponnistama mikrisse laulda. Kusjuures suurem osa laule on ju elektrooniliselt muundatud häälega lauldud albumite peal. Nii uskumatult halb oli, et kui paar meie lemmiklaulu oli täieliku pornograafiana ette kantud, läksime ära. Elektrikatkestus oli kõige parem osa sellest laivist niikuinii. Japside karaoke neist lugudest kõlaks ka paremini kui Grendel omaenda lugusid laivis mängimas. Neid tuleb ikka plaadi pealt edasi kuulata ja igasuguseid jumalaid tänada, et näiteks Põhja-Soome ei hakanud spetsiaalselt nende pärast sõitma, nagu meil vahepeal plaanis oli.
Hociconi oli palju aega, müügiletid läbi käidud ja kõht tühi, kohapeal müüdav toit aga sellise hinnaga, et isegi purjus inimesed mõtlesid kaks korda, enne kui midagi ostsid, niisiis läksime vahepeal linnapeale. Üle Rheini käimiseks kasutasime silda, mis oli üleni tabalukke täis, neid oli seal vähemalt tuhandeid, pigem vist isegi kümneid tuhandeid. Kui pildid kunagi arvutisse saab, siis panen üles. Kihvt vaatepilt. Palju abiellujaid sealkandis.
Käisime taaskord Mäkis söömas, grillkanaga salat on oma hinda väärt, tõeliselt hea asi. Mango milkshake maitses nagu munaliköör:D Mõnus magus. Jalutasime tagasi ja passisime niisama, kuni Hociconi. Sõdur ostis endale ühe collectors item’i, mis jääb ootama aega, mil see maksab 50x rohkem ja saab kasumiga maha müüa. Ja mina olin päev otsa „oma draakoni“ järele õhanud – üks saksa daam teeb käsitööna igast asju, trolle ja haldjaid ja draakoneid. Ja üks jäi mulle sealt mööda käies silma, minu „I have to have it“ asi sellel festivalil. Kuna ta maksis pea 30€ ja see on mänguasja kohta ikka kuradi palju, siis jäi ära. Päev otsa mõtlesin ta peale, ja kui Sõdur oma plaati ostmast tagasi tuli, tõi mu draakoni ka ära. Nii vähe on vaja, et õnnelik olla:D Nüüd ta istub mul siin kõrval, nina saba peal, tiivad kokku volditud ja ootab, kuni magama saab jääda. Minu draakon, nimega Traakon. Esialgu.
Hocico oli super, nagu Eestiski, aga väikeses kohas oli kuidagi intiimsem õhkkond, kuigi siin oli publik elavam ja kargas rohkem, tekkis Tallinnas publiku ja esinejate vahel parem side, kokkupuude oli vahetum. Eestis me saime mingi 5 lisalugu ka, siin oli festival, kella pealt lõpetamine, et järgmine bänd saaks tulla lava tegema ja pille häälestama.
Märkusena veel, et uskumatu, kui palju sakslased lagastavad:S Kõik prügi lendab käest maha, keegi ei tule selle peale ka, et prügikasti otsida. Vahet pole, kas sees või väljas. Kogu festivaliplats oli õlletopside ja pabernõude ja kõige muu mõeldava ja mõeldamatuga kaetud. Ma KC laivil mõtlesin, et see on skinnide erikomme, et ongi matsid ju. Aga tuleb välja, et kõik on matsid. Ega Saksamaa on küll must, eriti võrreldes Taani või Rootsiga, kus pole tõesti mitte ühtegi kommipaberit ka maas. Aga kontsertipaigad vist koristatakse kiiresti ära ja tänaval kas on head koristajad või ei harrastata sellist käitumist nii massiliselt - nii must ikka ei ole, et võiks arvata, er kogu aeg sellised ollakse.
Läksime läbi lausvihma koju ja tundsime kaasa neile karvastele ja sulelistele, kes olid oma väljanägemisega nii palju vaeva näinud ja end päev otsa nii ebamugavalt tundnud, ainult selleks, et läbi liguneda ja näha välja nagu pesumasina trumlist läbi käinud varesekari. Mõni valge ka hulgas.
Mõned pildid, mis kaamerat peites õnnestus teha:D
No comments:
Post a Comment