Kraanakaamerad ja industrial

Alustasin õppematerjalide manifestist. Esimese lause lõpust valis mu
iTunes järgmiseks palaks Hocico "Nightmarei". Muigasin ja jätkasin üha
kasvava adrenaliinierutusega lugemist, gothic industrial muutmas südame
rütmi ja pateetiline, vaimustavalt kaasahaarav, loomuomast mässumeelsust
valju röögatusega äratav revolutsioonileärgitus täitmas kujutlust peagi
saabuvast kunstilisest gurmaanielamusest. Manifest on võimas,
paljulubav, kaasahaarav, stagneerunud ilutsemiskunstis sügavalt pettunut
oma erke esteetikatundlaid välja ajama sundiv, uue ja teistsuguse
väljenduslikkusega ahvatlev. Minu jaoks on filmitööstuse kraanakaamerad
ämblike järel maailma kõige õõvatekitavamad asjad, ja ma jumaldan
hirmutunde kõditust otsmikusagarast paar kraadi paremal ja mõned
sentimeetrid sügavamal kõrva taga. Tekstinäidete juurde asusin erutusest
säravate silmade ja nüüd juba teadlikult taustaks valitud industriali ja
dark ambiendi mõistlikkusthalvavate helide saatel.

Kunst on juba oma olemuselt mäss tavalise, ohutu, igapäevase,
väikekodanliku kapitalismistnõretava esteetilisusepuudumise vastu, nüüd
kuulutatakse see aga mitte lihtsalt revolutsiooniks vaid vägivaldseks
militaristlikuks riigipöördeks. Loen näidendeid. Buzzi "The Futurist
Prize" täidab ootusi - mis saaks olla veel ilusam, kui end oma kunsti
tehes füüsiliselt ohverdanud artist - ülim kunstnik, üdini, läbinisti
sandistunud, maailma kõige tehislikum inimene! Oleks siis võimalik ette
kujutada veel täiuslikumat teatrit kui Cangiulio "Detonation" -
Tegelane. Kuul. Kärgatus. Ideaalne teater! Elagu performance!
(Kõrvalpõikena assotsieerub kohe Von Krahli "Tabamata ime" Marianne
Kõrveri film!)

Jätkan luulega. Entusiasm saab kerge hoobi, kuid hoog ei rauge. Siiski
ei ilmne luules midagi eriti uuenduslikku, kardinaalselt teistsugust.
Soffici "Crossroads" kõlab futurismina - tehnikaülistusega kaas ja puha
eksole; "I, the impoverished son of civility,/in love with barbarity"
Buzzi "Gypsys" on juba vastuoluline kujund, mis tekitab segadust
futurismi seisukohast lähtudes, kuigi mulle isiklikult on ülimalt
arusaadav ning loogiline; järgmiseks huupi valitud Palazzeshi "Who am
I?" on juba pettumustäratavalt romantiline, evimata aga viimasele selle
hõrkust andvat sentimentaalsuset nõretavat pateetikat.

Kulmukortsutusega suundun kujutava kunsti juurde. Ja kohe meenub
keskkooli kunstiajalooõpikute imbetsiilsuseni leierdatud Balla jalutav
taks. Mõistan, et raketikütuse heitgaasipahvakus taevaid vallutama ning
jumalaid omaenda käega peatustama kihutava kunstniku tohutud
adrenaliiniuimas loomeväed on võimetud lõuendi ja värvipaleti ees, kuid
futuristlik kunst on tõesti mannetu manifesteeritud ambitsioonide
kandjana. Foto ja video annavad siin vabamad käed ja fantaasiale voli
ülehelikiirusel alumiiniumpurgis maakiviseina rammida. Kuid sinna on
veel aega.

Moog pole veel sündinud, industrial pea kahe inimpõlve kaugusel
tulevikus. Kuid muusikas manifesteeritakse juba noise - muusikaline lärm
kui selline, julge üldistusena kogu tänapäeva muusikale alust panev
esteetiline kategooria, harmooniavaba müra kultus, mille otseseks
järeltulijaks laupäeva pealekesköisel tunnil ka minu kõlareist otse ajju
voogav gothic rock, dark ambient, musique concrete, dark metal jne. Kui
ka mitte mainstream teoreetilise kunstivooluna, siis vähemalt muusikas
on futurism rohkem elus kui kunagi varem.

Kuid üldiselt valmistas futurism rakendatuna kunstis mu palavikulisele
ootusärevusele mõruda pettumuse. Kõige futuristlikumad tekstid on
ilmselt kõik need kümned (lausa pealt paarisaja eksole) manifestid,
millede keele- ja kujundikasutusest õhkab jõulist vallutustungi,
ekstaatilist jõukummardamist, vastupandamatut mässu mässu pärast,
anarhilist peatamatut teadvusevoolu. Taiesed ise jäävad mannetuks
väljakuulutatu varju otsinguiks, kui teatritekstid vahest välja arvata.
Futurism ei ole paberile püütav. Ta on liikuv, aktsiooniline,
reaktsiooniline, performancelik. 20. sajandi alguse futurism on Vana
Testamendi prohvetite ettekuulutus Jeesuse tulekust. Me elame tulevikus.
We live in futurism.


"Nagu igal teisel idioodil, on ka sellel grammatikal pea, kõht, kaks
kätt ja kaks tömpi jalga, aga tal ei saa kunagi olema tiibu."


Ja Concordid said lennukeelu...