Wednesday, December 09, 2009

Hüvastijätt

Koera ei ole enam. Kiresinised leegid mu hõbeteral kisendavad valust ja Sõduri Silmad on veekalkvel. Vaid õrnvalge Jäälill ja tormakas Kuupärl ajavad me ümber varje taga ega mõista, kuhu nende öömust saatja siis ometi jääb. Mu seljatagune ei ole enam kunagi kaitstud, kui sammun üle hüljatud lahinguväljade Sõduri jälegedes, täiskuuöödelgi ulun üksi Emanda poole ja keegi ei keri end mu kõrvale lõkkepaistele kerra. Mu käigud on üksildased ja nukrad, vere lõhn ei ole ilma tema sõõrmete võimenduseta pooltki see ja elegantse saatja ähvaradava varjuta ei tõmbu Kondajad mu teelt aupaklikult kõrvale. Hulgun sihitult mööda sügiselõhnalist talvist linna ega leia rahu. Kõik on valesti. Varsti tuleb talv. Ja muretu lapsepõlv on igaveseks läbi. Koer saatis mu käike nii kaua, kui mäletan. Nüüd seisame me neljakesi väravapakul ega tea, kas siseneda või mitte. Tagasiteed ei ole, kui kaua ka pilguga minevikku ei sihi. Mina, Sõdur ja lumehelbekesed. Mis edasi? Ei tea. Hüvasti, Koer, aitäh, et mind saatsid. Me kohtume veel - sealpool Jõge. Ja hulgume taas valitsejatena mööda linna, mis kuulub meile. Külm tera läbi mantlitasku vastu mu reit ja Sina musta deemonina seljataga varjudes luuramas. Oota mind ära, eks. Hüvasti!

4 comments:

Riin said...

:( Mul on nii kahju :(

Leila Tael-Mikešin said...

Imelik mõelda, et üks haukuja ukseavas on vähem, kui sulle külla tulla. Pealegi mäletan teda meie sõpruse algusest saadik, praktiliselt sünnist. Aga kahjuks ei ela loomad nagunii kuigi kaua ja paratamatult tuleb nad matta enne enda igavesele teekonnale minekut, kui pole just võetud kutsikat vanas eas või sureb omanik ebaloomulikku surma.
Sinul siis kolm küünalt, mul kaks - paks kass ja krants lapsepõlvest. Tegelikult oli vist üks koer veel, aga olin liiga väike, et teda mäletada.

...

Asjadest said...

Mu vanaemal oli kass Tondu. Tondu oli omalajal ikka maru hakkaja -ükskord näiteks juhtus, et ta tappis ära tuhkru.

Sellal, kui Tondu veel elas ei osanaud ma teda eriti hinnata -polnud harv, et Tondut õues nähes tõstsin ta sabapidi üles. Mitte kiusamise pärast vaid ma panin väga imeks, et kass nimodi sabapidi rippuda saab.

Samas olime siiski ka head sõbrad. mitte nagu vastiku valge kukega, kes alailma kallale kippus ja keda ma seetõttu regulaarselt kividega pildusin (väike kruus). Kividega loopimine oli ennetav käitumine, sest kukk oli tõesti täielik närvihaige.

Maal oli tollal väga karm elu...

Leila Tael-Mikešin said...

Tundub,et Tondu on väga levinud kassinimi. Minu paks kõuts kandis sama nime :D

Mälestame siis Tondusid ja kõiki teisi lahkunud neljajalgseid sõpru.