Get your guns /Our time is up, c'mon /'Cause now it's time to run /We've gotta make it out tonight

Pop up live shows are kind of perfect. You can get close to the fans without it being physically dangerous and it's a personal experience for everyone, something fans will cherish for a long time and the artist can enjoy and have fun. It's kind of impressive how he can't keep a straight face with all the fan girls screaming "I love you!", but still manages to put on a performance and sing the song. And I love the light of the setting sun over that intimate little concert, creates a lovely lazy afternoon ambient.  And of course I just love that song :)

Socializing

People want to talk to me lately. Random people at random places want to stand around for 30 minutes and tell me their life story. The delivery guy who brings me the dog-stuff I order from the online shop, the clerk at the bank, my handler, my teacher at the business class, the pizza guy, the mechanic who changes my tires, the postman, someone I knew in high school but haven't met for 15 years... Pretty much all the people I have casual contact with during my visits to the town or who come by my house on an errand  want to extend that brief contact to a meaningful conversation for some reason. Or just stand around and chat. I don't really do chat or small talk, it's an incredibly difficult concept to master for an Aspie. So I nod and smile a lot and sometimes grunt sympathetically and they just go on and on, telling me things I don't tell my closest friends and acting like it's all casual and normal. Is the world getting really THAT bad, that anyone without a smartphone in their hand will do as a confessor? People are willing to spill their guts to anyone who looks friendly and will listen? I've never been a very approachable person, my features are stern-looking and I'm often serious - a combination, that makes me look angry. And I always look like I'm hurrying somewhere. So it's not about me looking like a therapist and inducing this will to confide in everyone I meet. It's weird. I don't mind, it's not like it's unpleasant to listen to people talk about themselves, some of them are really interesting individuals and someone SHOULD listen to them, they have a lot to say. But it's difficult for me to hold up a conversation, a lot more difficult than it would be for anyone normal. Asperger's is one thing, my natural timidness and instinct to avoid other people is another, and they make a killer combo for casual acquaintances. It's a lot of work for me to talk to strangers and it wears me out. But that's not even the main reason this phenomenon freaks me out. The main question in my head is - why? Why do these strangers need someone they don't know to listen to their stories? Most of them have friends and family, loved ones, close relationships. Don't those people listen? Is the whole world turned into smartphone-zombies already? Is this it, is this the reason? Are their loved ones so submerged in their online worlds they forget to pay attention to the people that are right there by their side? Now that scares me. Anyway. Ask your loved ones how they are. How their day went. Are they happy. What bothers them. What do they dream of. Listen to them. Put your phones away. I never get anything done if I need to listen to all the stories of all the people I meet... 

Time

See hetk, kui sa äkitselt taipad, mida teine sulle öelda tahtis - 10 aastat pärast vestluse toimumist. Mul on päris hea meel, et tollal teineteisest mööda rääkisime - mu elu oleks väga teistsugune, kui oleksin Sinust õigesti aru saanud. Ja ma olen täiesti veendunud, et praegune versioon meeldib mulle rohkem. Aga tea, et ma vahel siiski mõtlen Sinust. Mitte kahetsusega - see on mingi kummaline härduse ja nostalgia vahepealne emotsioon, millel ilmselt nime ei olegi. Aga tea, et ma NÜÜD mõistan (ma tean, et Sa mõnikord lugemas käid). Mõned muud asjad loksusid ka paika peale seda äratundmist. Ma tean, et Sa andestad. Aga sorry ikkagi - ma tõesti ei tulnud selle peale toona. Shyness is nice, and shyness can stop you from doing all the things in life you'd like to. 

Je t'embrasse!

-Lumivalgeke-

Subatlantic meeting

you walk along the winding road

I anticipate you from afar

and white birds fly between us

it's so good my dear, that you never know

never know what's going on inside me

I await the flame that eats your cigarette from farther side

on other side - your lips so pretty

it is life my dear

that knocks us from our feet

and love

that lasts forever, do you hear me

The Song

There's this one song that embodies almost 10 years of the most significant relationship of my life. Not just the lyrics - the melody, the rhythm, the feeling in it. My mind's been occupied lately, but this is always there somewhere. "Never gonna be easy, was it? Didn't think it'd be so much fun!". It was there when we started and still there 10 years in. Has to be special:)  This deserves it's own post in my "listening lately" list. 

 

 

 

SNOW PATROL

"I Won't Let You Go"

No one can ever follow
No one can ever know
Wind up the spinning top and watch it go, watch it go
Never gonna be easy, was it?
You didn't think it'd be so much fun
Smile comes despite the danger - get some, get some

There's something happening here
There's something here that I just can't explain
I know I'm where I belong
Deep down inside I am no longer lost!

I won't let you go
(This is what you really want)
So don't let go of me
(This is what you asked for)
I wanted something more
(This is what you really want)
I wanted this right here
(This is what you asked for)

No one can ever follow
No one can ever know
Wind up the spinning top and watch it go, watch it go
Never gonna be easy, was it?
You didn't think it'd be so much fun
Smile comes despite the danger - get some, get some

There's something happening here
There's something here that I just can't explain
I know I'm where I belong
Deep down inside I am no longer lost!

I won't let you go
(This is what you really want)
So don't let go of me
(This is what you asked for)
I wanted something more
(This is what you really want)
I wanted this right here
(This is what you asked for)

We laughed until it hurt
(This is what you really want)
And it hurt until we wept
(This is what you asked for)
The dead upon our feet
(This is what you really want)
But there's joy somehow in me
(This is what you asked for)

You're not as strong as I am
You're not as strong as I am
This is what you really want
This what you asked for
This is what you really want
This what you asked for

I won't let you go
(This is what you really want)
So don't let go of me
(This is what you asked for)
I wanted something more
(This is what you really want)
I wanted this right here
(This is what you asked for)

This is like 1, 2, 3, 4 now
Come back to carry us now
1, 2, 3, 4 now now
(This is what you asked for)

This is like 1, 2, 3, 4 now
Come back to carry us now
1, 2, 3, 4 now now
(This is what you asked for)

I like weird things

That moment, when you walk past someone you know very well but  who doesn't know you (at least is not supposed to know you), and they look right at you and smile, with that knowing sparkle in their eyes. I almost fell over, but managed to smile back and walk on. Only one thought in my mind - who told him about me? And more importantly - WHAT did they tell him about me?!? The dangerous life of a former stalker/groupie and the memories of stupid, but incredibly fun stuff once done. Giggled to myself while I walked on and suppressed the urge to look back. And walked into my first real life crush, out shopping with his wife. Some days are crazier than others. Or maybe I just don't get out of the house often enough.

Fall

I don't know if the reason is the weather, a flaw in my character or just pure laziness, but somehow, on days like today, I'm never capable of doing anything but sitting in an armchair with a book in one hand and a cup of chai in the other, daydreaming. When the sky is the same colour dark gray as the bare fields in the distance and the cold Autumn rain has been beating against my windows for days. There might be a couch instead of the armchair - or my bed, or even the bedroom floor, covered with pillows and blankets. And chai is a recent edition, I've only started liking it this Autumn, it used to be coffee or tea with cream or hot chocolate or hot milk with honey and Carmolis. But a book, a cup with something warm, and daydreaming instead of reading remain. It's been my little ritual since I was small. The bleak, gloomy and depressing November has always kind of been my thing. The time I can curl up in a blanket and create a cosy, snug place for myself somewhere in the warmth of my home, withdraw from everyone and everything and contemplate on the state of the world we live in. As I age, it gets harder and harder to rip myself away from this content still and walk out of the door in the morning to do everyday stuff - go to school, converse, socialize, work. It's manageable for the rest of the year. But November, when raindrops form rivers on my windows, and everything is the same shale gray where-ever you look, and the sky hangs above the world like a wet cloth and the flames in the fireplace are the only patch of colour anywhere and the smell of an unread book lingers in the alluring waft of a hot drink... I find it insufferable to do anything but sit in the warmth of the fire and daydream. 

Esimene jaht

Jäine veebruarituul sasis Lumeliblikate kõrvu kui nad mängeldes lumehelbeid taga ajasid ja tuulelt tiibu laenates väljaku kohal üksteise ümber keeristena tiirlesid. Lumivalgeke nõjatus nende lustimist kaabuserva alt silmitsedes kustunud laterna vastu. Kes võtaks tõsiselt kunagist linna valitsejannat, keda saadab neli itsitavat Lumeliblikat ja kes nädalavahetuseti soojust õhkava pliidi kohal toimetades käeseljaga laubale tikkuvaid kiharaid kõrvale lükkab, maasikatega põll ees ja põsed õhetamas? Naise silmis välgatas helesinine kuma ja kui ta Lumeliblikad ilusti käsutas, vakatasid hetkeks isegi saiakooriku pärast kisklevad noored hakid. Summutatult kihistades, kuid korralikult ja distsiplineeritult rivistusid Lumeliblikad käskijanna seljataha ja linn pidas hinge kinni. Paljugi oli muutunud, nii linnas kui Lumivalgekeses. Kuid paljugi oli endine. Lumeliblikad ei itsitanud enam, isegi kõige nooremad mitte, ja nende lihaste pingsast ärevusest oli selge, et tegu ei ole pelgalt kenade valgete aksessuaaridega daami südaöisel jalutuskäigul.

Varjust varju libisedes liikus Lumivalgeke mööda vana linna munakivisillutisega tänavaid ja ootas saaki. Mehe sammud külmunud kividel kõlasid õõnsalt ja nende kajas võis aimata hirmu tõtlikkust. Hääletult sööstsid Lumeliblikad kõrgete kivimajade vahel keerutavas tuules sammude kaja suunas. Lumepöörisena keereldes otsisid nad jälgi, uinuva linna vakatanud tänavaid mööda lõhnu jälitades, edasi ja edasi. Sihikindlad, vaiksed, väikesed lihased pingul. Kõige vanem kihutas ees ja äkitselt hakkas ta laulma. Seal ta oligi – tänane jahisaak, tõtlike sammude autor, pikk sale siluett mustas mantlis. Tuules pööristena tanstsiskledes ja lauldes asusid nad hilja peale jäänud tõttajale lähenema, üha keereldes ja keereldes, kogu tänava ulatuses hoogu võttes, sööstes, varjudes, edasi sööstes. Keegi ei naljatlenud enam, ka noorim mitte. See ei olnud mäng, see ei olnud treening. See oli jaht. Tema esimene.

Jahtijate kannul varjust varju libisev Lumivalgeke muigas omaette. Nende laulu ei suutnud tuule ulgumisest ümber krobeliste kiviseinte nurkade eristada keegi peale tema. Ja oh, kui ilusti nad laulsid. Ta oli neid hästi õpetanud.

Tänavakivide lumekristallidest kate sillerdas külmanäpistuses ja kanalisatsiooniaugu võre vahelt kõnnitee servas tõusis auru. Üha lähemale ja lähemale viis pööristants Lumeliblikaid mehele. Möödatuhiseva tuuleiili sabas sööstis kõige noorem neist äkitselt ette ja mehest mööda, nii lähedalt, et peaaegu riivas saagi põlve.

„Tasa!“ sosistas Lumivalgeke, „Mitte nii tormakalt!“.

Pakasega võideldes üritas mees õhukestes nahkkinnastes käsi vastamisi hõõrudes natukenegi sooja saada. Sammu pikendades keeras ta hõredamalt valgustatud sobivalt kõrvalisele umbtänavale.

„Nüüd!“ sosistas Lumivalgeke tungivalt, mantlitaskus sooja vere ootusest külmalt pulseerivat tera pigistades, ja revolvrikuulina sööstis üks Lumeliblikatest mehest veidi eespool oleva laterna suunas. Heleda plaksuga purunes pirn ning mees seisatas ehmatusest. Käsi kinnaste sees soojasaamiseks rusikaisse kerides vaatas ta ettevaatlikult end ümbritsevas pimeduses ringi. Südamelöögid kiirenesid tasapisi.

Lumivalgeke silmitses kahvatut tumedasilmset nägu ja mõistatas, mis värvi võiksid olla juuksed selle ebapiisavalt külmakaitset pakkuva musta mütsi all. Mees oli pikk, heas vormis, kindlasti teel kohtumisele. Maitsekas tume riietus, tagasihoidlik, kuid aimatavalt maskuliine parfüüm, rõhk stiilil, mitte ilma karmusel. Jälle oli naisel põhjust oma Lumeliblikate üle uhke olla. Saaki nad oskasid valida.

Kõheldes keeras mees teekonna suunda tagasi ja ärevalt ringi vaadates astus edasi pimeda sõõri südamiku poole enda ees. Kõige vanem Lumeliblikas sööstis paigast ja rammis kogu oma jõuga mehe põlveõndlaid, rutates kohe edasi, et järgmine saaks möödasööstul riivata raskelt saagi turja. Kolmas ründas jäise tuuleiilina eestpoolt mehe nägu, ning põlvili kukkunud ohver kägardas end vastutuult kummargile. Noorim Lumeliblikas keerutas ta ümber kristallkülma pöörist ja teiste liitudes peksid jäänõelad raugematus raevus kogu mehe keha.

Lumivalgeke astus pimedusesõõri saapakontsade iseteadlikult võrgutava kopsimise saatel ja keeristorm oleks pidanud ta kaabu kaasa viima. Soojalt naeratades ulatas ta mehele jänesenahaga ääristatud nahkkindas käe ning aitas külmast kange teelise püsti. Värisedes mantlilt jääkristalle maha rapsides naeratas mees oma hukule vastu.

„Kohutav ilm öösel väljas olemiseks!“

„Või imeline,“ vastas Lumivalgeke.

Ta hääl oli mahe ja rahustav, sügav tüünus selles summutas igasuguse ettevaatuse. Tera välgatust ohver ei näinud, üllatus tema näol tuli mööda kaela alla nõrguvast soojusest ja põlvist kaduvast jõust.

Üle linna laotunud pilvedest langes laia valget lund. Lumivalgeke tõmbas hoolika vilunud liigutusega skalpellitera valgesse siidtaskurätikusse puhtaks ning kattis verise taskurätikuga laiba näo. Mustajuukseline võõras hakkas tasapisi helvestega kattuma. Müts oli varjanud hoolikalt pöetud läikivmusti kiharaid. Lumeliblikad ajasid jälle tuuleiile taga ja kihistasid omavahel. Nad olid verd maitsta saanud ja nad olid jahiga rahul. Naeratus mängles Lumivalgekese huulil, kui ta nende hullamist silmadega saates aeglaselt laibast eemale, kodu poole jalutas. Tema sammud ei kajanud tihedas lumesajus.

Lars von Trier, "Melanhoolia"

Jah, oleme kokku leppinud. Ma olen õnnelik.

Kõik need arusaamatusest väändunud kaastundenaeratused. Haigus, diagnoos. See tülpimus ja hukkamõist, mis peidab end kaastunde maski taha. Majatäis inimesi, kellel on täiesti ükskõik, peaasi, et pruut naerataks, peaasi, et nende vaevaga üles ehitatud näilisusemaailmadesse auke ei löödaks, et kõik sujuks traditsioonidele vastavalt. Kõned peavad olema, tants peab olema, tordi lõikamine PEAB olema. Hilinemine põhjustab nurinaid ja keegi isegi ei taha aru saada, sest aru saamine nõuaks süvenemist, sügavuti minemist, kellegi teise vastu huvi tundmist - oma egotsentrilisest maailmast korraks välja astumist. Või mis veel hullem - kellegi võõra sinna sisse laskmist. Claire mõistab Justine'i haigust, on leppinud selle olemusega, on nõus aitama. Ta vihkab... haigust? Või oma õde? Kuna Justine ON haigus - depressioon on nii suur osa temast, et defineerib isiksust - siis mõlemat. Sest depressioonik on nagu narr - tal on võime öelda välja alasti tõde. Tal on luba näha maailma sellisena, nagu see on. Õigus näha näilisuse ja maskide taha. Depressioonik teab asju.

Te tahate, et ma oleksin õnnelik. Õnn on rahulolu, eluga, endaga rahul olemine. Ära ihalda seda, mida sa ei saa, õpi armastama seda, mis sul juba on. Siis oled õnnelik. Ära taha muuta seda, mille muutmine ei ole sinu võimuses. Õnn on vaikne leppimine sellega, et maailm, milles elame, on perses. Ja iga järgmine põlvkond keerab selle veel rohkem perse ja paremaks ei lähe mitte kunagi. Aitäh pakkumast, aga ma vist jätaks vahele...

Depressioon. See on nagu tiisikus või aids - moehaigus, defineeriv diagnoos, see nagu asetaks haige ühiskonnast väljapoole, kõrvalt vaadates on selles isegi midagi ihaldusväärset. Et olla tõeline kunstnik, kogeda tõelist maailmavalu, luua tõelist poeesiat, peab olema depressiivne. "Küll tal on vedanud, ta tunneb nii sügavuti, tal on nii lihtne seda loomingus väljendada, ma soovin, et ka mina tunneksin seda kaunilt musta sügavikku". Minge perse. Igaüks tahab olla so fucking special, eriti õrn tundeinimene, kes mõistab maailma asju sügavuti, tunnetab planeedi valu... Fakk. Idioodid. Maailmas ei ole midagi, mida meiesugused tahaksid rohkem, kui normaalsus. Võimet siiralt naeratada, tunda rõõmu sellest, mis on ja mitte ihaleda kättesaamatut, olla rahul endaga ja maailmaga. Seista, veinipokaal käes, ja naeratades vestelda ilmast ja tõusvatest hindadest - ilma kandikult pudelit haaramata ja seda ühe sõõmuga tühjendamata, ilma fantaseerimata selle pudeli vestluskaaslasele pähe puruks löömisest. Soovida palju õnne sünnipäevaks, analüüsimata, et õnnelik olemine tähendab globaalsest pildist täielikus teadmatuses viibimist ja kas ma ikka soovin, et keegi oleks nii kuradi loll. Kas ma ikka tahan, et see inimene vaataks vaikides pealt, kuidas inimkond rühikal marsil mitte ainult enda vaid kogu planeedi huku poole sammub. Me ei soovi midagi rohkem, kui ühel kuradi hommikulgi ärgata üles ja TAHTA ennast voodist välja ajada, näha algavat päeva mitte võitlusena elu ja surma peale, mille kaotamine juba eos tundub maailma ilusaima mõttena, vaid toreda fucking seiklusena, kus iga nurga taga ootab uus kaunis fucking üllatus! Me ei taha olla so fucking special, me tahame olla fucking normaalsed! Lõpetage ära see kuradi depressiooni romantiseerimine, rasik. Ei ole romantiline tunda füüsilist kurnatust pelgalt mõttest, et sa pead ennast hommikul püsti ajama ja alustama järjekordset kuradi päeva. Et üldse ellu jääda, jagada iga minut, iga kuradi liigutus uuteks ülesanneteks, sest terve tegevus korraga tundub ületamatu, saavutamatu kaugus. Panen äratuskella kinni. Tubli, hästi, algus on tehtud. Lükkan teki pealt ära. Ei tõmba seda tagasi, mis sellest, et külm on ja hommik annab kogu kehale lõuahaagi. Tubli. Teen silmad lahti. Hästi. Tõusen istukile. Ei mõtle veel riidessepaneku ja hommikusöögi tegemise peale, sinna on veel mitu tegevust aega. Jalad üle voodiääre. Tõsine faking saavutus! Tõuse nüüd püsti ja käi kusel ära. Tubli kuradi töö. Mille kuradi päralt, ah? Kõik, mida me tahame, on olla normaalsed ja tõusta fucking üles. Või maha kärvata, sinnasamma voodisse. Päevast päeva heliseb äratuskell ja iga liigutus on uus mägi, millest üle ronida, ja eesmärki ei ole. Voodist välja saamine ongi eesmärk. Söömine. Lehe lugemine. Koertega jalutamine, sest kellegi teise seedesüsteemi talitluse tulemi väljastamine sõltub sellest, et sa ennast hommikul voodist välja ajad. On ikka sitaks romantiline küll, eksole. Mälu. Mälu veelkord. Mälu veel kaks korda. Neela. Korda homme. Sest see kuradi karkass ei seisa muidu püsti. Ja see põhjustaks sitaks palju jama teistele inimestele, kui sa ühel hommikul enam päriselt ka ei suudaks end voodist püsti ajada. Mõnda neist ma armastan. Niiet mälun. Ja neelan. Ja jagan oma faking päevad murdosadeks, ülesanneteks, mida ma olen suuteline täitma. Ükshaaval. Mine välja. Pane uks lukku. Mine taksoni. Ava uks ja istu sisse. Edasi on kõik korraldatud. Claire vihkab teda, aga Justine on ikkagi ta õde.

Maa on kuri, ütleb Justine. Maa on lihtsalt emane - emotsioonid üle mõistuse, kaastunne oma laste suhtes, olgu nad kui sitased ussikesed tahes. Inimene on kuri. Elu kui selline. See kõikehaarav vajadus kasvada, sigida, paljuneda. Mõistusthalvav instinkt oma sitaseid geene edasi anda. Elu on kuri. Elu on Kurjus. Kristlased said vähemalt ühes asjas tõele üsna lähedale. Nad ei läinud lihtsalt lõpuni, piiritlesid paratamatuse nautimise saatanlikkusega, paratamatuse enda tegid jumalikuks. Ju see jumal siis on ise ka kuri. Võilill pressimas ennast läbi asfalti, puu kasvamas keset betoonseina, seitse miljardit inimest, pandakarud ei ole kõikidest pingutustest hoolimata välja surnud. Vot see on kurjus. Planeet on lihtsalt loll emane oma lolli kaastundega. Melanhoolia päästab mõlemast. Nii rumalusest kui kurjusest. Ma ei ole kindel, et isegi mõistus midagi neutraalsemat on. Ikka seesama eluga kaasas käiv subjektiivne kurjus.

Ma ju pingutan. Naeratan ja naeratan. Ma ju pingutan. Sellest ei ole lõpuks ikkagi sittagi kasu. Claire teab. Mida Michael siis ootas. Meie peale ei saa kindel olla. Me pingutame mõnda aega, aga varem või hiljem kukub see kuradi kaardimajake ikka kokku. Ja siis tuleb algusest peale hakata. Ärkamisest. Silmade avamisest. Kas kellelgi on üldse sellist kannatust, et pikemalt vastu pidada, seda käima õppimist teist, kümnendat, sajandat korda pealt vaadata?

Elu ja filmi vahe on selles, et elus ei ole Melanhooliat, kes kõik lahendaks. Kõik kordub, algab uuesti ja uuesti, kukub kokku ja algab taas. Iga päev tuleb ärgata. Ja mingit lootust, et tuleb ekslev rändplaneet ja sellele kõigele punkti paneb, ei ole. Tahate teada, mida ma sellest väljavaatest arvan? It's a fucking piece of shit.

Iga dekadendi arusaam ideaalsest lõpust on reaalsus ainult filmides. Reaalsus aga takerdub jalgade ümber ja seda on raske kaasa vedada...

28.07 - Läti, kodu

Mina jäin Poolas magama ja kui ärkasin, siis olime Lätis ja päike tõusis. Way to go Sõdur! Bensuka söögikoht oli kinni ja koos sellega ka WC, aga mingi ehitus käis seal, niiet oli ehitajate teisaldatav peldik. Varustasin selle paberiga ja käib küll. Magasime. Kui üles ärkasin, varustasime uuesti peldiku paberiga, see oli vahepeal sealt otsa saanud. Sõdur tõi bensuka poest piima ja sõime ruttu natuke krõbinaid ja kobisime koju ära. Sa said hakkama, William!!!

27.07 – Poola, Leedu, Läti

Magasime neljast kümnneni, siis läks nii palavaks, et uni kadus ära ja ajasime ennast üles. Esimese asjana hommikul tuldi rekkade juurest kütust pakkuma, et odavat rekka diislit ei taha. Võttis kokutama, see auto sureb siin juba korraliku Euroopa kütusega:D Söök oli jube ("uus sõber" lubas, et on Poola parim söök, ei taha mõelda, mis siis veel mujal on). Hinnad on... ee... Kui teaks, mis kurss on, oskaks täpsemalt arvestada, aga tundub, et jube kõrged:S

Jõudsime lõpuks kiirtee peale. Iga 10km tagant peab 13 slotti maksma:S Maailma kõige kallim kiirtee. Ja mina veel vingusin, kui Reimsi ja Verduni vahel pidi 7€ maksma selle 100km eest.

Hommikul oli soe, mõtlesime, et oleme selles Eesti kuumalaines nüüd, aga lõunast läks jälle vihmale ja 16 kraadi. Toome vihma ja külma Eestisse kaasa, kui peaksime kohale jõudma. Plaan on, et nüüd oleme Poolas ära juba, siia on mõtekam Eestist keegi treilaga järele kutsuda, kui Williamil jälle käigukast ära sureb. Invaliidirežiimil sõidame niikuinii. Ei tea ainult, kust saada auto, kes Williami koju suudaks lohistada, Mazda kaalub ise poole vähem. Heli buss suudaks, aga Heli ei tea ise ka, kas sellel konks on või ei ole. Remi Audi äkki, kui muud üle ei jää. Isa vast saaks järgi sõita meile äkki:D Vaatab, kaugele seekord siis ära saab.

26.07 – Prantsusmaa, Belgia, Luxemburg, Saksamaa, Poola

Hommikusöök oli maitsev, kuigi mul on igemepõletik ja pärsi valus on süüa. Kurk on ka väga valus, võibolla sellest, et restoranis läks midagi kurku ja ma köhisin endal sisikonna pahupidi, aga võibolla olen haige ikka, palaviku tunne on ka.

Sõduril olid korraks mingid hallutsinatsioonid teepeal, sirge tee läks silme ees kaheksaks . Õnneks läks üle. Ilmselt peab keelama tal kohvi juua, kui tal organism seda ei kannata.

12 jõudsime Volvo teenindusse, aga neil on 12-14 lõuna. Siin on igal pool tund või kaks lõuna ja see näeb välja nii, et pood pannakse kinni ja kõik töötajad lähevad koos lõunale ja juttu ajama. Nii ei ole ju lõbus, et pooled käivad lõunal ära ja siis lähevad ülejäänud. Tööline on siin küll ikka super olla, ma saan aru küll, miks meie tööandjad kümne küünega kinni hoiavad meie ülimalt töötajavaenulikust seadusandlusest, siin nimetataks meie tavalist tööpäeva orjatööks ja inimesed oleks kohe tänavatel ja paneks autosid põlema...

Ühesõnaga vahetasid nad ära EGR sensori (auto on kuu aega Eestis teeninduses olnud, loomulikult nad ei ole selle peale tulnud, et sensor üle vaadata, eksole...), kasseerisid selle eest 500€ ja soovisid head kojujõudmist. Stupid, stupid country. Peale kolme korda veakoodide kustutamist (mis maksab siin 63€, IA hakkab hullult odava kohana tunduma) William mõnda aega isegi sõitis, niiet võtsime suuna kodu poole ja otsustasime ühe minekuga nii kaua uhta, kui kas auto ära sureb või Sõdur enam ei jõua. Reimsist lasi läbi Belgia ja Luxemburgi ära sõita, Saksa jõudes oli esimene ummik ja Engine Systems Service Required ja avariirežiim. Pressisime edasi, Läbi Saksa, öösel leidsime vahetult enne Poola piiri veel mingi eestlase, kes viib autosid Šveitsist Eesti ja kes oli 20h järjest sõitnud, arvas, et pressib koju ära ühe jutiga. On ikka frukte maailmas:D Tema õhutusel otsustas Sõdur, et sõidame Poola ära ja magame Las Vegases, pidi hea koht olema uue sõbra sõnul. Ei saanudki veel viimast korda Saksamaal magada:(

Poola on ootuspärane. On öö, aga autosid mõlemal suunal katkematu rada, teed kohutavad, kiirtee kuskil teadmatus kauguses, igal pool teetööd, uus sõber kadus poole tee peal ära, sest rekkad lihtsalt pressivad vahele ja siis jäävad 80ga ette sõitma ja see on kiirus, kus William ära sureb alati, sest talle ei meeldi neljandalt viiendale käigule vahetada ja see on just see kiirus, kus ta plõksib nende kahe käigu vahel. Kuidagi saime selle lubatud Las Vegaseni ära, jube koht on, kus kustakse auto kõrvale ja kõik on täis. Magame kõige kaugemas nurgas, paari rekka juures, et oleks turvaline. Haha.

25.07 - Prantsusmaa (Verduni vangipõli 3)

Tegime hommikul St Paulist check out’i, sest neil olid tubadel bronnid peal ja kolisime Etapi tagasi, kus nädala sees vist väga suurt tungi ei ole. Naljakas täisautomaatne hotell on see suurema osa ajast. Mõned tunnid päevas on keegi kohal ka, kes serveerib hommikusööki ja vasatab telefonile, aga suurema osa ajast on ukse taga automaat, kus valid endale toa ja lisad, mida soovid, maksad krediitkaardiga ära, saad omale uksekoodi, mis avab nii välisukse kui toa ukse ja kolid ennast ise sisse. Meie tuba oli koristamata, niiet panime asjad sisse ja läksime jalutama. See koht asub kesklinnast kaugemal, siin on massiliselt kaubanduskeskusi ja asju. Täna muidugi on esmaspäev, niiet suurem osa asju on kinni. Mäh? Aga nii siin on. Mõned kohad olid siiski lahti ka, käisime suuuuures supermarketis, lihtsalt uskumatu, kui palju valikut siin on, ei jõua ära oodata, et sellised asjad Eestisse ka jõuaks. Praegu on vaja neljas kohas käia, et kõik vajalik saada, et kasvõi süüa teha vmt. Ja hinnad on hämmastavalt odavad ikka, toit on siin poole odavam kui Eestis. Leidsime õhtusöögiks ühe kartulirestorani, Mäkist on lihtsalt totaalselt kõrini ja kartul on nagu miski, mida Sõdur ka süüa julgeks:D

Helistasime Reimsi Volvo teenindusse, lubasid EGR klapi ära vahetada 500€ eest ja homme umbes 12 peaksime tagasi helistama. Miks ma julgen arvata, et nii lihtsalt need asjad ei käi?

Päeval vedelesime hotellis ja vaatasime filme. The Punisher oli päris hea, ebaameerikalikult palju pahasid sai päriselt ka surma, mitte ei pandud 12 aastaks vangi. Let Me In oli nunnu, selline laste vampiirifilm, mida oma lastele näitaks, kui ma kunagi laste suhtes teistmoodi arvan kui praegu. The Moon oli enam-vähem, päris alguses kohe ei saanud pihta, mis point on, aga no poole tunni peal või nii oli ikka selge, ei midagi erilist. Sutter Island üllatas positiivselt. DiCaprio üldjuhul tähendab, et asi on täielik saast, aga see on küll midagi, mida julgeks soovitada. Lõpp oli jama, aga film ise väga hea, mina näiteks sain viimases neljandikus alles aru, milles point on:D

Kartulirestoran oli hea valik. Sõdur küll oma kilose kartuliga kanatiibadega ei olnud väga rahul, tema jaoks oli mage, aga minu Normandia kartul (singi ja valgehallitusjuustuga) oli super. Mulle ei meeldi ülemaitsestatud toidud ja see oli täpselt paras. Ja õunamahl oli kõige parem õunamahl, mida ma kunagi saanud olen. Päris kena lõpetus Verduni vangipõlvele. Homme sõidame Reimsi ja tagastame Peugeot-punni. Vaatab, mida nad Williamiga teinud on ja siis otsustab, mis edasi. Kas rendime auto ja sõidame Brüsselisse ja sealt AirBaltikuga Riiga ja sealt bussiga või rendime auto ja sõidame sellega Saksamaale ja ostame endale sealt uue auto, millega Eestisse sõita või rendiautoga Pariisi ja sealt Praha kaudu Riiga või siis ikka üritame Williamiga nii kaua pressida, kui ta vastu peab.

24.07 – Prantsusmaa (Verduni vangipõli 2)

Ristide lõputu rida, nagu Prantsusmaal neid nii palju on...

Lõbus tädi ikka toimetab, huvitav, kas ta magab ka kunagi?:D Annab hommikule rõõmsa värvi kohe. Täna siis oli kaugemal sõitmise päev. Auto kilometraažilimiit on 400km nelja päeva peale ja 250 sellest läheb Reimsi-Verdun-Reims marsruudi peale, niiet väga kaugel ei saanud käia. Aga natuke ikka, mõned kenad suured surnuaiad, suur uhke kirik, panin ka küünla hukkunute mälestuseks. Nüüd alles sain teada, et selle eest peab maksma, siiamaani olen nahaalselt lihtsalt võtnud küünla ja pannud põlema, ei tulnud selle peale, et kellegi mälestamiseks peab kirikule maksma:S Kristluse institutsionaalne pool jääb minu jaoks igaveseks mõistatuseks ilmselt, ma lihtsalt ei saa aru sellest.

Küünal poiste mälestuseks.

Käisime veel ühtedes tunnelites, aga see oli natuke jubedam, niiskusest oli kõik hallitust täis, hallituse niidid rippusid laest ja seda oli sellistes värvides, mida ma varem näinudki ei ole. Paaris kohas olid peopesasuurused ämblikud ja kuskile vastu minna ei saanud. Ei kujuta isegi ette, kuidas seal aastaid elati ja tegutseti, pea kohal lõhkemas pommid ja pidev kauge tärin andmas märku kestvast sõjast. Näljas, kõigest oli puudus, alates söögist ja lõpetades moonaga, Prantsuse sõjaline juhtkond ei ole kunagi hiilanud erilise planeerimisoskusega, küll aga osati nööpe poleerida ja sulgedega kiivreid disainida. Kui sõduril on saapad viksitud, siis ta tühi kõht ei anna endast nii tungivalt märku. Jah, muidugi. Korjasin muuseumi ümbert lilli ka, et panna õhatud tunnelitesse maetud Saksa sõdurite mälestusmärgi juurde. Pärast avastasin, et korjasin neid armee avalikkusele keelatud territooriumilt:D Karta on, et see kunagine miiniväli oli, aga no kirjutagu oma siltide peale siis midagi inglise keeles ka vmt, kust mina teadma pean, mida see valge teatetahvel tähendama peab, infotahvlid on suht samasugused kõik ju.

Tunnelid.

Tunnelitesse maetud saksa sõdurite mälestuseks. Minu tagasihoidlik metsalillede kimp on ka seal uhkete kunstlillede kõrval.

Kõikides spektri värvides hallitust. Ja mõnes värvis, mis spektris ei esine. See sambla värvi roheline on ka hallitus, mitte sammal.

Natuke eemalt leidsime ühe ploomipuu – esimene viljapuu, mida Prantsusmaal kohtasime. Saksas olid kõik teeääred täis mirabelle ja kirsse, siin ei ole mitte midagi. Kuna olime viimati söönud hommikul ja kell oli juba neli läbi, tegime selle ploomipuu juures omale lõuna:D Väga head magusad ploomid. Kahjuks järgmises kohas, kuhu läksime (Tääkide Kaevik, ühtegi tääki ei olnud järgi), oksendasin kõik välja:S Ei teagi, kas sai tühja kõhu peale liiga palju ploome (selliseid probleeme mul varem ei ole olnud, ma suviti toitungi põhiliselt värsketest asjadest ju), kas oli probleemiks hallitus, mida tunnelites katsusin (kui see oleks ohtlik, oleksid siin sildid väljas, lapsed jooksevad tunnelites vabalt ringi ja topivad kõike suhu, kui hallitus kõhuprobleeme tekitaks, oleks see siin epideemiline) või olid osad korjatud lilledest mürgised – see on kõige tõenäolisem, sest käsi ma peale korjamist ju ei pesnud ja ploome korjasin samasse pihku, kuhu lilli. Väga paha oli olla terve õhtu, läksime koju ära, Sõdur tõi Mäkist õhtusöögi, sest kõik söögikohad olid pühapäeva puhul kinni ja nendes, mis lahti olid, ei olnud enam midagi sellist, mida süüa julgeks. Magamamineku ajaks oli parem küll juba, niiet vast ei ole hommikuks surnud.

Äge lasketorn künka otsas. Nagu vares või midagi.

23.07 – Prantsusmaa (Verduni vangipõlv 1)

Hommikusöök oli jälle magus – krõbinad, saiakesed ja Prantsuse pikk sai moosi või võiga. Aga ma sain esimest korda Prantsusmaal kohvi, mille esimene lonks ei tõmmanud sisikonda keerdu, mis oli lausa päris maitsev. Retseptsioonitädi oli endiselt üdini naeratus ja serveeris ka hommikusööki. Mulle nii meeldivad lõbusad vanad inimesed, isegi positiivsus ei ole nii oluline, kui just see, et inimene ise on rõõmus ja naudib seda, mida ta teeb, tunneb elust rõõmu. Selleks ei pea olema positiivne, piisab kui olla lõbus:) Kuna pühapäeval kipuvad Euroopas kõik kohad kinni olema, käisime vaatamisväärsustega tutvumas, homme saab siis vaadata neid asju, kus ei ole vaja piletit osta, surnuaiad jne. Verduni memoriaal oli vägev. See on kindluslinn, mille pärast on meeletuid lahinguid löödud, strateegiliselt tähtis punkt. Tsitadelli all on kilomeetrite kaupa tunneleid, kus elati, hoiti varusid ja mille kaudu varustati eesliini vägesid ning evakueeriti haavatuid. Osa tunneleid on taastatud ja sinna on turistidele rong sõitma pandud. Kassas antakse sulle kõrvaklapid, kust kuuled teksti selles keeles, mis sulle sobib, ja rongi peatustes on holograafiline teater. Päris vägev, kolmemõõtmelised hologrammid esimese maailmasõja aegsest elust tunnelites näitlejate esituses. Lõpus kõnnid jala seal tunnelites, vaatad näitusi ja mälestusteenistust sadadele tuhandetele tundmatutele sõduritele, kelle auks seal see mälestusmärk on. Väga palju on vaeva nähtud selle tsitadelli ajalootutvustuseks muutmisel. Kusjuures see oli üks odavamaid kohti, kus me käinud oleme, täispilet oli 7€, militaristidele 3.50. Tudengite soodustused on siinkandis ainult kuni 26aastastele miskipärast. Siit SEBE oma idee saigi ilmselt. Ja Kaitseliidust mul mingit liikmepiletit ega asja ei ole, ma olen nende peale natuke liiga pahane, et ise pinda ka käia, aga Sõduri kaitseväelase tunnistus miskipärast teinekord laieneb ka mulle:D

Tsitadelli müürid.

Verdun.

Jalutasime tsitadelli müüride vahel ja peal ja linnas ringi, käisime ilmatusuures supermarketis, jube kahju, et Eestis selliseid ei ole:( Ostsime omale süüa-juua tagavaraks ja läksime oma hotelli ära. Huvitav, et seda hakkasime juba esimesel päeval koduks kutsuma:D Nett on tasuta ja levib ka toas.

22.07 – Prantsusmaa

Lõputuid ristede ridu siin jagub...

Hommikusöök selles ilma tärnideta hotellis kannatab välja võrdluse kolmetärnihotelliga. Mitte väga suur valik, aga olemas midagi igale maitsele – krõbinaid, jogurteid, magusat saia, soolast saia (värsket!) juustuga, mahlu, kohvi-teed. Puuviljad ainult olid puudu. Ja kohvi prantslased endiselt ei oska teha.

Sõdur helistas Volvosse – sorry, sõber, aga auto on kaput:( Ei oska hetkel öelda, kas saame korda ja mis edasi, helistage esmaspäeval uuesti. Novot. Vaja välja kabetada, mis me teeme siis nüüd niikaua. Hetke plaan on, et tõime Clio tagasi ja Sõdur läks ühest odavamast laenutusest veel väiksemat autot vaatama. Muidu võtaks siit, aga siin on kilometraaži piirang ja meil oleks vaja kõvasti sõita. Mina nüüd istun kaks tundi kuskil selles laenutuses, mis meile Clio Volvo esindusse ära tõi ja ootan, kuni Sõdur tagasi tuleb. Siis sõidame selle piiramatu kilometraažiga autoga ühte odavasse hotelli paarisaja km kaugusel, paneme oma asjad sinna maha ja hakkame vaatamata jäänud vaatamisväärsustega tutvuma. Normandia jms. Terve nädalavahetus tuleb endal ära sisustada. Ja siis alles selgub, mis edasi saama hakkab, kas tuleb veel pikemaks siia jääda või tuleb hakata lennukipileteid ostma ja Williamit kuskile rekka peale organiseerima, kes ta treilaga koju ära tooks, kus saaks ta varuosadeks maha müüa.

See on kindel, et isegi kui William korda saab, läheb ta müüki:( Kurb on küll, aga ei suuda enam. Kui missipalka taga ei ole, siis me ei saa ta remontimisega finantsiliselt hakkama. Kogu see kupatus praegu teeb meid rahast täiesti lagedaks, mitte midagi ei jää ilmselt järgi. Mis tähendab, et Williami peale on meil lõpuks kokku läinud peaaegu kogu kahe missi raha, oma pool miljonit. Selle eest oleks täiesti uue auto saanud juba, isegi Volvo.

Vot sellised seiklused. Verdunis olid mingid poed ka, käisime korra läbi ja saime mulle lausa kahed uued botased. Jalanõude poodides olid kõik hinnad sellised, et kui ei oleks praegu oht, et Volvo teeninduses tuleb meil arve paartuhat euri, siis oleks hullunud küll. Margitooted, Adi ja Nike ja Umbro ja Puma jne olid ühes poes miinus 50% ja teises poes lihtsalt mingi 25-30€ kõik asjad, mittemargitooted veel odavamad. Mingi 5-15€ eest oli võimalik saada nii botaseid kui kingi kui lahtisi kingi kui saapaid jne. Võtsin endale ühed Puma botased, mis on natuke soojemad (nr 42 ja on mulle täiesti parajad, numbrid on siin küll imeliku) ja ühed American River tennised, mis on natuke õhemad, ilma voodrita, aga vihmakindlad sellegipoolest. Vanad Adid viskasin ära, haisevad juba nii hullusti, et neid ei saa kasutada enam. Enne reisi algust just pesin nad ära. Vähemalt olen nüüd natuke ilmastikukindlam.

Vaatab siis, mis edasi saab ja milliseid „toredaid“ seiklusi elul meile veel pakkuda on selle reisi jooksul. Varem koju jõudmisest vist on saanud hoopis hiljem koju jõudmine. Võib veel kiirekski minna, Sõdur peab 8. augustil tööl olema...

Hiljem. Sõdur oli ära 5h ja tulemus: kõik odavamad autod on välja renditud, mingi üritus on ja nädalavahetus tulemas. Reimsis on kõige odavamad hotellid 60€, aga ka 120€ öö kohad on täis. Seesama üritus ja seesama nädalavahetus. Tulem: rentisime auto sellestsamast kohast, kus ma 5h istunud olin, Peugeot 107. Veel hullem punn kui Clio, aga täiesti uus, läbisõit mingi 2000km. Tahtsime Verduni hotelli tagasi minna, kus olime, aga tuli välja, et see on täis. Õnneks teadis tüüp autorendis Verdunis ühte hotelli, mis oli isegi odavam kui Etap. Ja neil oli kahene tuba ka vaba, vajadusel kuni teisipäevani. Nii siis jäi.

Meie uus transporter siis. Ei saa mina aru inimestest, kes räägivad, et väikse autoga on hea ja turvaline ja mõnus sõita...

Verdunil on õnnestunud Prantsusmaa mainet meie silmis kõvasti rehabiliteerida, kui keegi Prantsusmaale reisima läheb, siis see on küll koht, kus ära käia. Regasime end hotelli sisse – Hotel Saint Paul kesklinnas on väga äge koht, soovitan soojalt, väga mõnus teenindus, vanem daam rääkis nii ilusat inglise keelt, et pisar tuli silma, puhtalt ja soravalt ja sai kõigest aru. Toad on ruumikad ja kenad, kõik on puhas ja korras ja kuigi tegu on vana majaga, ilmselt vanemaga kui Pariisi hotelli oma, on remonti pidevalt värskendatud ja kõik toimib. Mõnus pisike kohake kesklinnas. Jalutasime kohale jõudes linnapeal ka, eile ei jäänud selleks aega. Otsisime õhtusöögiks koha, mis ei oleks Mäk ja sõime superhead omletti, vaatasime üle vanalinna, kus ka hotell asub ja kõndisime tasuta rockfestivalist mööda. Verdun ongi see, mis silme ette tuleb, kui mõtled Prantsusmaa peale, see, mida Pariisilt ootasime, aga mida seal kohe raasugi ei olnud. Vaiksed vanalinna tänavad, vanad majad nikerduste ja sepistega, sumisevad kenad tänavakohvikud rahulikus miljöös, väiksed omapärased poed, sõbralikud ja naeratavad inimesed, vaba ja lõõgastunud õhkkond. Ei mingit Pariisi närvilisust, räpasust, lärmakust, ruumipuudust ja saastunud õhku. Päris Prantsusmaa:)

Kohutavalt alanud päev lõppes päris kenasti, nagu Sõdur ütles.

21.07 – Prantsusmaa

Ja seiklused jätkuvad. Hommikul käisime kiirest söömas ära, võttes ainult neid asju, mis süüa kõlbavad, ja lasime kiiresti jalga, et mitte Pariisi hommikusse tipptundi jääda. Linnast välja suund ei olnud nii hull, aga linna sisse suund oli ikka põhjalikult umbes. Käisime siis paar kohta läbi, kus tahtsime käia, mõned kenad surnuaiad ja mälestusmärgid.

Grosse Berta alus kuskil metsas, ühtegi viita ega teadetetahvlit ei olnud, mingist saeveskist pidi mööda minema ja metsa sisse päris pikalt, seal oli.

Aluse juures olev visand Grosse Bertast täies hiilguses.

Viimane peatuskoht enne Verduni poole suundumist pidi olema Draakonikoobas (selline muuseum sõdadele, mõlema suure sõja lahingutes oli sellel kohal tähtis roll, seal on kaevikuliine taastatud ja tunnelid jms. 100m enne parklat oli järsk tõus järsu kurviga. Ja juhtus see, mida me olime kõige rohkem kartnud, mitte ainult reisi juures vaid üldse selle auto ostmise juures. Enne reisi mõtlesin mina, et juhtugu mis tahes, peaasi, et keset Prantsusmaad lõplikult ära ei sure. Ja Sõdur mõtles autot ostes, et kõige muuga me saame hakkama, aga kui käigukast ära sureb, siis on perses, siis tuleb auto utiili müüa ja oleme 200 000 eegust ilma. Ja see suurepärane riik siin panigi need kaks asja kokku... Niigi me oleme tükk aega juba sõitnud manuaalrežiimil selle automaatkastiga, Sõdur vahetab ise käike, sest auto ei saanud paaris kohas käigu üles vahetamisega hakkama. Ja nüüd siis ei saa enam käsitsi ka, käiguvahetus käib hirmsa paukumise ja vingumise saatel ja auto teeb sellist häält, nagu ma pole veel ühestki autost kuulnud. Jõud on täiesti läinud, iniseb ainult, nagu väike vihane bensiinimootor mitte suur Volvo diisel. Vaikselt veeretasime ta Draakonikoopa parklasse ära ja hakkasime asju ajama. Sõita temaga enam ei julge. If kasko ajas meile kolm tundi puksiiri välja. Lõpuks ta siiski tuli ja sai meid pool tundi enne sulgemisaega lähimasse Volvo esindusse Reimsis. Puksiir inglise keelt ei rääkinud ja sellest aru ka ei saanud. Õnneks tüübid Volvos vähemalt saavad aru, kuigi ise väga palju rääkida ei oska. Ja õnneks ei ole neil siin järjekord ülejärgmise nädalani. Homme vaatavad üle ja siis vaatab, mis edasi. Tellisid meile rendiauto ka, niiet saame Verduni hotelli ära minna, vähemalt ei lähe juba makstud raha raisku. Hea, et puksiiri oodates ei otsustanud hotelli helistada ja öelda, et me ei tule ja meie toa võib kellelegi teisele anda. Rendiauto on Renault Clio, kõige väiksem pedepunn maailmas, isegi pedekastide kohta väike. Aga sõidab vähemalt. Ja sulandub ümbruskonda, absoluutselt kõigil on siin samasugune, nagu saksas Smart, on siin Clio.

Verduni hotell on väga kena, mingi 40€ eest öö ikka kordades parem kui Pariisi oma. Tärne Verdunis ei ole sealjuures. Ilmselgelt ei näita tärnid kvaliteeti. Käisime hotelli kõrval Mäkis söömas ja kobisime varakult magama. Sõdur surfas veel koridoris tasuta wifis välja variante, mida edasi teha. Tuppa wifi ei ulatu.

20.07 – Prantsusmaa (kahjuks ikka veel Pariis)

Selle pildiga seostubki minu jaoks Prantsusmaa. Ilmselt igavesti. Sombune, porine, hooldamata, ära trambitud ja üle hinnatud.

Hommikusöök oligi nii hull, kui kartsime. Kohvi – ei kõlba siin üldse juua, ma pole Prantsusmaal viie katsega veel sellist kohvi saanud, mis kurgust alla läheks. Söögiks oli kahte sorti krõbinaid, ühed isegi kõlbasid süüa. Ja nelja sorti saiakesi, kõik ühest taignast (nagu lehttaigen, aga mitte päris) ja ühe maitsega – nii magusad, et isegi Sõduril läks süda pahaks. Lisaks võimalus saia röstida ja sinna moosi või šokolaadimääret peale panna. Mitte ühtegi soolast asja. Jogurtit oli ka, neid keemiajogurteid, mille kõik maitsed on ühe maitsega, ainult värv varieerub ja seal sees olevate „puuviljatükkide“ konsistents. Need süüa kõlbavad kollased krõbinad ja apelsinimahl olid ainsad söödavad asjad. Ja kui Sõdur on tõesti pirts ja kõike ei söö, siis mina üldjuhul söön suht kõike ja söögiga ei pirtsuta. Et siis selline koht.

Käisin duši all. Dušš on seatud nii, et kui nina vastu seina ei seisa või 2m pikk ei ole, siis pritsib pool vett üle dušinurga seina. Mingi müstika jälle. Sõdur läks linnapeale seiklema ja metrood avastama. Kuna on jälle laussadu ja väga külm ja mulle eile uusi jalanõusid ei saanud, siis ma oma lahtiste varvastega välja ronima ei hakka. Niigi olen külma saanud, kopsupõletik ei tundu väga ahvatlev. Toas on ka külm.

Üks on selge – Prantsusmaale ma enam tagasi ei tule:D Kui just ei tule väga suurt tahtmist Harrissonist FR CH teha, lihtsalt nii nende narrimiseks, kes siin aastaid üritavad, aga õigeid näitusi ei võida:D Gentelman sai kolme korraga hakkama:P

Homme põrutame esimese asjana siit Verduni poole. Hästi vara, et mitte ummikutesse sattuda, need on siin liiga kohutavad. Seal oleme kaks päeva ja siis Eesti poole tagasi, järgmise nädala lõpuks oleme kodus tagasi ja viime Williami Tallinnasse haiglasse tagasi. Ta on niigi pahane juba, et tema on haige ja me solgutame teda siin mööda Euroopat ringi. Mõni teine kord, kui on auto, mis sõidab ja millega ei vaju süda saapasäärde iga paari tunni tagant, siis võtame ette Austria ja Itaalia ja Šveitsi ja muud sellised mägisemad ja kaugemad kohad. Võibolla juba järgmine aasta, mõned ideed on, eks näis.

Seniks on meie reis põhimõtteliselt lõppenud. Kahju, et sellise tooniga, hakka või veel korraks Lääne-Saksamaale tagasi minema, et ikka positiivse noodiga lõpetada. Õnneks saab vähemalt korra läbi Saksamaa sõita veel tagasiteel.

Meie põhijäreldus on, et korda, rahu, puhtust ja loogikat armastavad inimesed peaksid piirduma Skandinaavia ja Saksamaaga ja katoliiklikest/bütsantslikest kantidest eemale hoidma. Kaos, hüsteeria, räpasus ja totaalne sülitamine igasugustele reeglitele ei ole meie jaoks. Kohe üldse mitte.

Tsiteerides klassikuid, ehk siis Jeremy Clarksonit (kujutada lugedes ette Clarksoni häält seda ütlemas):

"Stupid, stupid country, with stupid, stupid people."

EDIT: Sõdur jõudis oma rännakutelt tagasi. Muljeid.

*Pool linna on kinni, kõik kohad on politseinikke ja automaatidega armeed täis, pooled atraktsioonid on kinni, igas muuseumis otsitakse seljakotte 3x läbi. Ei tea, kas on mingi intell, et on terrorirünnakut oodata, või tuleb mõni VIP külla. USA saatkond on kõige rohkem turvatud.

*Eifeli torn maksab 20€, kui tahad üles välja sõita. Blondiin: "Sõitsid siis?" Sõdur: "Hui sõitsin! Tegin kaameraga klõps-klõps ja minema." Järjekord oli vähemalt tunni jagu pikk.

Torn kaugemalt ja selleni viiv mudamülgas. Seda valget peenikest muda moodi liiva ongi seal kasutatud sillutisena. See on pori, kallid prantslased, mitte tänavakattematerjal...

*Katakombid on üks neist asjadest, mis on kinni. Mõned inimesed seisid pool tundi, enne kui neile seda öeldi.

*Liiklus on totaalne hullumaja. Ühest ringristmikust on video ka, kunagi paneme üles. Tanklad on keset tänavat tee ääres, koonustega on automaadi ümber parkimiskoht tankimiseks eraldatud. Williamiga sinna sisse ei mahuks ja poole ajast on see lihtsalt ohutuledega parkijaid täis. Sõdur nägi ära parklast lahkumise, kus ees ja taga olija lihtsalt põtkitakse eest ära. Kui sind nii kinni pargitakse, et kummalgi pool autot on 5cm, aga on vaja ära minna, siis teisiti väga ei saa. Viie minuti liiklusvaatlemise jooksul ilma mõlkide või kriimustuseta autosid näeb küll - turiste siin ikka jagub. Sellepärast prantsuse autod ehk nii kehvad ongi - tehakse spetsiaalselt selleks, et sodiks sõita.

*Kerjused on hullumaja. Miks kõik kurt-tummad mustlased välja näevad? Ja miks nad kohe rääkima õpivad, kui neile raha ei anna? Mõned käivad ikka tükk aega pinda, enne kui ära saad põgeneda. Üks "leidis" kuldsõrmust pidevalt turistide kõrvalt maast ja olles selle turistile sokutanud, arvas, et ta on nii suure heateo teinud, et nüüd võiks talle pitsa ja koka jaoks raha anda. Neegrid on vene keele ära õppinud, et rohkem oma mõttetut Eifeli torniga nänni müüa.

*Ainult prantslased suudavad metroos ummiku tekitada...

*Kõik kohad on täis selliseid silte. Ilmselge on, et need on seal juba üsna pikalt olnud, omajagu kulunud ja pleekinud...

Kordame klassikuid:

"Stupid, stupid country, with stupid, stupid people."