Täna on täpselt selline öö, mil tõmbaks mustad nahkkindad kätte, libistaks hõbeskalpelli taskusse ja suunduks tänavaile hulkuma. Vilu hommik ja karge päev on siravate tähtedega öö asemel suubunud uttumattunud vaikusse. Isegi igivalgustet Annelinn vaikib, tormlevad inimesed õdusas äraolemises klaasaukudega betoonakvaariumeis igapäevasest mõttetusest puhkamas. Üksiku aeglaselt mööda veniva Audi karvakasvanud juhti silmitsen samasuguse uudishimuliku kummastusega, millega tema silmad mindki veel pikalt tagant järgi saadavad. Kui meie teed paari kvartali pärast uuesti ristuvad, lisab ta ehmatusega gaasi ja kihutab vaatamiseks peatumata vilkuva kollase tulega ristmikust üle, teises Annelinna otsas kolmandat korda kohtudes peegeldub tema silmist juba hirm. Jäängi mõistatama, kartis ta mind või omaenda südametunnistust...
Möödun surnuaiast. Peatun, piilumaks sisse valvurimajakese pimedatest akendest. Tuled kustuvad siin varakult - valvurile on see vaid tööpost, ta ei ela siin. Mina elaksin. Hea meelega. Olgugi Annelinna serval ja suure tee ääres, ei tule inimesed siia lihtsalt niisama. Kui, siis meiesugused. Neile ei pane ma pahaks.
Pärnaallee on udus ilus, kuid tänavad on lummavamad. Suundun majade vahele tagasi ja seal Sa oledki. Märkan Sind juba kugelt ja tunnen selja tagant ära. Sa ei kuule mu samme, isegi mitte koera küünte klõbinat asfaltil - ta järgneb mulle sama truult kui mina Sulle läbi ripsmetelekleepuva ja sõõrmeiderutava udu - nii enese mõtetega hõivatud oled Sa. Hulgud sihitult betoondžungli sillutatud radadel, seletad midagi omaette ümbrust märkamata ja põikad hämmastusega eemale teele ette jäänud murulapist, mis ähvardab ilusad pehme tallaga nahkkingad märjaks teha. Järgnen Sulle, imestamata hetkekski Su siinoleku üle. Koer järgneb mulle. Ei teagi, kaua nii eksleme, palju maad läbi käime - koer minu kannul, mina Sinu kannul, Sina mind otsimas. Tüdinen lõpuks - Sina oled liiga hõivatud oma mõtetega , mina tahan põnevust. Ühe väreleva valgusega tänavalaterna all peatun ja sosistan Su nime. Sa seisatad, vaatad tagasi ja samal momendil katkeb hõõgniit laterna pirnis. Mina olen nüüd varjus, udu omakorda sõbralikus abivalmiduses mu ümber mähkumas, Sina aga seisad eredas lambivalguses ega tea, mida peale hakata hetkeks silmatud pildiga hallis vihmamantlis kaabuga tüdrukust, kelle seljataga seisis tohutu põrgukoer ja silmis leegitses sinine tuli ning kes sosistas Su õiget nime kõuehäälel, mis veel koduteelgi Su kõrvus kaigub...
2 comments:
kõigepealt ma tänan nende sõnade eest, õigemini selle kuma eest, mis nendega kaasnes.
kas ma tohin küsida..kuidas sa oled leidnud selle tee, mis viib sind üle selle nn reaalsuse mida meile iga päev, igal hetkel, mil kohtame seda illusiooni meie ümber, peale surutakse..ma tunnen vägistatuna, see matab elu hinguse..kuidas kuidas...end tapmata muuta see luuleks, unelamaks..olla kulg selles reaalsuses on minu jaoks raske, väga raske..
Lugesin hiljuti sellist mõtet: "On inimesi, kes mõtlevad enesetapust. Ja on inimesi, kes lähevad magama. Mina lähen magama." Ja nii ongi. Unenäod ja püüdmatud ideaalid, illusioonide kättesaamatus ja reaalsuse kaugus soovitust - kui unelm on realiseeritav, ei inspireeri ta enam... Tuleb minna magama.
Post a Comment