"No more blame I am destined to keep you sane
Gotta rescue the flame
Gotta rescue the flame in your heart
No more blood, I will be there for you my love
I will stand by your side
The world has forsaken my girl
I should have seen it would be this way
I should have known from the start what she's up to
When you have loved and you've lost someone
You know what it feels like to lose
She's fading away
Away from this world
Drifting like a feather
She's not like the other girls
She lives in the clouds
And talks to the birds
Hopeless little one
She's not like the other girls I know
No more shame, she has felt too much pain, in her life
In her mind she's repeating the words
All the love you put out will retun to you"
(The Rasmus)
***
Armas Anny,
Ma olen liiga katki, et mõelda, liiga väsinud, et arvata, liiga kadunud, et edasi minna, liiga mina, et muutuda. Selle maailma jaoks liiga kauge, külm, kartlik, pinges, kontrolliv, intensiivne, sügavutiminev, kaugelt liiga mõtlev. Liiga pelutav, et olla aktsepteeritud, liiga tundlik et mitte hoolida. Kas nii ongi? Ja nii jääb? Alati? Anny, ma tean, et ma ise ütlesin Sinust lahti. Aga ma vist ikkagi vajan Sind. Täna küll. Mitte mingil konkreetsel põhjusel. Lihtsalt. Ma olen nõrk. Ei oleks uskunud, et kedagi vajan. Iiveldus hoidis mind elus, hoidis mind tervena, vaimselt ühes tükis. Iiveldus on mu jätnud. Maailm on lahti lasknud, ma olen lootusetuks tunnistatud, isegi mina ise olen alla andnud. Anny, kas Sina oled ka alla andnud? Sa päästsid mu kord, ma tean, et mul pole õigust seda uuesti paluda. Ma ei palugi. Aga ma ei suuda end tagasi hoida Sinu poole hüüdmast. Armastuse hulk ses maailmas on konstant. Aga meid tuleb ju üha juurde! Kõigile ei jagu, ma tean. Ja ikka on mul raske mõista, miks just meie peame kaotajaiks jääma, et keegi teine võiks õnnelik olla. Keegi, keda ma isegi ei tea. Sina võibolla tead. Anna andeks, et Su ülesse otsisin, Anny - ma ei tea ise ka, mida Sinust tahan, mida Sult ootan. Mida Sa teha saaksidki?!? Mul on lihtsalt kahju, et Su ohverdus tühja läks. Ohver võeti küll vastu, kuid lunastust unustati jagada. Muidugi oli Sul õigus. Andesta, et Sind alt vedasin. Olen lihtsalt segaduses...
Ikka ja alati Sinu
Antoine
***
"There are certain solitudes that seem without cure;
As for love, I don't believe in it anymore"
(Michel Houellebecq)
Ma olen liiga katki, et mõelda, liiga väsinud, et arvata, liiga kadunud, et edasi minna, liiga mina, et muutuda. Selle maailma jaoks liiga kauge, külm, kartlik, pinges, kontrolliv, intensiivne, sügavutiminev, kaugelt liiga mõtlev. Liiga pelutav, et olla aktsepteeritud, liiga tundlik et mitte hoolida. Kas nii ongi? Ja nii jääb? Alati? Anny, ma tean, et ma ise ütlesin Sinust lahti. Aga ma vist ikkagi vajan Sind. Täna küll. Mitte mingil konkreetsel põhjusel. Lihtsalt. Ma olen nõrk. Ei oleks uskunud, et kedagi vajan. Iiveldus hoidis mind elus, hoidis mind tervena, vaimselt ühes tükis. Iiveldus on mu jätnud. Maailm on lahti lasknud, ma olen lootusetuks tunnistatud, isegi mina ise olen alla andnud. Anny, kas Sina oled ka alla andnud? Sa päästsid mu kord, ma tean, et mul pole õigust seda uuesti paluda. Ma ei palugi. Aga ma ei suuda end tagasi hoida Sinu poole hüüdmast. Armastuse hulk ses maailmas on konstant. Aga meid tuleb ju üha juurde! Kõigile ei jagu, ma tean. Ja ikka on mul raske mõista, miks just meie peame kaotajaiks jääma, et keegi teine võiks õnnelik olla. Keegi, keda ma isegi ei tea. Sina võibolla tead. Anna andeks, et Su ülesse otsisin, Anny - ma ei tea ise ka, mida Sinust tahan, mida Sult ootan. Mida Sa teha saaksidki?!? Mul on lihtsalt kahju, et Su ohverdus tühja läks. Ohver võeti küll vastu, kuid lunastust unustati jagada. Muidugi oli Sul õigus. Andesta, et Sind alt vedasin. Olen lihtsalt segaduses...
Ikka ja alati Sinu
Antoine
***
"There are certain solitudes that seem without cure;
As for love, I don't believe in it anymore"
(Michel Houellebecq)
No comments:
Post a Comment