Hommikusöök oli jälle vägev, jääb pikaks ajaks meelde. Teekond jätkub. Kölnist siis otse läbi Belgia, peatumiseks ei olnud aega. Võib öelda, et teed on seal sama hullud kui Eestis, kui mitte hullemad. Ja me kasutasime ainult kiirteid ju. Väga jube igal juhul, ei oleks väga tahtnudki seal ringi vaadata, kuigi Poirot’ kodumaa jne. Põrutasime otse Prantsusmaale. Peab tõdema, et ma nüüd saan aru küll, miks sakslased ütlevad, et siia tulevad ainult roomikutel, pidades selle all silmas tanki. Mitte millestki ei saa aru, mitte keegi ei räägi inglise keelt, mitte keegi ei saa inglise keelest isegi aru. Sõita mitte keegi ei oska. Kuradi hullumaja. Ma saan aru küll, miks siin vihmaga kiirteedel kiirusepiirang 110 on, kuigi kuiva ilmaga võib 130ga sõita. Kui niimoodi rida vahetatakse, siis vihmaga ei saa 130 pealt ka pidureid blokki lüües pidama. Suunda hakatakse näitama siis, kui uues reas ollakse. Ja siis jääb see sisse kuni tagasireastumiseni, olgu see või 30 km pärast, või mõnikord kauemgi. No kurat küll, kas ennast ei häiri see vilkumine? Ja kõik teevad nii. Kui suunatule kang alla läheb, siis sinna see jääb. Neil autod ei lülita seda ise välja, kui rool otseks läheb? Ma pole prantsuse autodega kokku puutunud, jumal tänatud. Siin muidugi muuga ei sõideta. Mulle tundub, et William tunneb ennast siin üksiku ja erinevana, igal juhul talle ka ei meeldi siin. Täna hakkas lambist nii tegema, et enam ei vaheta käiku üles, kui gaasi anda:S See ei ole fun, kohe üldse mitte. Kiirteel sõidab okeilt, ei ole hullu, aga väikesed käänulised külavaheteed oma järskude tõusude ja langustega ei meeldi kohe üldse. Otsustasime, et vist tuleb reis lühem teha, mägedesse ei julge nii minna, sureb keset mägiteed kuskil kurvi peal ära, mis me siis teeme. Pariisis ja Verdunis on hotellid bronnitud, seal peab ära käima, ja siis ilmselt suund kodu poole.
Vaatamisväärsustest. Somme on surnuaedu täis. Teed mööda sõites juba näeb iga paari kilomeetri tagant mõnda. Vaatasime neid hulgim. Lisaks kaevikuid. Newfoundlandlaste ja kanadalaste esimese suure sõja panuste mälestuseks rajatud muuseume ja asju. Sõjaajaloo asjad, siinseid lugejaid ilmselt väga ei huvita. Kõige suurema Briti sõjamälestusmärgi juures käisime ka, päris võimas oli. Ja õhtul veel Kanada suur valgest kivist mälestusmärk. Pildid on ilusad, panen kunagi üles.
Kanada mälestusmärk. Hästi ilus.
Briti kõige suurem sõjamälestusmärk. Mina olen ka seal pildi peal tegelikult;)
Kanada kaevikud.
Lambad Kanada kaevikute ümber muru niitmas. Sildid on üleval, et piiretega alast välja minna ei tohi, sest alal võib endiselt leiduda lõhkemata miine. Julmad inimesed need Eurooplased - lambad siis peavad need miinid üles leidma:D
Prantsusmaal sajab kogu aeg. Ja kuradi külm on, mingi 12-17 kraadi, rohkem ei ole päikesega ka. Ja parklad pannakse ka kell kuus kinni, et jumala eest keegi ei sätiks ennast kuskile mälestusmärgi või muuseumi juurde parklasse ööbima. Imelikud on nad siin.
Ja see kiirteede eest maksimise süsteem on igas punktis erinev. Kus maksad enne ja siis sõidad, kus võtad sisenedes pileti ja maksad väljudes... Saa siis aru, kui ühtegi sõna inglise keeles kuskil ei ole ja keegi abitelefonil sellisel kujul inglise keelt ei räägi, et sellest aru ka oleks võimalik saada.
Magamiseks leidsime väikse parkla kiirteel, WCga. WC on umbes nagu Eesti kuivkäimla, aga veega. Kolm seina ja auk maas. Õnneks on invaWC ka olemas ja seal on pott ja uks käib kinni. Seda kasutame:D Prantslased on üks ropp rahvas. Ja mina arvasin, et Saksamaa on must. Siin on ikka kohe tõesti räpane...
Sööma siiski peab. Õhtusöök parklas.
No comments:
Post a Comment