Verstapostid

Ei ole veel piisavalt külm. Puud on küll kollased, kuid veel kaugeltki mitte paljad. Hall ei kata õhtuti raagus põõsaste mustavaid oksi, kuigi hommikul juba mõnikord katab. Poriloikudel ei ole jääkirmet ja õhk ei värise lumehelveste ootuses, kõrgrõhkkondade kargus pole siia veel jõudnud. Tahan jalgu trampida ja karjuda, nagu jonniv laps: "Ma tahan, et Sa oleksid siin!!!". Iga sentimeeter mu kehast kisendab Su puudutuse järele, kuivad pragunenud huuled janunevad Su hingeõhu magusust. Ma pean taas libistama kätega üle Su valge ihu portselanpehmuse, tundma sõrmede all Su kägiveeni erutunud tukslemist. Tahan tunda Su käsi oma ihul ja väriseda Su puudutuse tulisusest. Kuid igatsus rebib sügavaid veritsevaid vagusid hinge ja see valu on füüsiline. Järjekordse madalrõhkkonna toodud udu mähib aguli oma ämblikuniidi niiskusesse ja kustutab kalmistul küünlaid. Linna halvab vaikus. Ootust saaks justkui terava noaga viiludeks lõigata. Päev päeva järel järjekordne viiluke. Meie aeg ei ole enam kaugel.