Kust nad tulevad?

19. sajand, gooti elemendid kirjanduses, Poe, "Christabel", "Kruvikeere". Ja tõsiasi, et iga 10 aasta tagant tuleb minust välja lühike inglisekeelne sürr, mis minuga kuidagi seotud ei ole. Esimene kord oli suvi enne esimest klassi, 6aastasena. Selle vorm on kaduma läinud, on mälestus ilmumiskohast Vara mõisapargis, sõnast raven, mille tähendust ma ei teadnud ja neljast riimuvast reast. Teine on säilinud alleshoitud katsetustes, ilmumishetkest kirjandustunnis on selge mälupilt, mida ei saa öelda ülejäänud põhikooli lõpuaastate kohta. Selles võib aimata mõne kaubamajatulistaja mõtteniitide puntrassejooksmist, kuid vormi kergus hirmutas mind toona. Kolmas siis jõudis mõned päevad tagasi, öösel tekkis vastapandamatu soov soojast voodist külma kööki ronida ja valgele paberile 8 rida kirjutada. Kuna ma tavaliselt komponeerin igasuguse teksti väga põhjalikult läbi ning nokitsen filigraanse käitumishäire tasemel detailide kallal, kuni arvan, et ehk teised jäävad rahule (ise ei jää niikuinii kunagi), siis ei oska siinkohal seisukohta võtta - mina seda ei kirjutanud, järelikult ei oska ka kohendada või parandada. Kust ta tuli? Ei ole ka mingi eriti hea luuletus, et kahtlustada transtsendentaalset sekkumist kõrgemalt poolt või jumalikku inspiratsiooni. Kehvapoolse poeedi poolt seestunud? 19. sajand muutis niigi hapra ja vastuvõtliku meele mõraliseks ja keegi, kes tahtis midagi öelda, pääses läbi? Miks tal siis midagi asjalikku öelda ei olnud? Suhteliselt sisutühi ja kehva kunstilise tasemega surmastseen, keeleliselt kohmakas. Pidin sõnaraamatust järgi vaatama, mida tähendab plunge antud kontekstis - minu jaoks on see justkui veega seotud sõna. Müstilised kogemused on müstilised, mis seal ikka.

***
Something wicked this way comes
My heart is ready to burst
A scream escapes from my collapsing lungs
For blood I can feel it thirst

An exhausted stop to grasp for air
I plunge on, stumble, fall down
Then realize, in my final despair -
my Death has caught up with me now.