Lumivalgeke

Lumivalgekese hümn

2011-09-21T17:59:00.002+03:00

Hocico

Spirits of crime

Possessed by spirits of crime
The wound she'll leave won't heal
I foretell a violent ending
´Cause they can't escape from this
She's opened too many doors
But can't see what she looks for
She stops her watch every hour
So her time doesn't run away

Is it a knife or a blade?
The shape anger takes
Evil rises again
It never happened before
Feelings consumed them all
She will stop the pain

A dagger cuts the air both breathe
A dagger marks the end
No crying, pain goes away

Suddenly it happens,
she turns into the thing she was afraid of
Suddenly it happens,
he turns into the thing he despised his whole life

Ma ei ole mitte kunagi matustel nutnud...

2011-09-01T21:33:00.000+03:00

http://mait.planet.ee/Tundmatu%20-%20Auvalve%20Lasud.mp3

Lars von Trier, "Melanhoolia"

2011-08-22T14:17:00.002+03:00

Jah, oleme kokku leppinud. Ma olen õnnelik.

Kõik need arusaamatusest väändunud kaastundenaeratused. Haigus, diagnoos. See tülpimus ja hukkamõist, mis peidab end kaastunde maski taha. Majatäis inimesi, kellel on täiesti ükskõik, peaasi, et pruut naerataks, peaasi, et nende vaevaga üles ehitatud näilisusemaailmadesse auke ei löödaks, et kõik sujuks traditsioonidele vastavalt. Kõned peavad olema, tants peab olema, tordi lõikamine PEAB olema. Hilinemine põhjustab nurinaid ja keegi isegi ei taha aru saada, sest aru saamine nõuaks süvenemist, sügavuti minemist, kellegi teise vastu huvi tundmist - oma egotsentrilisest maailmast korraks välja astumist. Või mis veel hullem - kellegi võõra sinna sisse laskmist. Claire mõistab Justine'i haigust, on leppinud selle olemusega, on nõus aitama. Ta vihkab... haigust? Või oma õde? Kuna Justine ON haigus - depressioon on nii suur osa temast, et defineerib isiksust - siis mõlemat. Sest depressioonik on nagu narr - tal on võime öelda välja alasti tõde. Tal on luba näha maailma sellisena, nagu see on. Õigus näha näilisuse ja maskide taha. Depressioonik teab asju.

Te tahate, et ma oleksin õnnelik. Õnn on rahulolu, eluga, endaga rahul olemine. Ära ihalda seda, mida sa ei saa, õpi armastama seda, mis sul juba on. Siis oled õnnelik. Ära taha muuta seda, mille muutmine ei ole sinu võimuses. Õnn on vaikne leppimine sellega, et maailm, milles elame, on perses. Ja iga järgmine põlvkond keerab selle veel rohkem perse ja paremaks ei lähe mitte kunagi. Aitäh pakkumast, aga ma vist jätaks vahele...

Depressioon. See on nagu tiisikus või aids - moehaigus, defineeriv diagnoos, see nagu asetaks haige ühiskonnast väljapoole, kõrvalt vaadates on selles isegi midagi ihaldusväärset. Et olla tõeline kunstnik, kogeda tõelist maailmavalu, luua tõelist poeesiat, peab olema depressiivne. "Küll tal on vedanud, ta tunneb nii sügavuti, tal on nii lihtne seda loomingus väljendada, ma soovin, et ka mina tunneksin seda kaunilt musta sügavikku". Minge perse. Igaüks tahab olla so fucking special, eriti õrn tundeinimene, kes mõistab maailma asju sügavuti, tunnetab planeedi valu... Fakk. Idioodid. Maailmas ei ole midagi, mida meiesugused tahaksid rohkem, kui normaalsus. Võimet siiralt naeratada, tunda rõõmu sellest, mis on ja mitte ihaleda kättesaamatut, olla rahul endaga ja maailmaga. Seista, veinipokaal käes, ja naeratades vestelda ilmast ja tõusvatest hindadest - ilma kandikult pudelit haaramata ja seda ühe sõõmuga tühjendamata, ilma fantaseerimata selle pudeli vestluskaaslasele pähe puruks löömisest. Soovida palju õnne sünnipäevaks, analüüsimata, et õnnelik olemine tähendab globaalsest pildist täielikus teadmatuses viibimist ja kas ma ikka soovin, et keegi oleks nii kuradi loll. Kas ma ikka tahan, et see inimene vaataks vaikides pealt, kuidas inimkond rühikal marsil mitte ainult enda vaid kogu planeedi huku poole sammub. Me ei soovi midagi rohkem, kui ühel kuradi hommikulgi ärgata üles ja TAHTA ennast voodist välja ajada, näha algavat päeva mitte võitlusena elu ja surma peale, mille kaotamine juba eos tundub maailma ilusaima mõttena, vaid toreda fucking seiklusena, kus iga nurga taga ootab uus kaunis fucking üllatus! Me ei taha olla so fucking special, me tahame olla fucking normaalsed! Lõpetage ära see kuradi depressiooni romantiseerimine, rasik. Ei ole romantiline tunda füüsilist kurnatust pelgalt mõttest, et sa pead ennast hommikul püsti ajama ja alustama järjekordset kuradi päeva. Et üldse ellu jääda, jagada iga minut, iga kuradi liigutus uuteks ülesanneteks, sest terve tegevus korraga tundub ületamatu, saavutamatu kaugus. Panen äratuskella kinni. Tubli, hästi, algus on tehtud. Lükkan teki pealt ära. Ei tõmba seda tagasi, mis sellest, et külm on ja hommik annab kogu kehale lõuahaagi. Tubli. Teen silmad lahti. Hästi. Tõusen istukile. Ei mõtle veel riidessepaneku ja hommikusöögi tegemise peale, sinna on veel mitu tegevust aega. Jalad üle voodiääre. Tõsine faking saavutus! Tõuse nüüd püsti ja käi kusel ära. Tubli kuradi töö. Mille kuradi päralt, ah? Kõik, mida me tahame, on olla normaalsed ja tõusta fucking üles. Või maha kärvata, sinnasamma voodisse. Päevast päeva heliseb äratuskell ja iga liigutus on uus mägi, millest üle ronida, ja eesmärki ei ole. Voodist välja saamine ongi eesmärk. Söömine. Lehe lugemine. Koertega jalutamine, sest kellegi teise seedesüsteemi talitluse tulemi väljastamine sõltub sellest, et sa ennast hommikul voodist välja ajad. On ikka sitaks romantiline küll, eksole. Mälu. Mälu veelkord. Mälu veel kaks korda. Neela. Korda homme. Sest see kuradi karkass ei seisa muidu püsti. Ja see põhjustaks sitaks palju jama teistele inimestele, kui sa ühel hommikul enam päriselt ka ei suudaks end voodist püsti ajada. Mõnda neist ma armastan. Niiet mälun. Ja neelan. Ja jagan oma faking päevad murdosadeks, ülesanneteks, mida ma olen suuteline täitma. Ükshaaval. Mine välja. Pane uks lukku. Mine taksoni. Ava uks ja istu sisse. Edasi on kõik korraldatud. Claire vihkab teda, aga Justine on ikkagi ta õde.

Maa on kuri, ütleb Justine. Maa on lihtsalt emane - emotsioonid üle mõistuse, kaastunne oma laste suhtes, olgu nad kui sitased ussikesed tahes. Inimene on kuri. Elu kui selline. See kõikehaarav vajadus kasvada, sigida, paljuneda. Mõistusthalvav instinkt oma sitaseid geene edasi anda. Elu on kuri. Elu on Kurjus. Kristlased said vähemalt ühes asjas tõele üsna lähedale. Nad ei läinud lihtsalt lõpuni, piiritlesid paratamatuse nautimise saatanlikkusega, paratamatuse enda tegid jumalikuks. Ju see jumal siis on ise ka kuri. Võilill pressimas ennast läbi asfalti, puu kasvamas keset betoonseina, seitse miljardit inimest, pandakarud ei ole kõikidest pingutustest hoolimata välja surnud. Vot see on kurjus. Planeet on lihtsalt loll emane oma lolli kaastundega. Melanhoolia päästab mõlemast. Nii rumalusest kui kurjusest. Ma ei ole kindel, et isegi mõistus midagi neutraalsemat on. Ikka seesama eluga kaasas käiv subjektiivne kurjus.

Ma ju pingutan. Naeratan ja naeratan. Ma ju pingutan. Sellest ei ole lõpuks ikkagi sittagi kasu. Claire teab. Mida Michael siis ootas. Meie peale ei saa kindel olla. Me pingutame mõnda aega, aga varem või hiljem kukub see kuradi kaardimajake ikka kokku. Ja siis tuleb algusest peale hakata. Ärkamisest. Silmade avamisest. Kas kellelgi on üldse sellist kannatust, et pikemalt vastu pidada, seda käima õppimist teist, kümnendat, sajandat korda pealt vaadata?

Elu ja filmi vahe on selles, et elus ei ole Melanhooliat, kes kõik lahendaks. Kõik kordub, algab uuesti ja uuesti, kukub kokku ja algab taas. Iga päev tuleb ärgata. Ja mingit lootust, et tuleb ekslev rändplaneet ja sellele kõigele punkti paneb, ei ole. Tahate teada, mida ma sellest väljavaatest arvan? It's a fucking piece of shit.

Iga dekadendi arusaam ideaalsest lõpust on reaalsus ainult filmides. Reaalsus aga takerdub jalgade ümber ja seda on raske kaasa vedada...

Testament

2011-08-12T00:00:00.002+03:00

VNV Nation
Testament

Procrastinating
Pretending to worry
Solving problems
By pushing them aside
Wasting time
Like we've all the time in the world

Deliberation
Instead of solution
Pan of a term
For blatant fixed
Biding time
Like we've all the time in the world

And I'm not the only one
who thinks we're trying to say
To the heavens and all who hear us
Behold all we have made
We bring destruction
We bring war without an end
And then we live in hope
That tomorrow never comes
That it never comes

We conquer paradise
Just to burn it to the ground
And we build a future
To honor paths we've left behind
We bring destruction
We bring war without an end
And then we hope
That tomorrow never comes
That it never comes

The problems get worse
Before they get better
We find excuses to divert our eyes
Let tomorrow
Deal with what we could have done

And if you think we're the future
That we build tomorrow
When was the last day without a war
We speak of quickness
That we have never been

And I'm not the only one
Who thinks we're trying to say
To the heavens and all who hear us
Behold all we have made
We bring destruction
We bring war without an end
And then we live in hope
That tomorrow never comes
That it never comes

We conquer paradise
Just to burn it to the ground
And we build a future
To honor paths we've left behind
We bring destruction
We bring war without an end
And then we hope
That tomorrow never comes
That it never comes

It's just you and me now
It's just you and me now
It's just you and me against the world (3X)

It's just you and me now
It's just you
It's just you
It's just you and me against the world

We conquer paradise
Just to burn it to the ground
And we build a future
To honor paths we've left behind
We bring destruction
We bring war without an end
And then we hope
That tomorrow never comes
That it never comes

-----

Kuulake. Ja mõelge.

28.07 - Läti, kodu

2011-08-10T22:07:00.001+03:00

Mina jäin Poolas magama ja kui ärkasin, siis olime Lätis ja päike tõusis. Way to go Sõdur! Bensuka söögikoht oli kinni ja koos sellega ka WC, aga mingi ehitus käis seal, niiet oli ehitajate teisaldatav peldik. Varustasin selle paberiga ja käib küll. Magasime. Kui üles ärkasin, varustasime uuesti peldiku paberiga, see oli vahepeal sealt otsa saanud. Sõdur tõi bensuka poest piima ja sõime ruttu natuke krõbinaid ja kobisime koju ära. Sa said hakkama, William!!!

27.07 – Poola, Leedu, Läti

2011-08-10T22:06:00.000+03:00

Magasime neljast kümnneni, siis läks nii palavaks, et uni kadus ära ja ajasime ennast üles. Esimese asjana hommikul tuldi rekkade juurest kütust pakkuma, et odavat rekka diislit ei taha. Võttis kokutama, see auto sureb siin juba korraliku Euroopa kütusega:D Söök oli jube ("uus sõber" lubas, et on Poola parim söök, ei taha mõelda, mis siis veel mujal on). Hinnad on... ee... Kui teaks, mis kurss on, oskaks täpsemalt arvestada, aga tundub, et jube kõrged:S

Jõudsime lõpuks kiirtee peale. Iga 10km tagant peab 13 slotti maksma:S Maailma kõige kallim kiirtee. Ja mina veel vingusin, kui Reimsi ja Verduni vahel pidi 7€ maksma selle 100km eest.

Hommikul oli soe, mõtlesime, et oleme selles Eesti kuumalaines nüüd, aga lõunast läks jälle vihmale ja 16 kraadi. Toome vihma ja külma Eestisse kaasa, kui peaksime kohale jõudma. Plaan on, et nüüd oleme Poolas ära juba, siia on mõtekam Eestist keegi treilaga järele kutsuda, kui Williamil jälle käigukast ära sureb. Invaliidirežiimil sõidame niikuinii. Ei tea ainult, kust saada auto, kes Williami koju suudaks lohistada, Mazda kaalub ise poole vähem. Heli buss suudaks, aga Heli ei tea ise ka, kas sellel konks on või ei ole. Remi Audi äkki, kui muud üle ei jää. Isa vast saaks järgi sõita meile äkki:D Vaatab, kaugele seekord siis ära saab.

26.07 – Prantsusmaa, Belgia, Luxemburg, Saksamaa, Poola

2011-08-10T22:05:00.000+03:00

Hommikusöök oli maitsev, kuigi mul on igemepõletik ja pärsi valus on süüa. Kurk on ka väga valus, võibolla sellest, et restoranis läks midagi kurku ja ma köhisin endal sisikonna pahupidi, aga võibolla olen haige ikka, palaviku tunne on ka.

Sõduril olid korraks mingid hallutsinatsioonid teepeal, sirge tee läks silme ees kaheksaks . Õnneks läks üle. Ilmselt peab keelama tal kohvi juua, kui tal organism seda ei kannata.

12 jõudsime Volvo teenindusse, aga neil on 12-14 lõuna. Siin on igal pool tund või kaks lõuna ja see näeb välja nii, et pood pannakse kinni ja kõik töötajad lähevad koos lõunale ja juttu ajama. Nii ei ole ju lõbus, et pooled käivad lõunal ära ja siis lähevad ülejäänud. Tööline on siin küll ikka super olla, ma saan aru küll, miks meie tööandjad kümne küünega kinni hoiavad meie ülimalt töötajavaenulikust seadusandlusest, siin nimetataks meie tavalist tööpäeva orjatööks ja inimesed oleks kohe tänavatel ja paneks autosid põlema...

Ühesõnaga vahetasid nad ära EGR sensori (auto on kuu aega Eestis teeninduses olnud, loomulikult nad ei ole selle peale tulnud, et sensor üle vaadata, eksole...), kasseerisid selle eest 500€ ja soovisid head kojujõudmist. Stupid, stupid country. Peale kolme korda veakoodide kustutamist (mis maksab siin 63€, IA hakkab hullult odava kohana tunduma) William mõnda aega isegi sõitis, niiet võtsime suuna kodu poole ja otsustasime ühe minekuga nii kaua uhta, kui kas auto ära sureb või Sõdur enam ei jõua. Reimsist lasi läbi Belgia ja Luxemburgi ära sõita, Saksa jõudes oli esimene ummik ja Engine Systems Service Required ja avariirežiim. Pressisime edasi, Läbi Saksa, öösel leidsime vahetult enne Poola piiri veel mingi eestlase, kes viib autosid Šveitsist Eesti ja kes oli 20h järjest sõitnud, arvas, et pressib koju ära ühe jutiga. On ikka frukte maailmas:D Tema õhutusel otsustas Sõdur, et sõidame Poola ära ja magame Las Vegases, pidi hea koht olema uue sõbra sõnul. Ei saanudki veel viimast korda Saksamaal magada:(

Poola on ootuspärane. On öö, aga autosid mõlemal suunal katkematu rada, teed kohutavad, kiirtee kuskil teadmatus kauguses, igal pool teetööd, uus sõber kadus poole tee peal ära, sest rekkad lihtsalt pressivad vahele ja siis jäävad 80ga ette sõitma ja see on kiirus, kus William ära sureb alati, sest talle ei meeldi neljandalt viiendale käigule vahetada ja see on just see kiirus, kus ta plõksib nende kahe käigu vahel. Kuidagi saime selle lubatud Las Vegaseni ära, jube koht on, kus kustakse auto kõrvale ja kõik on täis. Magame kõige kaugemas nurgas, paari rekka juures, et oleks turvaline. Haha.

25.07 - Prantsusmaa (Verduni vangipõli 3)

2011-08-10T22:04:00.000+03:00

Tegime hommikul St Paulist check out’i, sest neil olid tubadel bronnid peal ja kolisime Etapi tagasi, kus nädala sees vist väga suurt tungi ei ole. Naljakas täisautomaatne hotell on see suurema osa ajast. Mõned tunnid päevas on keegi kohal ka, kes serveerib hommikusööki ja vasatab telefonile, aga suurema osa ajast on ukse taga automaat, kus valid endale toa ja lisad, mida soovid, maksad krediitkaardiga ära, saad omale uksekoodi, mis avab nii välisukse kui toa ukse ja kolid ennast ise sisse. Meie tuba oli koristamata, niiet panime asjad sisse ja läksime jalutama. See koht asub kesklinnast kaugemal, siin on massiliselt kaubanduskeskusi ja asju. Täna muidugi on esmaspäev, niiet suurem osa asju on kinni. Mäh? Aga nii siin on. Mõned kohad olid siiski lahti ka, käisime suuuuures supermarketis, lihtsalt uskumatu, kui palju valikut siin on, ei jõua ära oodata, et sellised asjad Eestisse ka jõuaks. Praegu on vaja neljas kohas käia, et kõik vajalik saada, et kasvõi süüa teha vmt. Ja hinnad on hämmastavalt odavad ikka, toit on siin poole odavam kui Eestis. Leidsime õhtusöögiks ühe kartulirestorani, Mäkist on lihtsalt totaalselt kõrini ja kartul on nagu miski, mida Sõdur ka süüa julgeks:D

Helistasime Reimsi Volvo teenindusse, lubasid EGR klapi ära vahetada 500€ eest ja homme umbes 12 peaksime tagasi helistama. Miks ma julgen arvata, et nii lihtsalt need asjad ei käi?

Päeval vedelesime hotellis ja vaatasime filme. The Punisher oli päris hea, ebaameerikalikult palju pahasid sai päriselt ka surma, mitte ei pandud 12 aastaks vangi. Let Me In oli nunnu, selline laste vampiirifilm, mida oma lastele näitaks, kui ma kunagi laste suhtes teistmoodi arvan kui praegu. The Moon oli enam-vähem, päris alguses kohe ei saanud pihta, mis point on, aga no poole tunni peal või nii oli ikka selge, ei midagi erilist. Sutter Island üllatas positiivselt. DiCaprio üldjuhul tähendab, et asi on täielik saast, aga see on küll midagi, mida julgeks soovitada. Lõpp oli jama, aga film ise väga hea, mina näiteks sain viimases neljandikus alles aru, milles point on:D

Kartulirestoran oli hea valik. Sõdur küll oma kilose kartuliga kanatiibadega ei olnud väga rahul, tema jaoks oli mage, aga minu Normandia kartul (singi ja valgehallitusjuustuga) oli super. Mulle ei meeldi ülemaitsestatud toidud ja see oli täpselt paras. Ja õunamahl oli kõige parem õunamahl, mida ma kunagi saanud olen. Päris kena lõpetus Verduni vangipõlvele. Homme sõidame Reimsi ja tagastame Peugeot-punni. Vaatab, mida nad Williamiga teinud on ja siis otsustab, mis edasi. Kas rendime auto ja sõidame Brüsselisse ja sealt AirBaltikuga Riiga ja sealt bussiga või rendime auto ja sõidame sellega Saksamaale ja ostame endale sealt uue auto, millega Eestisse sõita või rendiautoga Pariisi ja sealt Praha kaudu Riiga või siis ikka üritame Williamiga nii kaua pressida, kui ta vastu peab.

24.07 – Prantsusmaa (Verduni vangipõli 2)

2011-08-10T21:56:00.002+03:00

Ristide lõputu rida, nagu Prantsusmaal neid nii palju on...

Lõbus tädi ikka toimetab, huvitav, kas ta magab ka kunagi?:D Annab hommikule rõõmsa värvi kohe. Täna siis oli kaugemal sõitmise päev. Auto kilometraažilimiit on 400km nelja päeva peale ja 250 sellest läheb Reimsi-Verdun-Reims marsruudi peale, niiet väga kaugel ei saanud käia. Aga natuke ikka, mõned kenad suured surnuaiad, suur uhke kirik, panin ka küünla hukkunute mälestuseks. Nüüd alles sain teada, et selle eest peab maksma, siiamaani olen nahaalselt lihtsalt võtnud küünla ja pannud põlema, ei tulnud selle peale, et kellegi mälestamiseks peab kirikule maksma:S Kristluse institutsionaalne pool jääb minu jaoks igaveseks mõistatuseks ilmselt, ma lihtsalt ei saa aru sellest.

Küünal poiste mälestuseks.

Käisime veel ühtedes tunnelites, aga see oli natuke jubedam, niiskusest oli kõik hallitust täis, hallituse niidid rippusid laest ja seda oli sellistes värvides, mida ma varem näinudki ei ole. Paaris kohas olid peopesasuurused ämblikud ja kuskile vastu minna ei saanud. Ei kujuta isegi ette, kuidas seal aastaid elati ja tegutseti, pea kohal lõhkemas pommid ja pidev kauge tärin andmas märku kestvast sõjast. Näljas, kõigest oli puudus, alates söögist ja lõpetades moonaga, Prantsuse sõjaline juhtkond ei ole kunagi hiilanud erilise planeerimisoskusega, küll aga osati nööpe poleerida ja sulgedega kiivreid disainida. Kui sõduril on saapad viksitud, siis ta tühi kõht ei anna endast nii tungivalt märku. Jah, muidugi. Korjasin muuseumi ümbert lilli ka, et panna õhatud tunnelitesse maetud Saksa sõdurite mälestusmärgi juurde. Pärast avastasin, et korjasin neid armee avalikkusele keelatud territooriumilt:D Karta on, et see kunagine miiniväli oli, aga no kirjutagu oma siltide peale siis midagi inglise keeles ka vmt, kust mina teadma pean, mida see valge teatetahvel tähendama peab, infotahvlid on suht samasugused kõik ju.

Tunnelid.

Tunnelitesse maetud saksa sõdurite mälestuseks. Minu tagasihoidlik metsalillede kimp on ka seal uhkete kunstlillede kõrval.

Kõikides spektri värvides hallitust. Ja mõnes värvis, mis spektris ei esine. See sambla värvi roheline on ka hallitus, mitte sammal.

Natuke eemalt leidsime ühe ploomipuu – esimene viljapuu, mida Prantsusmaal kohtasime. Saksas olid kõik teeääred täis mirabelle ja kirsse, siin ei ole mitte midagi. Kuna olime viimati söönud hommikul ja kell oli juba neli läbi, tegime selle ploomipuu juures omale lõuna:D Väga head magusad ploomid. Kahjuks järgmises kohas, kuhu läksime (Tääkide Kaevik, ühtegi tääki ei olnud järgi), oksendasin kõik välja:S Ei teagi, kas sai tühja kõhu peale liiga palju ploome (selliseid probleeme mul varem ei ole olnud, ma suviti toitungi põhiliselt värsketest asjadest ju), kas oli probleemiks hallitus, mida tunnelites katsusin (kui see oleks ohtlik, oleksid siin sildid väljas, lapsed jooksevad tunnelites vabalt ringi ja topivad kõike suhu, kui hallitus kõhuprobleeme tekitaks, oleks see siin epideemiline) või olid osad korjatud lilledest mürgised – see on kõige tõenäolisem, sest käsi ma peale korjamist ju ei pesnud ja ploome korjasin samasse pihku, kuhu lilli. Väga paha oli olla terve õhtu, läksime koju ära, Sõdur tõi Mäkist õhtusöögi, sest kõik söögikohad olid pühapäeva puhul kinni ja nendes, mis lahti olid, ei olnud enam midagi sellist, mida süüa julgeks. Magamamineku ajaks oli parem küll juba, niiet vast ei ole hommikuks surnud.

Äge lasketorn künka otsas. Nagu vares või midagi.

23.07 – Prantsusmaa (Verduni vangipõlv 1)

2011-08-10T21:55:00.002+03:00

Hommikusöök oli jälle magus – krõbinad, saiakesed ja Prantsuse pikk sai moosi või võiga. Aga ma sain esimest korda Prantsusmaal kohvi, mille esimene lonks ei tõmmanud sisikonda keerdu, mis oli lausa päris maitsev. Retseptsioonitädi oli endiselt üdini naeratus ja serveeris ka hommikusööki. Mulle nii meeldivad lõbusad vanad inimesed, isegi positiivsus ei ole nii oluline, kui just see, et inimene ise on rõõmus ja naudib seda, mida ta teeb, tunneb elust rõõmu. Selleks ei pea olema positiivne, piisab kui olla lõbus:) Kuna pühapäeval kipuvad Euroopas kõik kohad kinni olema, käisime vaatamisväärsustega tutvumas, homme saab siis vaadata neid asju, kus ei ole vaja piletit osta, surnuaiad jne. Verduni memoriaal oli vägev. See on kindluslinn, mille pärast on meeletuid lahinguid löödud, strateegiliselt tähtis punkt. Tsitadelli all on kilomeetrite kaupa tunneleid, kus elati, hoiti varusid ja mille kaudu varustati eesliini vägesid ning evakueeriti haavatuid. Osa tunneleid on taastatud ja sinna on turistidele rong sõitma pandud. Kassas antakse sulle kõrvaklapid, kust kuuled teksti selles keeles, mis sulle sobib, ja rongi peatustes on holograafiline teater. Päris vägev, kolmemõõtmelised hologrammid esimese maailmasõja aegsest elust tunnelites näitlejate esituses. Lõpus kõnnid jala seal tunnelites, vaatad näitusi ja mälestusteenistust sadadele tuhandetele tundmatutele sõduritele, kelle auks seal see mälestusmärk on. Väga palju on vaeva nähtud selle tsitadelli ajalootutvustuseks muutmisel. Kusjuures see oli üks odavamaid kohti, kus me käinud oleme, täispilet oli 7€, militaristidele 3.50. Tudengite soodustused on siinkandis ainult kuni 26aastastele miskipärast. Siit SEBE oma idee saigi ilmselt. Ja Kaitseliidust mul mingit liikmepiletit ega asja ei ole, ma olen nende peale natuke liiga pahane, et ise pinda ka käia, aga Sõduri kaitseväelase tunnistus miskipärast teinekord laieneb ka mulle:D

Tsitadelli müürid.

Verdun.

Jalutasime tsitadelli müüride vahel ja peal ja linnas ringi, käisime ilmatusuures supermarketis, jube kahju, et Eestis selliseid ei ole:( Ostsime omale süüa-juua tagavaraks ja läksime oma hotelli ära. Huvitav, et seda hakkasime juba esimesel päeval koduks kutsuma:D Nett on tasuta ja levib ka toas.

22.07 – Prantsusmaa

2011-08-10T21:51:00.002+03:00

Lõputuid ristede ridu siin jagub...

Hommikusöök selles ilma tärnideta hotellis kannatab välja võrdluse kolmetärnihotelliga. Mitte väga suur valik, aga olemas midagi igale maitsele – krõbinaid, jogurteid, magusat saia, soolast saia (värsket!) juustuga, mahlu, kohvi-teed. Puuviljad ainult olid puudu. Ja kohvi prantslased endiselt ei oska teha.

Sõdur helistas Volvosse – sorry, sõber, aga auto on kaput:( Ei oska hetkel öelda, kas saame korda ja mis edasi, helistage esmaspäeval uuesti. Novot. Vaja välja kabetada, mis me teeme siis nüüd niikaua. Hetke plaan on, et tõime Clio tagasi ja Sõdur läks ühest odavamast laenutusest veel väiksemat autot vaatama. Muidu võtaks siit, aga siin on kilometraaži piirang ja meil oleks vaja kõvasti sõita. Mina nüüd istun kaks tundi kuskil selles laenutuses, mis meile Clio Volvo esindusse ära tõi ja ootan, kuni Sõdur tagasi tuleb. Siis sõidame selle piiramatu kilometraažiga autoga ühte odavasse hotelli paarisaja km kaugusel, paneme oma asjad sinna maha ja hakkame vaatamata jäänud vaatamisväärsustega tutvuma. Normandia jms. Terve nädalavahetus tuleb endal ära sisustada. Ja siis alles selgub, mis edasi saama hakkab, kas tuleb veel pikemaks siia jääda või tuleb hakata lennukipileteid ostma ja Williamit kuskile rekka peale organiseerima, kes ta treilaga koju ära tooks, kus saaks ta varuosadeks maha müüa.

See on kindel, et isegi kui William korda saab, läheb ta müüki:( Kurb on küll, aga ei suuda enam. Kui missipalka taga ei ole, siis me ei saa ta remontimisega finantsiliselt hakkama. Kogu see kupatus praegu teeb meid rahast täiesti lagedaks, mitte midagi ei jää ilmselt järgi. Mis tähendab, et Williami peale on meil lõpuks kokku läinud peaaegu kogu kahe missi raha, oma pool miljonit. Selle eest oleks täiesti uue auto saanud juba, isegi Volvo.

Vot sellised seiklused. Verdunis olid mingid poed ka, käisime korra läbi ja saime mulle lausa kahed uued botased. Jalanõude poodides olid kõik hinnad sellised, et kui ei oleks praegu oht, et Volvo teeninduses tuleb meil arve paartuhat euri, siis oleks hullunud küll. Margitooted, Adi ja Nike ja Umbro ja Puma jne olid ühes poes miinus 50% ja teises poes lihtsalt mingi 25-30€ kõik asjad, mittemargitooted veel odavamad. Mingi 5-15€ eest oli võimalik saada nii botaseid kui kingi kui lahtisi kingi kui saapaid jne. Võtsin endale ühed Puma botased, mis on natuke soojemad (nr 42 ja on mulle täiesti parajad, numbrid on siin küll imeliku) ja ühed American River tennised, mis on natuke õhemad, ilma voodrita, aga vihmakindlad sellegipoolest. Vanad Adid viskasin ära, haisevad juba nii hullusti, et neid ei saa kasutada enam. Enne reisi algust just pesin nad ära. Vähemalt olen nüüd natuke ilmastikukindlam.

Vaatab siis, mis edasi saab ja milliseid „toredaid“ seiklusi elul meile veel pakkuda on selle reisi jooksul. Varem koju jõudmisest vist on saanud hoopis hiljem koju jõudmine. Võib veel kiirekski minna, Sõdur peab 8. augustil tööl olema...

Hiljem. Sõdur oli ära 5h ja tulemus: kõik odavamad autod on välja renditud, mingi üritus on ja nädalavahetus tulemas. Reimsis on kõige odavamad hotellid 60€, aga ka 120€ öö kohad on täis. Seesama üritus ja seesama nädalavahetus. Tulem: rentisime auto sellestsamast kohast, kus ma 5h istunud olin, Peugeot 107. Veel hullem punn kui Clio, aga täiesti uus, läbisõit mingi 2000km. Tahtsime Verduni hotelli tagasi minna, kus olime, aga tuli välja, et see on täis. Õnneks teadis tüüp autorendis Verdunis ühte hotelli, mis oli isegi odavam kui Etap. Ja neil oli kahene tuba ka vaba, vajadusel kuni teisipäevani. Nii siis jäi.

Meie uus transporter siis. Ei saa mina aru inimestest, kes räägivad, et väikse autoga on hea ja turvaline ja mõnus sõita...

Verdunil on õnnestunud Prantsusmaa mainet meie silmis kõvasti rehabiliteerida, kui keegi Prantsusmaale reisima läheb, siis see on küll koht, kus ära käia. Regasime end hotelli sisse – Hotel Saint Paul kesklinnas on väga äge koht, soovitan soojalt, väga mõnus teenindus, vanem daam rääkis nii ilusat inglise keelt, et pisar tuli silma, puhtalt ja soravalt ja sai kõigest aru. Toad on ruumikad ja kenad, kõik on puhas ja korras ja kuigi tegu on vana majaga, ilmselt vanemaga kui Pariisi hotelli oma, on remonti pidevalt värskendatud ja kõik toimib. Mõnus pisike kohake kesklinnas. Jalutasime kohale jõudes linnapeal ka, eile ei jäänud selleks aega. Otsisime õhtusöögiks koha, mis ei oleks Mäk ja sõime superhead omletti, vaatasime üle vanalinna, kus ka hotell asub ja kõndisime tasuta rockfestivalist mööda. Verdun ongi see, mis silme ette tuleb, kui mõtled Prantsusmaa peale, see, mida Pariisilt ootasime, aga mida seal kohe raasugi ei olnud. Vaiksed vanalinna tänavad, vanad majad nikerduste ja sepistega, sumisevad kenad tänavakohvikud rahulikus miljöös, väiksed omapärased poed, sõbralikud ja naeratavad inimesed, vaba ja lõõgastunud õhkkond. Ei mingit Pariisi närvilisust, räpasust, lärmakust, ruumipuudust ja saastunud õhku. Päris Prantsusmaa:)

Kohutavalt alanud päev lõppes päris kenasti, nagu Sõdur ütles.

21.07 – Prantsusmaa

2011-08-10T21:42:00.003+03:00

Ja seiklused jätkuvad. Hommikul käisime kiirest söömas ära, võttes ainult neid asju, mis süüa kõlbavad, ja lasime kiiresti jalga, et mitte Pariisi hommikusse tipptundi jääda. Linnast välja suund ei olnud nii hull, aga linna sisse suund oli ikka põhjalikult umbes. Käisime siis paar kohta läbi, kus tahtsime käia, mõned kenad surnuaiad ja mälestusmärgid.

Grosse Berta alus kuskil metsas, ühtegi viita ega teadetetahvlit ei olnud, mingist saeveskist pidi mööda minema ja metsa sisse päris pikalt, seal oli.

Aluse juures olev visand Grosse Bertast täies hiilguses.

Viimane peatuskoht enne Verduni poole suundumist pidi olema Draakonikoobas (selline muuseum sõdadele, mõlema suure sõja lahingutes oli sellel kohal tähtis roll, seal on kaevikuliine taastatud ja tunnelid jms. 100m enne parklat oli järsk tõus järsu kurviga. Ja juhtus see, mida me olime kõige rohkem kartnud, mitte ainult reisi juures vaid üldse selle auto ostmise juures. Enne reisi mõtlesin mina, et juhtugu mis tahes, peaasi, et keset Prantsusmaad lõplikult ära ei sure. Ja Sõdur mõtles autot ostes, et kõige muuga me saame hakkama, aga kui käigukast ära sureb, siis on perses, siis tuleb auto utiili müüa ja oleme 200 000 eegust ilma. Ja see suurepärane riik siin panigi need kaks asja kokku... Niigi me oleme tükk aega juba sõitnud manuaalrežiimil selle automaatkastiga, Sõdur vahetab ise käike, sest auto ei saanud paaris kohas käigu üles vahetamisega hakkama. Ja nüüd siis ei saa enam käsitsi ka, käiguvahetus käib hirmsa paukumise ja vingumise saatel ja auto teeb sellist häält, nagu ma pole veel ühestki autost kuulnud. Jõud on täiesti läinud, iniseb ainult, nagu väike vihane bensiinimootor mitte suur Volvo diisel. Vaikselt veeretasime ta Draakonikoopa parklasse ära ja hakkasime asju ajama. Sõita temaga enam ei julge. If kasko ajas meile kolm tundi puksiiri välja. Lõpuks ta siiski tuli ja sai meid pool tundi enne sulgemisaega lähimasse Volvo esindusse Reimsis. Puksiir inglise keelt ei rääkinud ja sellest aru ka ei saanud. Õnneks tüübid Volvos vähemalt saavad aru, kuigi ise väga palju rääkida ei oska. Ja õnneks ei ole neil siin järjekord ülejärgmise nädalani. Homme vaatavad üle ja siis vaatab, mis edasi. Tellisid meile rendiauto ka, niiet saame Verduni hotelli ära minna, vähemalt ei lähe juba makstud raha raisku. Hea, et puksiiri oodates ei otsustanud hotelli helistada ja öelda, et me ei tule ja meie toa võib kellelegi teisele anda. Rendiauto on Renault Clio, kõige väiksem pedepunn maailmas, isegi pedekastide kohta väike. Aga sõidab vähemalt. Ja sulandub ümbruskonda, absoluutselt kõigil on siin samasugune, nagu saksas Smart, on siin Clio.

Verduni hotell on väga kena, mingi 40€ eest öö ikka kordades parem kui Pariisi oma. Tärne Verdunis ei ole sealjuures. Ilmselgelt ei näita tärnid kvaliteeti. Käisime hotelli kõrval Mäkis söömas ja kobisime varakult magama. Sõdur surfas veel koridoris tasuta wifis välja variante, mida edasi teha. Tuppa wifi ei ulatu.

20.07 – Prantsusmaa (kahjuks ikka veel Pariis)

2011-07-20T13:35:00.004+03:00

Selle pildiga seostubki minu jaoks Prantsusmaa. Ilmselt igavesti. Sombune, porine, hooldamata, ära trambitud ja üle hinnatud.

Hommikusöök oligi nii hull, kui kartsime. Kohvi – ei kõlba siin üldse juua, ma pole Prantsusmaal viie katsega veel sellist kohvi saanud, mis kurgust alla läheks. Söögiks oli kahte sorti krõbinaid, ühed isegi kõlbasid süüa. Ja nelja sorti saiakesi, kõik ühest taignast (nagu lehttaigen, aga mitte päris) ja ühe maitsega – nii magusad, et isegi Sõduril läks süda pahaks. Lisaks võimalus saia röstida ja sinna moosi või šokolaadimääret peale panna. Mitte ühtegi soolast asja. Jogurtit oli ka, neid keemiajogurteid, mille kõik maitsed on ühe maitsega, ainult värv varieerub ja seal sees olevate „puuviljatükkide“ konsistents. Need süüa kõlbavad kollased krõbinad ja apelsinimahl olid ainsad söödavad asjad. Ja kui Sõdur on tõesti pirts ja kõike ei söö, siis mina üldjuhul söön suht kõike ja söögiga ei pirtsuta. Et siis selline koht.

Käisin duši all. Dušš on seatud nii, et kui nina vastu seina ei seisa või 2m pikk ei ole, siis pritsib pool vett üle dušinurga seina. Mingi müstika jälle. Sõdur läks linnapeale seiklema ja metrood avastama. Kuna on jälle laussadu ja väga külm ja mulle eile uusi jalanõusid ei saanud, siis ma oma lahtiste varvastega välja ronima ei hakka. Niigi olen külma saanud, kopsupõletik ei tundu väga ahvatlev. Toas on ka külm.

Üks on selge – Prantsusmaale ma enam tagasi ei tule:D Kui just ei tule väga suurt tahtmist Harrissonist FR CH teha, lihtsalt nii nende narrimiseks, kes siin aastaid üritavad, aga õigeid näitusi ei võida:D Gentelman sai kolme korraga hakkama:P

Homme põrutame esimese asjana siit Verduni poole. Hästi vara, et mitte ummikutesse sattuda, need on siin liiga kohutavad. Seal oleme kaks päeva ja siis Eesti poole tagasi, järgmise nädala lõpuks oleme kodus tagasi ja viime Williami Tallinnasse haiglasse tagasi. Ta on niigi pahane juba, et tema on haige ja me solgutame teda siin mööda Euroopat ringi. Mõni teine kord, kui on auto, mis sõidab ja millega ei vaju süda saapasäärde iga paari tunni tagant, siis võtame ette Austria ja Itaalia ja Šveitsi ja muud sellised mägisemad ja kaugemad kohad. Võibolla juba järgmine aasta, mõned ideed on, eks näis.

Seniks on meie reis põhimõtteliselt lõppenud. Kahju, et sellise tooniga, hakka või veel korraks Lääne-Saksamaale tagasi minema, et ikka positiivse noodiga lõpetada. Õnneks saab vähemalt korra läbi Saksamaa sõita veel tagasiteel.

Meie põhijäreldus on, et korda, rahu, puhtust ja loogikat armastavad inimesed peaksid piirduma Skandinaavia ja Saksamaaga ja katoliiklikest/bütsantslikest kantidest eemale hoidma. Kaos, hüsteeria, räpasus ja totaalne sülitamine igasugustele reeglitele ei ole meie jaoks. Kohe üldse mitte.

Tsiteerides klassikuid, ehk siis Jeremy Clarksonit (kujutada lugedes ette Clarksoni häält seda ütlemas):

"Stupid, stupid country, with stupid, stupid people."

EDIT: Sõdur jõudis oma rännakutelt tagasi. Muljeid.

*Pool linna on kinni, kõik kohad on politseinikke ja automaatidega armeed täis, pooled atraktsioonid on kinni, igas muuseumis otsitakse seljakotte 3x läbi. Ei tea, kas on mingi intell, et on terrorirünnakut oodata, või tuleb mõni VIP külla. USA saatkond on kõige rohkem turvatud.

*Eifeli torn maksab 20€, kui tahad üles välja sõita. Blondiin: "Sõitsid siis?" Sõdur: "Hui sõitsin! Tegin kaameraga klõps-klõps ja minema." Järjekord oli vähemalt tunni jagu pikk.

Torn kaugemalt ja selleni viiv mudamülgas. Seda valget peenikest muda moodi liiva ongi seal kasutatud sillutisena. See on pori, kallid prantslased, mitte tänavakattematerjal...

*Katakombid on üks neist asjadest, mis on kinni. Mõned inimesed seisid pool tundi, enne kui neile seda öeldi.

*Liiklus on totaalne hullumaja. Ühest ringristmikust on video ka, kunagi paneme üles. Tanklad on keset tänavat tee ääres, koonustega on automaadi ümber parkimiskoht tankimiseks eraldatud. Williamiga sinna sisse ei mahuks ja poole ajast on see lihtsalt ohutuledega parkijaid täis. Sõdur nägi ära parklast lahkumise, kus ees ja taga olija lihtsalt põtkitakse eest ära. Kui sind nii kinni pargitakse, et kummalgi pool autot on 5cm, aga on vaja ära minna, siis teisiti väga ei saa. Viie minuti liiklusvaatlemise jooksul ilma mõlkide või kriimustuseta autosid näeb küll - turiste siin ikka jagub. Sellepärast prantsuse autod ehk nii kehvad ongi - tehakse spetsiaalselt selleks, et sodiks sõita.

*Kerjused on hullumaja. Miks kõik kurt-tummad mustlased välja näevad? Ja miks nad kohe rääkima õpivad, kui neile raha ei anna? Mõned käivad ikka tükk aega pinda, enne kui ära saad põgeneda. Üks "leidis" kuldsõrmust pidevalt turistide kõrvalt maast ja olles selle turistile sokutanud, arvas, et ta on nii suure heateo teinud, et nüüd võiks talle pitsa ja koka jaoks raha anda. Neegrid on vene keele ära õppinud, et rohkem oma mõttetut Eifeli torniga nänni müüa.

*Ainult prantslased suudavad metroos ummiku tekitada...

*Kõik kohad on täis selliseid silte. Ilmselge on, et need on seal juba üsna pikalt olnud, omajagu kulunud ja pleekinud...

Kordame klassikuid:

"Stupid, stupid country, with stupid, stupid people."

19.07 – Prantsusmaa (Pariis)

2011-07-20T13:26:00.003+03:00

Hommikul ei hakanud süüa tegema, parklasse oli vahepeal suurem seltskond rekkasid ja mõned perekonnad laste ja koertega tekkinud. Helpisime krõbinaid piimaga sisse ja põrutasime edasi.

Pariis. Linna sissesõidul oli mingi avarii ja johtuvalt ummik. Kui Sakndinaavias ja Saksamaal imestasime, et ummikud on nii rahulikud, tsiviliseeritud ja viisakad nähtused, siis nüüd kogesime ummikut prantslaste moodi. Esiteks signaalitamine, kõik signaalitavad kogu aeg. Siis see, et keegi ei anna ohutuledega märku, et ees on jama – viisakus ja teiste peale mõtlemine puuduvad. No ja siis põhiline. Kas keegi mäletab, mis teema on Prantsusmaal suunatuledega? Õige, need on kogu aeg sees. Ka ummikus. Muidugi on kõigil vaja kogu aeg rida vahetada, sest ilmselgelt saab kiiremini edasi, kui pidevalt edasi-tagasi sõeluda ja segadust tekitada. Ja püüa sa siis aru saada, kes päriselt ka plaanib rida vahetada ja kellel lihtsalt on suunatuli viimased pool tundi sees. Lõpuks otsustasime, et vastame neile nende mõõdupuuga ja kellelegi teed ei anna. Õppigu sõitma, kuradi debiilikud. Sõidavad otsa, siis meil on esiteks kasko ja teiseks Volvo. Kui prantsuse plekkpunn sellele sisse sõidab, võib kaks korda arvata, kumb utiili läheb.

Jah, linna jõudes leidsime, et kiirteel toimuv on väga rahulik, tore ja inimlik:( Pariis on nagu mingi kuradi Kambodža või India või Venemaa. Only in Russia on pildiallkiri, mis väga tihti meelde tuleb, ainult et see siin peaks kuradi Euroopa keskpaik olema. Liikluseeskirjad lihtsalt ei kehti, keegi pole kunagi kuulnudki, et selline asi olemas on, ei sõitjad ega jalakäijad. Liilusmärgid, teekattemärgised, foorid, liiklust juhtivad politseinikud – see kõik on kellegi teise jaoks. Ehk oleks mõistlikum see kõik ära koristada siis? Hoiaks märkimisväärse summa raha kokku, saaks linnaeelarve plussi, võiks teed ära parandada ehk? Teede seisukord on sama, mis Tallinnas. Totaalne kaos valitseb kõikjal. Kõik sõidavad punase tulega ristmikele, pargitakse mõlemal pool kitsaid tänavaid, ka keset bussirada, mis sunnib busse keset seda kaost pidevalt tegema põikeid liiklusse. Keegi kedagi vahele ei lase muidugi, kui buss üritab vahele pressida, hakatakse veel eriti peale suruma, et jumala eest enne minema saada, kui buss sinna vahele korraks saab. Pargitakse ristmiku servas, ülekäigurajal, ülekäiguraja ees, bussirajal, tee keskel foori taga, kõnniteel jne. Kui on vaja minna poodi või kohvikusse, aga nii parkla kui teeserv on mõlemalt poolt täis pargitud, siis jäädakse oma ritta poe või kohviku ette seisma, pannakse ohutuled peale ja minnakse asju ajama. Ja nii igal pool. Kui on ummik ja mootorratas ei mahu autode vahelt läbi pressima, keeratakse kõnniteele ja lastakse rahumeeli mööda seda. Ma ei räägi siinkohal rolleritest, mis niikuinii kõnniteedel sõidavad, vaid täiemõõdulistest mootorratastest. Jalakäijad on sama hullud – foorid, ülekäigurajad – need on kõik kellegi teise jaoks, üle tee minnakse seal, kus selleks tahtmine tuleb, autodele näidatakse käega, et „rahune maha, vana, ma lähen ainult üle tee“. Totaalne kaos ja hullumaja.

Jõudsime siis hotelli juurde. Kodulehel lubati eraparklat 200m hotellist, 12€ ööpäev, oli broneeritud ja puha. Panime siis ehtprantslaslikult Williami hotelli vastu keset teed seisma, ohutuled peale ja läksime uurima, kus see parkla siis asub ja kuidas sinna saab (me tsiviliseeritud inimestena ikka veendusime, et meist mahub vajadusel buss ka mööda). Kell oli 12:30, check-in algab 12st ja meie tuba ei olnud veel koristatud. Egas midagi, mina istusin kodinatega fuajeesse maha ja Sõdur läks parklat otsima. Üüratu pika aja pärast tuli Sõdur tagasi, jättis Williami ohutulede vilkudes keset teed ja tuli aru pärima, et mismõttes parkla on täis ja rohkem mitte kedagi ei mahu. Nii oligi. Bronn või mitte, kui parkla on täis, siis ta on täis ja vaadake ise, kuhu saate. Ahah.

Meie ehmatanud nägusid nähes tegi retseptsioonitšikk mõned kõned ja saatis Sõduri siis hotelli lähedal asuvasse parkimismajja, mis maksab 30€ päev. Pidada olema kõige odavam maja kesklinnas. Usutav, siinseid hindu vaadates. William nüüd seisab seal Ferrari kõrval ja ega see Ferrari enne välja ei saa, kui meie eest ära läheme. Sest ka parkimismajades pargitakse siin niimoodi, et kahelt poolt külgedelt rada täis ja siis sinna vahesse, kust vaevu-vaevu mahuks välja keerama, lähevad ka autod. Tagumised enne välja ei saa, kui vahekäigu omad ära lähevad. William siis jäi serva viimaseks, väljapääsule kõige lähemale, niiet meie pääseme välja, kui vahekäik on täis pargitud, aga keegi teine küll ei pääse. Ajuvaba.

William ja vend parklas. (Juhin tähelepanu kollastele kleepsudele, kes ise ei märka).

Hotell ise on urgas. Peale Berliini kesklinna Holiday Inni ja Kölni neljatärnihotelli on see ikka uskumatu. Oleks Pariisiga varasemaid kogemusi, oleks võtnud korraliku hotelli kuskile äärelinna ja linnas metrooga seigelnud. Aga ei tea ju, milline see metroo siin on ja kuidas ja kuhu sellega üldse saab. Kui kogemusi ei ole, siis ei oska selle peale tullagi. Hotell on suht kesklinnas, kaks tärni. Tuba on ülikitsas, laeva kajutis oli meil rohkem ruumi. Jube külm on, sest suvel ei köeta, olgugi, et väljas on 13 kraadi ja toas vast 15. Jube niiske on, mitte midagi ei kuiva ära, väga vana maja, korralikult remontimata. Esimese asjana pidime laskma kraanikausist ummistuse likvideerida, vesi lihtsalt ei läinud alla. Nüüd vesi tilgub kraanikausi alt, aga öeldi, et las olla siis. Nojah.

Meie aknad on küll hoovi poole, niiet tänavamüra ei ole, aga see-eest läheb akna tagant lift mööda. Sellise kolinaga, et kõrvatroppidega tuleb magada niikuinii. Kõrvaltoas on mingid väikeste lastega türklased ka, niiet niikuinii peaks troppidega magama. Kõik on vana ja amortiseerunud ja karjub remondi järele, värv koorub igalt poolt, vannitoas on silikoon igalt poolt maha tulnud jne jne. Meenutab mulle hostelit, kus 7 aastat tagasi Londonis käies ööbisin, aga seal oli öö 7£, siin on 140€. Berliini südalinna Holiday Inn oli ka odavam. Müstika. Vähemalt on nett tasuta ja peale mõningast vägistamist saime ka Euroopa juhtmed Prantsusmaal pistikusse surutud. Kas need pistikupesad pärast töötavad ka, ei huvita väga. Selle raha eest, mis nad siin saavad, võivad remonti teha küll.

Pakkisime ennast siis lahti ja otsustasime vihmasajust hoolimata välja minna, sest kõht oli tühi. Peale paari katset teada saada, mida tavalistes söögikohtades menüüs kirjas olevad asjad tähendavad, otsustasime ikka Mäkki minna. Isegi KFC’s ei olnud võimalik aru saada, mis on mis. Peale Bucketi, aga neist kõige odavam oli 16€ ja see tundus veits palju. Niisiis traditsiooniline Mäk. Kui kõht oli täis, ei tundunud elu enam nii hirmus ja otsustasime riskida ja minna vaatamisväärsustega tutvuma. That was a mistake. Kõigepealt sattusime kogemata Gallerie la Fayette’i – otsisime varju sajust paduks muutunud vihma eest ja hüppasime lähimasse kaubanduskeskuse nägu asja sisse. Kirikust on tehtud ülisuur ülikalliste brändimarkide poodide keskus. Isegi padupaganal nagu mina hakkas natuke paha, eriti kui semiootik minus pead tõstis ja sõna võtta tahtis. Mida need inimesed seal kõik teevad? Neil ei ole ju raha, et osta 600€ maikat, isegi kui poes on 50% allahindlus. Neil on näkku kirjutatud, et ei ole. Miks siis ronida sellisesse kohta? Peale Louvre’i kõige külastatavam asi Pariisis...

Louvre on teisipäeviti kinni. Täna on teisipäev.

Kogu see keskväljaku asi, kus on Triumfikaar ja alleed ja purskkaevud jne, mille üle prantslased nii uhked on, kogu see kuulus Champs Elysee, on üks kuradi müdamülgas, kuhu pole vaevutud isegi sillutist tegema. Mismõttes nagu? Kuidas see võimalik on üldse? Ebatasane valge savipinnas meeletute loikudega nii kaugele, kui silm ulatab. Vaatasime, kuidas seal kiiresti minema saame, aga sopaseks saime ikka ja kui seni olid teksad ainult pahkluuni märjad, siis nüüd põlveni. Mingeid losse ja asju vaatasime ka, aga sisse ei hakanud kuskile trügima läbimärja ja porisena. Kõik on must ja räpane, meenutab Tallinna paljuski. Määrdunud kivid ja prügi tänavatel. Ülekäiguradade fooride nupud, mida vajutada, kui rohelist tuld tahad, on nii mustad, et ei julgenud neid puutuda. Võibolla sellepärast nad siin ei käigi rohelise tulega üle tee – oodata ei jõua, aga ise tuld tellida ei saa, sest seda jäledust ei taha puudutada.

Üritasime ka mulle jalanõusid otsida, sest oli selge, et nende botastega ma homme kuskile ei lähe, need lirtsusid ja hotellis valasin neist hiljem pihutäie vett välja. Jalanõupoodides on kaupa ainult neegrite maitsele. Räpp ja korvapall ja mis stiilid need on kõik. Jubedad suured ja maitsetute värvidega, bling-bling ja säravad asjad ainult. Kui midagi nägin, mis enam-vähem meeldis, ei saanud keegi aru, mis suurust ma proovida tahaksin. Andsime alla ja lonkisime hotelli tagasi, teel toidupoest läbi käies ja õhtuks sööki kaasa võttes.

Valisin peekoni ja mozzarellaga salati, võtsin hulga puuvilju ja Sõdur, Mäkist kõht ikka veel täis, võttis jogurtit ja pannkooke, mida moosiga külmalt süüa. Ja tõesti-tõesti – hotellis sööma asudes selgus, et siin ei suudeta isegi salatit teha:S Kirjade järgi värskest peasalatist ja basiilikust salatipõhi ei sisaldanud ei salatit ega basiilikut, see oli mingi imelik tugeva maitsega roheline ollus, mida ma süüa ei suutnudki lõpuks. Liha oli Royal Canini maitsega, läks ka prügikasti. Grillitud seened olid nagu vett täis svamm, oleksin peaaegu oksele hakanud. Kogu sellest kupatusest kõlbasid süüa saiakuubikud ja mozzarella. Ülejäänud läks prügikasti. Õnneks on puuviljad head ja pannkoogid on täitsa pannkookide moodi, kuigi ma ei saa aru, kuidas nad need nii paberõhukeseks saavad.

Ootame hirmuga hommikusööki.

18.07 – Prantsusmaa

2011-07-20T13:21:00.003+03:00

Hommikul ärkasime kell 8 muruniiduki mürina peale. Jah, tõesti, kuskil päraperses miskises räpases ja mustas parklas niidetakse muru. Tubli neist iseenesest. WCd koristati, niiet seal ei saanud käia, pakkisime auto ümber ja lasime edasi, kuni suurema parkimiskohani, kus oli ka pood ja tankla ja WC. Eesti kütusehindadel on ronimisruumi veel küllaga, vaatasime, et diisel on 1.56€ liiter, jube odav, peab paagi täis panema. Tõesti, mujal on kõvasti üle 1,6 ja rohkemgi, läheneb kahele kohati. Igasugused mõtted Cherokeest tuleb maha matta, kui kiirkorras USAsse kolida ei saa. Ühesõnaga seal parkplatzil käisime WCs ja võtsime hommikusöögikrõbinate peale ühe piima ka, hoolimata üle mõistuse hindadest (ma ei krimpsuta enam kunagi Statoilis hindade peale nägu) võtsin ka ühe võisaia, muud lihtsalt ei raatsinud. Kui pisike saiake, tavaline peopesa suurune moosisai, maksab 2.50€, siis no ei osta seda. See on mingi 40 eeku ju. Saiake. Üks.

Sõitsime siis järgmisi sõjamemoriaale vaatama, esimese parklas tegime hommikusöögi ka.

V2/A4 tehas/stardiplatvorm/bunker oli äge, sinna on suur interaktiivne ajaloomuuseum tehtud, Prantsusmaa sõjas ühest küljest ja Hitleri superrelvad (V1 ja V2 ikka) teisalt. Sakslased on ikka jube pahad ja vaesed kangelaslikud prantslased jne käib sinna juurde muidugi, aga asi ise oli äge, tunnelid taastatud ja lahti seletatud, kuidas neid pomme seal tehti ja kuidas need töötavad ja kuidas nad välja arendati ja mis neist tüüpidest edasi sai, kes sellega tegelesid (said USA kodakondsuse ja saatsid Apollo Kuule:P). Päris põhjalik asi. Oleks tahtnud ka sunnitööliste elamistingimusi näha ja muud sellist olmet, kogu sellest kompleksist oli taastatud ja eksponeeritud üliväike osa, aga hea, et seegi oli ilmselt, päris palju selliseid asju lammutati lihtsalt ära ja tehakse nägu, et neid ei ole olemas. Nagu see õhutõrjekompleks seal Hamburgi kandis, kus on muusikakool nüüd... Mingi ehitus oli ka seal (jaa, nagu igal pool mujal, kus oleme käinud:D), niiet äkki teevad edasi seda, laiendavad ja avavad kunagi veel osasid.

Tehas. Tegelt ka;)

V2 ehk A4. Neid seal tehti. Hiljem arendasid tehnoloogia väljamõtlejad selle edasi Apolloks:P

V1 ehk Flying Bomb. Brittide hirm ja Hitleri "superrelv".

Batterie Todt’is käisime ka. Ka väga äge bunker, hästi mitte-muuseumilikult taastatud:D Nagu mingi eesti kollektsionääri kodu:D Pildistada ei tohtinud, ja hea on, muidu mõned Eestis läheks kadedusest roheliseks, et kellelgi sellised asjad on:D Jüri oleks totaalselt sillas, igast põnevat moona näiteks oli, varustust igalt rindelt, relvaruum täis mida iganes:D Väga, väga äge koht. Rongikahur oli, vist üks kahest omataolisest maailmas, kui ma õigesti aru sain. Prantslaste arusaam inglise keelest on ju, et võta prantsusekeelsetel sõnadel rõhumärgid pealt ära ja ongi inglise keel:D Muuseum inglise keeles on musee ja hoiatussildid olid eriti vahvad jne. Tõlked asjade juures, kus seletati, millega tegu, olid guugeltransleit puhtalt:D Samas saksakeelne tekst oli tõlgitud keeleoskaja poolt ja sisaldas nii mõndagi, mille kohta võib mürki võtta, et prantsusekeelne originaaltekst seda ei ütle:P Selline kirglik ja põhjalik tõlge siis:D Ja „fuajees“ müüdi kõike seda, mida meil Wehrmachti ja militaar.net’i foorumites, nii originaali kui koopiana. Originaalis selliseid asju, mida vist Eestis ei olegi saada. Hinnad olid ka muidugi ulmelised, aga sellistel asjadel ongi.

Batterie Todt ja William. Sees pilti teha ei olnud lubatud.

Üks kahest omataolisest maailmas:) (Salaja tehtud pilt)

Kuna olime mere ääres, käisime jalutamas ka natuke, jube tugev tuul oli ja meri mässas põhjalikult. Mõnus jalutuskäik oli. Edasiseks plaaniks võtsime kiirteedpidi Pariisist nii tunni kaugusele sõita, et hommikul Pariisi ära minna, hotelli check-in algab 12st. Kuna William ikka streigib, ei hakka rannikul seiklema, Normandia jääb mõneks teiseks korraks, kui suudame end veel sundida siia tulema.

Leidsime kiirteel ühe suure parkla, kust võtsime piima hommikuks ja paki kartulikrõpse teepeale:D Magamiseks valisime väiksema parkla, kus oli kaks rekkat, üks viimase malli mersu magava italiaanoga ja vana tuttav ümmargune peldik. Meie kokkamise ajal käis ka kiirtee-teenindus ja koristas selle ära ning paigaldas paberi, niiet saime isegi seda invakäimla osa kasutada. Tegime omale süüa, pakkisime auto magamisreziimi ja kobisime magama mõttega, et hommikuks äratust ei pane, magame, palju torust tuleb.

Ah jaa, parklas kepsutavad jänesed ringi. Oleks relv kaasas, saaks söögi kõrvale liha ka.

17.07 – Saksamaa, Belgia, Prantsusmaa

2011-07-20T13:18:00.002+03:00

Hommikusöök oli jälle vägev, jääb pikaks ajaks meelde. Teekond jätkub. Kölnist siis otse läbi Belgia, peatumiseks ei olnud aega. Võib öelda, et teed on seal sama hullud kui Eestis, kui mitte hullemad. Ja me kasutasime ainult kiirteid ju. Väga jube igal juhul, ei oleks väga tahtnudki seal ringi vaadata, kuigi Poirot’ kodumaa jne. Põrutasime otse Prantsusmaale. Peab tõdema, et ma nüüd saan aru küll, miks sakslased ütlevad, et siia tulevad ainult roomikutel, pidades selle all silmas tanki. Mitte millestki ei saa aru, mitte keegi ei räägi inglise keelt, mitte keegi ei saa inglise keelest isegi aru. Sõita mitte keegi ei oska. Kuradi hullumaja. Ma saan aru küll, miks siin vihmaga kiirteedel kiirusepiirang 110 on, kuigi kuiva ilmaga võib 130ga sõita. Kui niimoodi rida vahetatakse, siis vihmaga ei saa 130 pealt ka pidureid blokki lüües pidama. Suunda hakatakse näitama siis, kui uues reas ollakse. Ja siis jääb see sisse kuni tagasireastumiseni, olgu see või 30 km pärast, või mõnikord kauemgi. No kurat küll, kas ennast ei häiri see vilkumine? Ja kõik teevad nii. Kui suunatule kang alla läheb, siis sinna see jääb. Neil autod ei lülita seda ise välja, kui rool otseks läheb? Ma pole prantsuse autodega kokku puutunud, jumal tänatud. Siin muidugi muuga ei sõideta. Mulle tundub, et William tunneb ennast siin üksiku ja erinevana, igal juhul talle ka ei meeldi siin. Täna hakkas lambist nii tegema, et enam ei vaheta käiku üles, kui gaasi anda:S See ei ole fun, kohe üldse mitte. Kiirteel sõidab okeilt, ei ole hullu, aga väikesed käänulised külavaheteed oma järskude tõusude ja langustega ei meeldi kohe üldse. Otsustasime, et vist tuleb reis lühem teha, mägedesse ei julge nii minna, sureb keset mägiteed kuskil kurvi peal ära, mis me siis teeme. Pariisis ja Verdunis on hotellid bronnitud, seal peab ära käima, ja siis ilmselt suund kodu poole.

Vaatamisväärsustest. Somme on surnuaedu täis. Teed mööda sõites juba näeb iga paari kilomeetri tagant mõnda. Vaatasime neid hulgim. Lisaks kaevikuid. Newfoundlandlaste ja kanadalaste esimese suure sõja panuste mälestuseks rajatud muuseume ja asju. Sõjaajaloo asjad, siinseid lugejaid ilmselt väga ei huvita. Kõige suurema Briti sõjamälestusmärgi juures käisime ka, päris võimas oli. Ja õhtul veel Kanada suur valgest kivist mälestusmärk. Pildid on ilusad, panen kunagi üles.

Kanada mälestusmärk. Hästi ilus.

Briti kõige suurem sõjamälestusmärk. Mina olen ka seal pildi peal tegelikult;)

Kanada kaevikud.

Lambad Kanada kaevikute ümber muru niitmas. Sildid on üleval, et piiretega alast välja minna ei tohi, sest alal võib endiselt leiduda lõhkemata miine. Julmad inimesed need Eurooplased - lambad siis peavad need miinid üles leidma:D

Prantsusmaal sajab kogu aeg. Ja kuradi külm on, mingi 12-17 kraadi, rohkem ei ole päikesega ka. Ja parklad pannakse ka kell kuus kinni, et jumala eest keegi ei sätiks ennast kuskile mälestusmärgi või muuseumi juurde parklasse ööbima. Imelikud on nad siin.

Ja see kiirteede eest maksimise süsteem on igas punktis erinev. Kus maksad enne ja siis sõidad, kus võtad sisenedes pileti ja maksad väljudes... Saa siis aru, kui ühtegi sõna inglise keeles kuskil ei ole ja keegi abitelefonil sellisel kujul inglise keelt ei räägi, et sellest aru ka oleks võimalik saada.

Magamiseks leidsime väikse parkla kiirteel, WCga. WC on umbes nagu Eesti kuivkäimla, aga veega. Kolm seina ja auk maas. Õnneks on invaWC ka olemas ja seal on pott ja uks käib kinni. Seda kasutame:D Prantslased on üks ropp rahvas. Ja mina arvasin, et Saksamaa on must. Siin on ikka kohe tõesti räpane...

Sööma siiski peab. Õhtusöök parklas.

16.07 – Saksamaa (Köln)

2011-07-20T13:10:00.003+03:00

Vahe kolme- ja neljatärnihotellide vahel tuleb ilmsiks hommikusöögilauas:D Valik oli nii suur, et ei suutnud kohe kõike kokku krahmatagi ja nagu ikka, sõin silmadega rohkem kui reaalselt kõhtu mahtus, niiet osa jäi järgi. Omletti ja vorste ja inglise hommikusööki ja kõikvõimalikke saiu ja krõbinaid ja jogurteid ja pannkooke ja vahvleid ja puuvilju ja mahlu ja mida iganes. Kohvi toodi lauda ja ei tahtnudki hommikusööki ära lõpetada. Vägev hotell ikka. Keeruline ka, lift töötab toa kaardiga ja hommikusööki saab tuppa tellida ja palju koridore on. Sauna ja gym on ka, aga sinna vist ei jõua.

Amphi Festivali siis päev otsa. Melotroni ajaks tahtsime kohale jõuda, see pidi ühe paiku hakkama, edasi paari tunni pärast Grendel ja õhtul Hocico, ülejäänud bändid ei pakkunud väga pinget, kuigi seal olid Die Krupps ja muud taolised kuulsused ka. EBM ja industrial ja muu selline elektrooniline. Enne Melotroni tahtsime jõuda šokolaadimuuseumisse,võtsime arvestusega, et Euroopas midagi enne 10 lahti ei tehta ja läksime selleks ajaks kohale. Ilmnes, et pühapäeviti ei tehta midagi lahti enne 11 ja esimene tuur šokolaadivabrikus pidi algama 11:30. Poolteist tundi ukse taga passida ei tundunud eriti huvitav, kuigi mõned turistid olid just selle tee valinud. Läheduses oli shopping street, millelt eile Mäkki käisime otsimas, mõtlesime, et lähme vaatame mulle jopesid ja jalanõusid, seal oli Jack Wolfskin’i pood ka. Kölnis muidugi on 5% linnamaks, niiet osta midagi ei tahaks, aga vaadata võib, proovida mudeleid jne ja mõnest teisest poest võibolla hiljem osta. Vaatlesime poeaknaid nii kaua, et muuseumisse ei jõudnudki, enne tuli Amphi aeg peale ja sättisime sinnapoole ära, natuke maad oli astuda ka. Kohale jõudsime ikka Melotroni viimaste laulude ajaks. Aga aja parajaks tegemisega probleeme ei olnud – seal olid kohal vist kõik alternatiivseid ja elektrooniliste subkultuuride kaupu müüvad poed üle kogu maailma. Goth, cybergoth, white goth, steam punk, punk, rockabilly, EBM, industrial, isegi mõned RAC suunitlusega asjad, kuigi electro skeene on ses osas väga eklektiline. Svastikat kantakse koos sirbi ja vasaraga niiet silm ka ei pilgu. Isegi korralikku keskaja klassikalist gothi oli. Ja no rahvas muidugi müügilettidele vastav. Madis oma siniste teksade, punase dressika ja valge Postimehe seljakotiga oli ikka väga out of place, kõik olid kui mitte korralikult kostümeeritud ja meigitud, siis vähemalt üleni mustas ja tanksaabastega. Ma vähemalt panin nii solidaarsuse mõttes üleni mustalt riidesse, kuigi minu kergelt hip-hop/getho stiil sai ka nii mõnegi päris pika pilgu stiilis „sa oled küll vales kohas, tšikk“:D Karvaste ja suleliste kogus oli selline, et Eestis ei kujuta ettegi, et neid nii palju eksisteerib. Ikka mida iganes, kõik subkultuurid, mis kannavad musta või võõpavad ennast valgeks olid esindatud. Põnev oli inimesi vahtida. Pilti väga palju teha ei julgenud, mine tea, selliste käest võib peksa ka saada:D

Muusika poole pealt – kaua oodatud Grendel oli täpselt nii halb, kui YouTube’ist Grendeli laivide videosid vaadates tundub:D Teist nii halba laivbändi pole vist olemaski. Isegi sündi ja kidra käigud on kõik lihtsustatud, rääkimata sellest, et laulja ei pea viisi, ei tea laulusõnu, ei tea, kuna ta laulma peab ja ei oska inglise keelt hääldada:O Isegi nii palju ei ole viitsitud, et teeks fono, laseks kõik lindilt ja maigutaks suud, peab ponnistama mikrisse laulda. Kusjuures suurem osa laule on ju elektrooniliselt muundatud häälega lauldud albumite peal. Nii uskumatult halb oli, et kui paar meie lemmiklaulu oli täieliku pornograafiana ette kantud, läksime ära. Elektrikatkestus oli kõige parem osa sellest laivist niikuinii. Japside karaoke neist lugudest kõlaks ka paremini kui Grendel omaenda lugusid laivis mängimas. Neid tuleb ikka plaadi pealt edasi kuulata ja igasuguseid jumalaid tänada, et näiteks Põhja-Soome ei hakanud spetsiaalselt nende pärast sõitma, nagu meil vahepeal plaanis oli.

Hociconi oli palju aega, müügiletid läbi käidud ja kõht tühi, kohapeal müüdav toit aga sellise hinnaga, et isegi purjus inimesed mõtlesid kaks korda, enne kui midagi ostsid, niisiis läksime vahepeal linnapeale. Üle Rheini käimiseks kasutasime silda, mis oli üleni tabalukke täis, neid oli seal vähemalt tuhandeid, pigem vist isegi kümneid tuhandeid. Kui pildid kunagi arvutisse saab, siis panen üles. Kihvt vaatepilt. Palju abiellujaid sealkandis.

Käisime taaskord Mäkis söömas, grillkanaga salat on oma hinda väärt, tõeliselt hea asi. Mango milkshake maitses nagu munaliköör:D Mõnus magus. Jalutasime tagasi ja passisime niisama, kuni Hociconi. Sõdur ostis endale ühe collectors item’i, mis jääb ootama aega, mil see maksab 50x rohkem ja saab kasumiga maha müüa. Ja mina olin päev otsa „oma draakoni“ järele õhanud – üks saksa daam teeb käsitööna igast asju, trolle ja haldjaid ja draakoneid. Ja üks jäi mulle sealt mööda käies silma, minu „I have to have it“ asi sellel festivalil. Kuna ta maksis pea 30€ ja see on mänguasja kohta ikka kuradi palju, siis jäi ära. Päev otsa mõtlesin ta peale, ja kui Sõdur oma plaati ostmast tagasi tuli, tõi mu draakoni ka ära. Nii vähe on vaja, et õnnelik olla:D Nüüd ta istub mul siin kõrval, nina saba peal, tiivad kokku volditud ja ootab, kuni magama saab jääda. Minu draakon, nimega Traakon. Esialgu.

Hocico oli super, nagu Eestiski, aga väikeses kohas oli kuidagi intiimsem õhkkond, kuigi siin oli publik elavam ja kargas rohkem, tekkis Tallinnas publiku ja esinejate vahel parem side, kokkupuude oli vahetum. Eestis me saime mingi 5 lisalugu ka, siin oli festival, kella pealt lõpetamine, et järgmine bänd saaks tulla lava tegema ja pille häälestama.

Märkusena veel, et uskumatu, kui palju sakslased lagastavad:S Kõik prügi lendab käest maha, keegi ei tule selle peale ka, et prügikasti otsida. Vahet pole, kas sees või väljas. Kogu festivaliplats oli õlletopside ja pabernõude ja kõige muu mõeldava ja mõeldamatuga kaetud. Ma KC laivil mõtlesin, et see on skinnide erikomme, et ongi matsid ju. Aga tuleb välja, et kõik on matsid. Ega Saksamaa on küll must, eriti võrreldes Taani või Rootsiga, kus pole tõesti mitte ühtegi kommipaberit ka maas. Aga kontsertipaigad vist koristatakse kiiresti ära ja tänaval kas on head koristajad või ei harrastata sellist käitumist nii massiliselt - nii must ikka ei ole, et võiks arvata, er kogu aeg sellised ollakse.

Läksime läbi lausvihma koju ja tundsime kaasa neile karvastele ja sulelistele, kes olid oma väljanägemisega nii palju vaeva näinud ja end päev otsa nii ebamugavalt tundnud, ainult selleks, et läbi liguneda ja näha välja nagu pesumasina trumlist läbi käinud varesekari. Mõni valge ka hulgas.

Mõned pildid, mis kaamerat peites õnnestus teha:D

15.07 – Saksamaa (Lääne-Saksamaa, Köln)

2011-07-16T10:43:00.001+03:00

Kannatasin hommikuni. Tegime veel hommikusöögi ka ära, aga bensukasse jõudmiseks olid ikka päris jalad ristis juba. Käisin seal siis ära, võtsin viisakusest ühe kohvi ka, et mitte lihtsalt tasuta WCd kasutada, ja läksime mäkke tagasi. Hommikul päikesepaistega oli veel ägedam, ilus vaade nii kaugele, kui Maa kumerus võimaldab näha. Kohtusime kahe britiga, kes rändavad mootorratastega, hiljem nägime neid veel kahes kohas, kus käisime. Peale Hill 400 vaatasime ühte sakslaste sõdurite surnuaeda ja ainsat mälestusmärki, mille amid sakslasele püstitanud on.Saksa nooremohvitser ltn Lengfeld sai surma, üritades miiniväljalt päästa haavatud ja lõksu jäänud USA sõdurit. Selliseid juhtumeid oli rohkem, aga monumendi sai Lengfeld. Hea, et temagi... Peale seda otsis Sõdur veel kaevikuid ja siis pidime käima läbi tee, mida pidi ameeriklased ründasid, kui nad lõpuks Hill 400 ära võtsid. Mingist külast läks rindejoon läbi, lausa nii, et pool kirikut oli sakslaste käes ja pool liitlaste käes jne. Nagu sõjas ikka asjad käivad. Läksime valet teed mööda ja Sõdur ei usu ka mind ju, kui ma ütlen, et see ei ole õige tee:D Sest tema on meil ju orienteerumise guru ja mina eksin kodus ka ära, kaarti ma üldse lugeda ei oska. Kui tee, mis niigi oli mööda karjamaid ja lehmakarju kulgenud, üldse otsa sai, siis sai Sõdur ka aru, et mul vist on õigus ja sellised ei ole Saksamaal matkarajad:D Läksime tagasi ja vaatasime kaardi uuesti üle. Olime läinud valele poole, sest Sõdur ei olnud üldse vaadanud, mis pidi küla asetseb kaardi suhtes. Võtsime siis uue suuna, aga muidugi oli orienteerumisgurul vaja lõigata, mitte ette nähtud matkateed mööda rahulikult kulgeda. Nii me siis seiklesime mööda karjamaad ja ronisime püstloodis mäeküljelt läbi metsa alla, kuni õige raja uuesti üles leidsime. Britid ei saanud küll aru, kuidas me enne neid tagasiteele jõudsime, kui nemad enne meid minema hakkasid ja me neist möödunud ei olnud. Aga nojah, mina olid ikka pehmelt öeldes vihane:D

Edasi ravisin mina oma peavalu ja Sõdur käis veel ühel surnuaial. Mina vahetasin riided ära autos, tegin ennast natuke korda ja edasi läksime kohta, kuhu polnud tegelikult üldse plaanis minna, aga mis seni on minu jaoks olnud reisi tipphetk ja arvata võib, et selleks ka jääb. Kui selgus, et meil on pool päeva vaba aega peale Dresdenit, siis võtsin Heli kaudu ühendust Tanjaga, kes elab siinkandis. Ja ta mahutas meid tänaseks oma päevakavasse:) Mul õnnestus ühe korraga ära näha kõik oma lemmik-cavalierid mandri-Euroopas ja Harrissoni ema ja teised sugulased!:) Nii palju nii ilusaid koeri korraga ma ei olegi näinud kunagi. Isegi Sõdur arvas, et selliseid päntasid võiks majatäis olla küll:P Tanja kodu asub väga ilusas linnas ja väga ilusas kohas, mäe otsas, miljonivaatega. Kena ja puhas elamine, ja fantastiliselt ilusad koerad. Mul on väga hea meel, et selline täiesti etteplaneerimata põige õnnestus reisiteekonda teha:)

Tanja juurest edasi sõitsime Kölni, kus meil on nädalavahetuseks hotell broneeritud. Seekord siis neljatärniline. On vahe küll kolmetärnilisega, rohkem nänni saab ja suurem tuba on ja mini-bar ja :D Nett maksab 15 minutit 2.50€ või 10€ päev. Kuna meil on siin suht tihe graafik, siis vist tervet päeva ei ole mõtet võtta. Aga eks näis. Natuke peab netis käima, meil on kogu reisi peale veel kaks hotelliga peatust ja siis on edasi autohotell:D (Siin teatavasti suvalistes kohtades telkida ei tohi, niiet telki kasutame ainult siis, kui viitsime kuskile kämpingusse minna, mis muidugi kõik maksavad. Lihtsam, mugavam ja odavam on leida kiirteeäärne parkimisplats ja autos ööbida. Või maantee ääres autos ööbida, aga siis ei ole WCd ja poodi kohe kõrval).

Käisin just vannis, mis oli väga tore. Homme on varakult hommikusöök ja siis päev otsa kontserte, on üks festival, kus on mitu meie lemmikbändi korraga kohe:) Ehk õnnestub millalgi leida ka aeg vahepealne päevik netti üles riputada ja uudised üle vaadata:) Seni on kell aga juba pool üks ja meil äratus hiljemalt 8...

14.07 – Saksamaa (Kessel ja muu Lääne-Saksamaa)

2011-07-16T10:42:00.003+03:00

Vihmaga autos magada ei olnudki väga hull, aknad läksid natuke uduseks, aga väga niiskeks ei kiskunud. Küll aga oli hommikuks jube külm! Päeval oli 30 kraadi ja rohkem sooja, ja hommikul näitas auto termomeeter 13. Väga tugev ja külm tuul sinna juurde, ja ma arvan, et alla 10 oli. Hommikul läksime siis Herculese monumenti otsima Kesseli kanti, aga nagu Luftwaffe muuseumisse, jõudsime ka sinna liiga vara – siinkandis ei avata midagi enne kella kümmet. Passisime siis tunda aega ära, kuju ja mausoleumi ja purskaevude juures käivad ka ehitustööd, nagu juba kombeks on asjadega, mida me vaadata tahame. Kui infokeskus lõpuks lahti tehti, käisime siis WCs ära ja saime teada, et purskkaevud töötavad ainult kolmapäeviti ja pühapäeviti kaks tundi (neljapäev on muidu) ja et hoonetesse ja lossi sisse ei saa, sest renoveeritakse. Panime siis joped selga, mütsid pähe, kindad kätte ja jalutasime trepid läbi – hõreda õhuga kõrgetes mägedes võtab trepist käimine ikka väga läbi, mul vist ei olegi pulss kunagi nii kõrgel olnud:D Siis läksime ja tegime parklas süüa endale:D Itaallaste turismibussi asukates tekitasid Williami põdrakleepsud suurt elevust, mõned pildistasid, tundsid end vist puudutatuna:D Sõime ära ja läksime järgmist kohta otsima.

Mmm, trepid enne hommikusööki... :)

Hommikusöök turismimagneti parklas:D

Maalilisi mäestikumaastikke ja peaaegu et mägiteid pidi, vahepeal muidugi kiirteedele põigates, et edasi ka jõuda, kulgesime 300km järgmise kohani – Burg Eltzi rüütlilossi juurde. Mis – ta ta da taaa – oli renoveerimisel... Sisse sai ikka ja tuur oli ka, natuke lühem kui tavaliselt, ma pakun. Aga nii ilusaid pilte, kui neil postkaartidel, ei saanud, sest pool lossi oli valge kilega kaetud tellingute taga. Siiski sai mäest alla (ja pärast jälle üles) käia (teised läksid eribussiga – mingi vähem kui kilomeeter maad,üldse mitte tapvaid tõuse ja langusi, ja pilet bussile oli 1.50€ ja tagasi sama palju:D) ja loss oli väga ilus ja põnev. Tuur oli huvitav ja nännipood lausa uskumatu. Sain endale tasku-uuri, eriti ilusa. Ja poe viimase cavalieri kutsika:D Metallist kutsikate kujud olid, sest lossis on alati koeri kasvatatud ja see siis kuidagi seostus lossiga. Taksid, kuldsed retriiverid, mopsid ja cavalierid. Kasvatati seal küll jahikoeri (hagijaid ja hurtasid), aga noh, nunnud kutsikad. Ja cavalier, mida ma tahtsin, oli täiesti viimane. Müüja läks võttis selle mulle klaasi alt välja, sest kastis ei olnud enam. Oleks tahtnud veel asju osta. Tahaks omale ka sellist lossi tegelikult üldse:D Tõeliselt äge:) Ja boonus oli ka – parklas avastasime, et Williami katus on mingeid marju täis – selgus, et parkisime otse metsiku kirsipuu alla. Korjasin kiiresti kausitäie kirsse ja sai veel puuviljanälga ka kustutada, väga-väga maitsvad pisikesed kirsikesed olid.

Burg Eltz nägi välja selline:D Kraanad on meile ikka väga tuttavad juba. Seest oli ikka ilus ja keskaegne. Pildistada ei tohtinud...

Keskajast edasi siis kohe teise maailmasõtta. Selline koht nagu Hill 400 on olemas, kes arvutimänge mängivad või sõjahuvilised on, need teavad. On siis mägi, mida liitlased tükk aega sakslastelt kätte ei saanud. Nagu Sinimäed, aga Saksamaal. Tahtsime küll enne sinna jõudmist leida magamiskoha ja süüa teha ja ööbida, aga täiesti ootamatult olime ühel hetkel kohal lihtsalt:D Aeg võtab teised mõõtmed siin mägede vahel. Pakkisime end uuesti riidesse, vihmakeebid lisaks veel seekord, sest sadas ka, ja ronisime üles mäe otsa. Vaatetorn oli ka, ülemine osa oli küll ohutuslindiga ära piiratud, aga on see siis kunagi eestlasi peatanud:P Korjasime lindi ära ja ronisime üles pilvi vaatama:D Kuna kiskus pimedaks ja sadas, otsustasime ligiduses ööbida ja hommikul uuesti üles ronida. Veetsime tund aega, otsides WCd. No mida ei ole, seda ei ole. Kohvikud ja muud asutused, mis mägikülades teenindust pakuvad, pannakse enamasti nii 6-7 õhtul kinni, bensujaamad on automaadid ja selliseid asju, nagu kuivkäimlad, siin ei harrastata. Kui mingi vaatamisväärsuse juurde ei ole võimalust või raha korralikku veega ja kätepesukausiga käimlat teha, siis siin lihtsalt jäetakse selline asi tegemata. Sama lugu parklatega – kiirtee ääres on ikka kõikides parklates vähemalt WC, aga maanteede ääres ei ole enamasti, on lihtsalt väike nurgake, mida teest eraldab hekk või paar puud ja ongi kõik. Käisime paar sellist läbi, leidsime ühelt mirabelipuu, kust korjasin korraliku varu kaasa, aga WCd ei kuskil. Otsustasime siis, et tühja kah, saab ju metsas ka käia, kui väga vaja. Leidsime kõige parema parkla, puude all, niiet vihm ei sadanud sisse ja heki taga, niiet teepealt ei olnud näha ja väiksema tee ääres, niiet väga palju autosid ei sõida öö jooksul vast. Tegime süüa ja pakkisime auto ümber. Ja siis ma avastasin, et mets kui selline on siin suhteline mõiste. See nimelt paistab läbi. Ja parklates on videovalve, et erilist sigadust ei korraldataks seal. Niiet ma otsustasin, et kannatan hommikuni ja siis käime lähedalasuvas külas bensiinijaama poes WCs. Eks näis, kas õnnestub, või kobin öösel üles ja käin ikka metsas:D

Väikseks kiikumiseks on alati sobiv hetk, olgu kui külm, märg ja vastik ilm tahes:)

13.07 – Saksamaa (Dresden)

2011-07-16T10:42:00.001+03:00

Hommikul peale check outi hotellist käisime veel Berliinis ühte venelaste melodramaatika armastuse näidet vaatamas. Mälestusmärk vene sõduritele, meeletu üledramatiseerimine ja pateetika, leinav emake Venemaa ja leinavad kamraadid ja võidukas nõukogude armee. Kes matab oma sõdurid ühishauda, 3000 tükki ühes augus ja lükkab siis sinna peale kivi püsti, et siin langes 3000 kangelast ja siin nad puhkavad. Teistel armeedel ikka on jagunud südant oma sõdurid väärikalt matta...

Edasi sõitsime Dresdenisse. Seal kulus oodatust kõvasti vähem aega, vaatasime vanalinna ära, Frauenkirche oli ehitamisel, nagu suurem osa vaatamisväärsusi, mida oleme tahtnud näha. Saime ootamatult pool vaba päeva ja otsustasime käia otsida üles ühe poe, mida pidime homme otsima. Dresdenist mitte väga kaugel asuvas linnas. Läksime kohale ja majas, kus pidi olema PC Records - OI, RAC, Hatecore jne plaadi- ja nännipood - oli mingi streetfashion noortemoe riidekauplus. Selle asemel, et teha majale tiir peale (selline pisike putka moodi maja oli) ja vaadata, ega mõnda muud sissepääsu veel ei ole, kappasime meie kohe minema, et äkki ei ole see maja ja kõmpisime siis terve linna läbi, et leida maja, mis pildi järgi sarnaneks otsitule. Et sellel tänaval peab olema (käisime veel mõlemad telefoniga netis, et kontrollida, et aadress ikka õige on) ja käisime siis terve tänava läbi, mis läks läbi terve linnakese. Kaks tundi hiljem jõudsime sama pisikese maja juurde välja, aga teisele poole. Kolm korda võib arvata, kas oli seal pisike ukseke ja selle kõrval uksekell sildiga PC Records. Siinkandis ei saa suuremat reklaami või silti sellisele kohale üles panna, sedasorti tähelepanu äratamine ei ole kasulik. Tegime neile käivet, ostsime hunniku plaate, mis meil tegelikult netist ammu tõmmatud on, ja kumbki ühe T-särgi. Müüja oli äärmiselt üllatunud, et keegi Eestist neid üles otsis:D Ja meie olime positiivselt üllatunud, et üks marurahvuslasest sakslane teab, kus asub Eesti ja oskas isegi küsida, kas oleme Tallinnast või kaugemalt.

Peale ostlemist võtsime suuna järgmisesse kohta Saksamaa mägisesse ossa ja otsisime magamiskoha. Mägedes hakkas sadama, käisime teeäärses Mäkis söömas (Mäki salat grillkanaga on tõesti hea!) ja leidsime magamiseks väiksema parkla maantee ääres, sest kiirteeparklad on siinkandis meeletult üle rahvastatud ja lärmakad. Vihmaga autot magamiseks ümber pakkida oli suht raske, aga leiutasime akende ette veetõkked, mis lasevad õhku läbi ja on hea küll.

12.07 – Saksamaa (ikka veel Berliin)

2011-07-12T22:10:00.003+03:00

Teine päev 10h kõndimist päevas. Oleme suutnud endale igasse päeva mõne sellise asja jätta, kus saab treppidest ronida. Mulle väga sobib trepitreening, nii mõnus surin on pärast sees, jooksmine lihtsalt väsitab, aga trepid on mõnusad. Kui nüüd suudaks toitumise ka kontrolli all hoida, saaks äkki mõned üleliigsed kilod maha, seni on õnnestunud vaid natuke juurde saada:D

Sinna kõige üles ronisime. Trepist.

Selline vaade avanes sealt kuldse kuju jalamilt.

Käisime neid klassikalistes vaatamisväärsustes, mis eile kinni olid. Ja Lennuväe muuseumis. Lennukeid oli rohkem, kui Ülenurmel, aga mitte väga palju huvitavamaid. Koptereid oli päris põnevaid ka. Näitused ja asjad ei olnud väga põnevad ja suveniiripood oli esimene, kust mitte midagi ei ostnud, kuigi ma arvasin, et just sinna jääb kõige suurem kogus raha. Ei olnud nii põnev, kui oleks eeldanud...

Selline helikopter näiteks oli lennundusmuuseumis. Nagu oleks keegi ta pooleks murdnud.

Stauffenbergi ja co hukkamiskohas käisime, seal on kohalik KaMin. Stauffenberg on suht-koht ainus ohvitser, keda siin kadettide ja kaadri hulgas nimetada võib, kuigi salaja ikka austatakse teisi tegijaid ka, kes valede vaadetega olid või kellele vaated olulised ei olnud, aga kes oma isamaad teenisid hästi. Mälestushoov ei olnud midagi erilist. Üks kirik, mida vaadata tahtsime, oli ehitamisel, nagu siin kõik igal pool on. Vabadussammast vaatasime, seal saigi ronida. Vägev vaade oli küll.

Stauffengergi mälestusplats. "Operatsioon Valküür" on film, mida vaadata, kui ei tea, kes on Stauffenberg.

Kesklinnas on siin mingi suuuur park, nagu Central Park. Mets põhimõtteliselt. Päris äge oleks seal koertega jalutada. Ühe suure tänava ääres kohe oli mingi nudistide päevitamisplats, muruplats, mis oli paljaid inimesi täis igal juhul. Hea koht, kus nudist olla, Berliini kesklinn.

Selline nõukogude monumendikunsti žedööver siis ka Berliini kesklinnas. Vasakul pool trepi peal istun mina ka kuskil, kuna liiklus oli seisma pandud, siis Sõdur kasutas juhust ja ronis keset umbes miljoni sõidureaga teed pilti tegema.

Lõunaks sõin jälle puuviljasalatit – tahtsime KFC’sse minna, aga astusime üle ukse sisse ja tulime tagurpidi välja tagasi – nii ülerahvastatud kohta ma pole siin teist näinudki... Sõdur siis võttis mingist Tai söögi putkast nuudleid, mille söömise järel tal suust tuld purskus ja mina võtsin türklase käest värske puuviljasalati. Ma vist meeldin igasugu türklastele – puuviljamüüja andis mulle tasuta maasika, nad ei kipu muidu eriti midagi tasuta andama, ja tegi siis mulle kohapeal spetsiaalselt minu jaoks värske salati asjadest, mis mulle sobivad. Peab ütlema, et suht õigesti valis – pani maasikaid, nektariini, ananassi ja viinamarju. Pärast andis veel tasuta jupi banaani juurde, sest see ei mahtunud topsi ära. Ja kui hakkasime hotelli tagasi tulema, läksime ühte Döner Kebabi sisse, pole seni julgenud proovida neid döneri asju. Võtsin dönerteller mit salat ja kui söögile oli juba kaste peale valatud, läks türklane tagasi lihavarda juurde ja kooris mulle veel „a bit extra for you“ liha. Me like:D Teinekord julgeme küll võtta neid döneri asju, isegi pirtsakas Sõdur sõi seda liha, kuigi igaks juhuks tellis ise mingi šnitsli ja friikad:D Väga hea söök oli.

Homme on siis check-out meie uhkest kolmetärnihotellist kesklinnas ja suund jälle mõneks ajaks kämpingute ja restplatzide peale. Ausalt öeldes ma magan autos isegi paremini välja, hotelli padjad on liiga kohevad, ma ei maga vatiinipatjadega hästi, ja voodi ise on liiga pehme, ei ole nii hea uni kui autos on.

Sain telefonile laadija, niiet peaks varsti jälle töökorras olema, seni olen Sõduri telefonile suunatud, niiet kätte saab mind ka siis, kui telefon on väljas.

Edasi siis Dresdenisse.

Ah jaa, eile sain oma elu esimese spordisärgi:D Adi oma, valge mustade triipudega. Hakkan trennis käima sügisest, kui ikka tööd ei saa ja kooli pean edasi jääma.

PS: americans, please buy more Smarts, so my mum can get one over there and so we don't have them so much in Europe, I'm quite fed up with them. Iga teine auto on Smart, lihtsalt uskumatu. Veel uskumatum on, kuidas neid pargitakse ja kuhu:D

11.07 – Saksamaa (endiselt Berliin)

2011-07-12T22:07:00.002+03:00

See on Saksamaa kõige tähtsam parkimisplats EVER. Ma tean päris paljusid tüüpe, kellel on sellest pilt. Kes ära arvab, milles point, saab šokolaadi;)

Vaatasime vaatamisväärsusi, kui Berliin googelisse pildiotsingusse panna, siis näeb ära, kus käisime. Klassikaline - väravad ja kirikud ja tornid ja asjad. Kuna oli esmaspäev, siis muuseumid ja muu tore oli kinni, niiet tegelesime ka usinalt šoppamisega. Sain endale Berliini õlakoti, sellise, nagu igal siin käinud eestlasel on:P Siis ostsime Sõduriga endale mõlemad uued rahakotid, mõlemal on see jama, et vanad lasid sente läbi, eriti neid väikseid punaseid. Ühes suures kaubanduskeskuses oli mingi nahkasjade lett, nagu meilgi on, kotid ja rahakotid ja vööd jne. Überhea kvaliteediga pehme ilus nahk, väga suur valik. Ainuke vahe Eestiga oli hindades – meie omad maksid mõlemad 20€ kanti, kodumail ma pole nii heast nahast ja nii hea kvaliteediga alla 100€ üldse näinud...

Vaatamisväärsus. Sõdur on ka kuskil seal pildi peal tegelikult, lippude juures:P

Veel üks vaatamisväärsus. Sõdur nii umbkaudu keskel. -ish:D

Kah vaatamisväärsus.

Mina sealsamas vaatamisväärsuses peale masohistlikku treppidest ronimist, kui kõik teised võtsid lifti:D

CheckPoint Charlie

Amid teevad perepilte.

Kaks paari maailma kõige ilusamaid pükse ostsin omale veel. Ja kaks kogu Saksamaal oleku kõige tähtsamat sündmust. Esiteks – mu elu esimene Starbucks’i külastus. Võtsin kõige suurema (0,5l umbes:P) šokolaadi moka vahukoore ja kaneeliga ja piimašokolaadi. Tegelikult on mul isegi hea meel, et Eestis ei ole veel ühtegi Starbucksi – ma koliks sinna sisse. Tõesti kõige parem kohvi, mida ma oma elus joonud olen...

Sõdur, Berliini müür ja minu pooleliitrine Starbucksi kohv:)

Nagu näha, on sakslased säilitanud huumorimeele. Silt müüri lähedalt kuskilt mingi muuseumi juurest.

Teine oli Saksamaa seni kõige põnevam vaatamisväärsus – päris elus Bugatti Veyron!!! :D:D:D Oli Bentley’de poes, müügil. Öösinise ja veripunase kombinatsioon. Punase sisuga. Põhiline turistiatraktsioon. Ma lubasin Sõduril isegi endast auto kõrval pilti teha, üldiselt ma ei ole eriti hea meelega pildi peal. Saan kunagi panna Fbsse pildi „mina ja minu Veyron“:D

FBs on see pilt nüüd tükk aega üleval olnud:)

Käisime ka paaris gooti-poes, otsin ise mõnda asja ja Leilale tahtsin kingitust osta. Ikka ongi nii, et gootipoed ongi kõik samasugune puhas jura, nagu Drakula Tartus oli. Selliste hindade eest ma ei ole nõus selliseid materjale ostma. Kui Seelik maksab 150€, siis ma tahaks, et see oleks tehtud Itaalia sametist ja pitsist, mitte mööblisametist ja kardinatüllist:S Ja õmmeldud ikka korralikult, mitte nii, et kui hargnevast niidist kinni võtad (ja neid on ühe seeliku küljes palju), siis hargneb kogu kupatus üles. Väga pettumustvalmistav oli ja seelik jäi kingituseks ostmata:( Anna andeks, Leila, need asjad tõesti ei ole seda raha väärt ja nende vastupidavuse aeg on ääretult üürike. Jõudsin järeldusele, et kui ikka tahta korralik goot olla, tuleb endale riided eritellimusel teha lasta. Minu keskaegne ballikleit läks vähem maksma kui gootipoe mööbliriidest ja kardinatüllist kleidid ja no tõesti, kvaliteeti, istumist ja väljanägemist ei anna võrrelda... Ostsin natuke ninni-nänni ja kõik.

Ah jaa – mu telefonil sai eile aku tühjaks. Kes tahab arvata, kas ma laadija unustasin maha või mitte?

Käisime söömas ostukeskuses ja kui Sõdur otsustas järgida meie klassikalist „midagi rasvast ja friikad peavad kindlasti olema“ ja võttis mingist Türklaste kohast currywursti ja friikad, siis minul oli nii suur puuviljavaegus, et läksin tervisliku toidu putka juurde, võtsin suure värske salati, suure puuviljasalati ja värskelt pressitud mahlast smuuti. Lihtsalt uskumatult hea oli! Teinekordki.

10.07 – Saksamaa (Wolfsburg (Autostadt), Berliin)

2011-07-10T22:01:00.002+03:00

Näe, issi - sugulane. Golf.

Hommikul siis kohe Autostadti. On selline hiiglaslik kompleks, kus on palju autosid:D Lubati, et ringkäik võtab oma 6-7h. Noh, jah. Peale kahte tundi olime kõik vaatamisväärse ära vaadanud ja läksime linnapeale poodidesse. Oli päris suur pettumus. Volkswageni müügikeskus põhimõtteliselt lõppkokkuvõttes:( Autode ajalugu demonstreeriv näitus oli väga ilus, saime kõvasti legendaarsete autode pilte ja nägime väga ilusaid masinaid. Ja purskkaevude show muusika saatel oli vägev. Muu oli kõik VW reklaam... Lambo paviljon oli tõline jura, nii nõmedat esitlust ma pole enne näinud, ja nad ise nimetavad seda veel showks... Muud margid, mida eksponeeriti või millel seal paviljon on, on lihtsalt igavad. Käisime siis kalliste margimärkide outlet poodides –totaalne jama, mitte midagi ei olnud ja hinnad võtavad hinge kinni. Ära tulema hakates sattusime kogemata purskkaevude showle ja see oligi tuuri tipphetk.

Jah, need on Swarowsky kristallid. Jah, see on Hitler-mobil. Põrnikas iseenesest on juba üks päris jube asi, see oli ikka horrendes:D

Ei, SEE ei ole Põrnikas. See on Porche. Tunduvalt vanem kui esimesed Põrnikad. Et siis kes kust inspiratsiooni on saanud, eksole.

Ja väike huumorinurk ka jälle - pildil oleva asjakese nimi on tõepoolest Messerschmitt:D

Kehitasime õlgu, käisime söömas ja sõitsime Berliini ära. Hotell on meil siin vägev, Holiday Inn kesklinnas, kõik on olemas, kõik on jalutuskäigu kaugusel ja varajase bronni tõttu suht odav. Puhkame, magame, peseme, käime netis ja siis tutvume Berliiniga. Homme poed ja ehitised, ülehomme muuseumid (sest need on esmaspäeviti kinni), kolmapäeval vaatame veel ringi ja siis edasi.

---

Märkusi, sest on korraks aega arvuti taga istuda ja mõned mõtted kirja panna.

*Igal pool on jalgrattateed, igas linnas ja igal pool. Jalgratturid on hullud Euroopas, nii Rootsis kui Taanis kui Saksamaal, neid ei huvita mitte miski – jalakäijatest sõidetakse üle, autodele sõidetakse ette, valgusfoorid ei tähenda midagi. Ma ei usu, et Eesti ühiskond oleks valmis jalgrattateedeks igal pool linnades.

*Koerad. KÕIK koerad kuulavad sõna. Koerad on rihmast lahti ja käivad omaniku kõrval, mitte kellelgi ei tule pähegi kedagi hammustada, keegi ei haugu, kutsumise peale läheb koer alati omaniku juurde ja mitte kellelgi ei tule pähegi lahtisi koeri karta. Sest koertel ei tule pähegi agressiivne olla. Lihtsalt uskumatult mõnus. Kuna küll Eestis nii kaugele jõutakse?

Teine asi on, et tõukoeri näeb väga vähe ja needki on kõik näitustel nähtavatest sama tõu esindajatest ikka VÄGA erinevad. Esiteks muidugi ei ole me üldse nii palju koeri trehvanudki, aga teiseks kindlasti on puppiemillerite tegevus – toodetakse kutsikaid, kes on mingi tõu moodi ja teadmatu rahvamass vahet ei tee, paberid on mingi luksuskaup ja eliitklubi ja kellele neid ikka vaja on. Kahju.

*Inimesed on kõik sõbralikud. Naeratavad, kui otsa vaatad, ütlevad tere, kui mööda lased, öeldakse tere. Isegi jalgratturid, kes millestki ei hooli, naeratavad ja ütlevad aitäh, kui nad mööda lased või tee pealt eest kobid. Koeraomanikud on eriti sõbralikud, vaatavad alati otsa ja naeratavad. Eestist ikka VÄGA erinev. Endal on ka kohe palju parem tuju ja pisiasjad ei häiri nii palju, stressi on vähem ja tahaks ise ka võõrastele inimestele naeratada. Ellusuhtumine on täiesti teistmoodi. Liikluses ilmneb see ka, kõik on tähelepanelikud ja viisakad, kiirteel lastakse sind vahele veel enne kui suunatule sisse jõuad panna, pelgalt mõtte peale juba. Keegi ei pahanda, kui oled turist ja ei tea, mida teed, juhendatakse ja näidatakse, mida teha.

*Kõige olulisem asi – Williamile meeldivad Saksa kiirteed:D Eile juba kadus veateade ära ja avariirežiimi ei olnud, sõitis nagu muiste ja kiirendas isegi mäest üles minnes ja haldas kogu oma hobujõude. Liiga palju ei julgenud litsuda, aga 170 juures mootor nurrus lausa. Berliinis oli enne hotelli jõudmist vaja mingi 20minutit linnaliikluses kulgeda ja siis tuli jälle veateade ette. Ju siis kõrgete pöörete juures EGR klapp töötab ja linnas on jälle aeglaselt jorutamine ja talle ei meeldi. Kiirteel on nagu teine auto kohe, tagumiku all on tunda, et masin on elus:)

*Kiirteeummikud on naljakad asjad, oleme neid kaks nüüdseks üle elanud – kilomeetrite kaupa seisvaid või nihkuvaid autosid, näiliselt ilma põhjuseta tekivad need seisakud. Samas keegi ei närvitse, ei tõmble, et karju, ei ürita läbi pressida. Inimesed võtavad rahulikult, kulgevad selle kiirusega, millega saab, ja tasapisi edasi nihkudes lahtub tropp ühel hetkel lihtsalt ära. On küll ummikud, aga suhteliselt stressivaba situatsioon. Eesti ei ole ka kiirteede jaoks valmis:D

09.07 – Saksamaa (Hannover, Nienhagen (vmt, mingi suvaline küla kuskil keset põlde ja metsi))

2011-07-10T22:00:00.003+03:00

Hommikul olime avamisajaks (10) Sea Worldis. Väga äge mereloomaaed väga väikese territooriumi peale ära mahutatud – igasugused kooslused erinevatest kliimavöönditest, haid ja raid ja kilpkonnad ja merihobukesed ja muu põnev. Moreen poseeris ja Otti the Octopus oli äge, ennustab neil naiste jalka tulemusi seal, ullult uudishimulik loom. Natuke oli kahju osadest loomadest, troopilise laguuni omadest näiteks – natuke liiga palju oli neid ühes väikeses akvaariumis/basseinis. Eks nad paljunevad ka pidevalt ja kui kuskile eest ära anda ei ole, siis ongi liiga tihe asustus. Piraajad olid kõik alahambumusega ja no nii laisku kalu ma pole enne näinud. Oleks hirmsasti tahtnud kellegi sinna nende akvaariumisse ära veristada ja vaadata, kuidas neil vere lõhna peale elu sisse tuleb. Suveniiripood oli pea samasuur vaatamisväärsus kui veepark ise. Igast asukast oli suurte silmadega pehme karvane versioon:D Oleks nii tahtnud Elsale kingitust tuua sealt, talle lähevad peale need Jaapani multikate stiilis eelien loomad, aga kahjuks ei olnud nii palju raha kaasas, jätsime targu suuremad summad autosse, et mul ei tuleks pähe suveniiripoodides hulluda (nagu ma tankimuuseumis tegin:D).

See tüüp käis ja poseeris meile püüdlikult.

Päeva peasündmus oli siis mingis idüllilises rohelusse mattunud külakeses keset kolletavaid põlde ja sirgetes ridades kasvavaid puid, valgete majade ja punaste katustega. Sõime nukumuuseumi kohvikus jäätist ja vaatasime, kuidas 17 politseibussi ümber küla patrullib ja üleolekut näitab ja kuidas erinevad paljast pealage hindavate subkultuuride esindajad igast suunast kokku hakkavad voolama. Enamus juba enne kohale jõudmist väga purjus. Mõtlesime, et päris kahju kohe selle külakese elanikest. Seal oli algamas 5. Nienhageni festival. Mis põhimõtteliselt on Kategorie C kontsert pluss paar soojendusesinejat. Hull varjamine käib KC kontsertitega, antakse teada ainult esinemiskoha nimi, mitte aadressi ega kellaaega. Pileti peal on esinejad ja Nienhagen Festival ja kõik. Me igaks juhuks jõudsime juba pool kolm sinna külla, sest sama nimega kohti on Saksamaal mitu ja kui oleks tundunud, et see on ikka väga vale küla, oleks olnud aega järgmisesse sõita. Selleks ajaks olid pooled politseiautod juba kohal ja patrullisid, niiet kogu see varjamine ja saladuseloor on puhtalt müstika loomiseks ja endale aura loomiseks. Et saaks märtrit mängida ja kuulutada, kuidas politsei neid taga kiusab ja nad ei saa isegi laivide kohta ja aega teada anda. Mida see politsei teeb siis, kui pileti peal kirjas on, kuna ja kus kohal olla? Paneb puhuma. Kuradit siis peab jooma nii palju ja rooli ronima. Telkimisplats on kõrval, maga välja. Ei saa ma aru mõnede subkultuuridega kaasnevast kultuuritusest. Peab jooma ja laaberdama ja karjuma, et kõik politseinikud on värdjad ja kiusavad vaeseid natse, kes on mässumeelsuse viimane kants ja astuvad vastu ühtlustamisele. Samas ollakse siin vähemalt nii poolkõvad, et isegi kätt ei julgeta tõsta, täis olles ka mitte, ikka kas käsi rusikas või mõlemad käed üleval vmt. Eesti skinnidel on selles mõttes vähemalt mune. Et nad julgevad päriselt ka mässata ja oma vaadete eest seista. Mitte ei ole nii arad, et väike jaoskonda kutsumine hirmutab juba pissi püksi. Kui ei ole mune, ole pintsaklipslane ja ära kurat lehvita oma maailmavaadet. Tark nats seda ongi, ei aja pead paljaks ja ei kanna trakse ja ei tätoveeri haakristi üle terve rinna. Skinnidel on ikka välimik olulisem kui sisu. Vaevalt, et suurem osa neist isegi teab, mida nad esindavad ja mida nende „maailmavaade“ kujutab endast. Joomine on oluline ja riided on olulised. Eks on vaja vabandust luuser olemisele ja maailmavaateline tagakiusamine annab selleks hea võimaluse.

William politsei eest ära peidetud:D

Soojendusbändid ei tõmmanud alguses publikut väga käima. Vähese õlle viga - alguse asi.

Ühe soojendusbändi kitarrist. Ma kahtlustan, et Sõduril on Saksamaal kaksikvend, kellest ta midagi ei tea. Veidi kriipi oli:D

See pilt on tegelikult minu taga oleva maisipõllu kaugema sera ääres ühtlases tihedas reas seisvatest politseinikest;)

Pidu hakkab käima minema.

Pidu käib.

Ühesõnaga. KC seltskond teeb kurvaks. Aga muusika on sitaks kõva. Leidsime kontserdipaiga kogunevate masside järgi üles. Esimene soojendusbänd oli nõme, teine oli OK, pop ka, lauldi kaasa isegi. KC tuli peale ikka suht hilja, suurem osa publikut ei olnud enam võimeline isegi kaasa elama, mistõttu ei tekkinud seda sünergiat publiku ja bändi vahel, mida ootasin. Pigem oli see olemas teise soojendusesineja ajal. Hannes mõnitas publikut, mille see oli ära teeninud, ja oma bändikaaslasi, mide need ei olnud ära teeninud. Kitarristil oli sünna, niiet tema sai eriti vatti. See ei ole nummi. Üldse kohe mitte. Mulle ei meeldi, kui grupi liider valitseb teisi maha tehes, eriti veel avalikult. Not nice. Aga muusika oli hea, laulda Hannes seekord oskas ja selleks ju tuldud sai :) Ostsin endale valge KC pusa, mis on väga ilus. Ja Sõdur ostis omale salli. Kummalisel kombel lubati lärmata südaööni, arvasime, et hiljemalt 11 kästakse pakid kokku panna ja politsei lõikab juhtmed läbi. Aga ei, politsei seisis üle põllu aia taga ja vaatas ainult, kiirabi korjas vigasaanud kokku ja lappis ära ja kedagi ei viidud isegi minema (kes on kunagi OI või RAC või isegi hard core laivi näinud, teab, millest vigastused tekivad...). Meie läksime viimase laulu poole pealt ära, niiet jõudsime enne suuremat troppi minema ja politsei ei tundnud üldse huvi meie vastu, lihtsalt lehvitasid. Väga tore seltskond, erinevalt publikumist:D Aga kontsertiga jäin rahule, oli suht see, mida ootasime.

Magasime mingis väikses parklas kiirtee ääres, kus ei olnud poodi ega bensukat ega midagi, ainult WC ja parkla. See oli küll suht kodune, prahti täis ja kusehais ja WC oli peldik. Aga magamiseks kõlbas, süüa tegema ei hakanud ja hommikul sõitsime ka linna sööma.

08.07 – Saksamaa (Münster ja Hannover)

2011-07-10T21:59:00.004+03:00

Hotelli hommikusöök oli vägev. Käisin duši all, isegi föön oli hotellis olemas, oskavad ka ikka kõige peale mõelda. Neti eest raha check outis ei võetud :) Sõitsime Münsterisse Tankimuuseumi. Sellest ei saa rääkida, seda peab nägema:P Kui pildid kunagi arvutisse saan, panen üles. VÄGA äge koht, nägin legende ja sain oma käega katsuda. Sisse sai küll ainult ühte pisikesse tankikesse, mis seisis õues vihma käes lahtise luugiga, niiet võib ette kujutada, et valgete pükste ja beeži jakiga oli sinna üsna keeruline ronida:D Aga sain ikka ronitud, oleks tahtnud suurematesse ka. Nii-nii palju põnevaid asju ainult 3.50€ eest, täiesti uskumatu koht. Ostsime nänni ka kohe, oleks veel rohkem ostnud, aga jube kallis oli:D

Sõdur suurte tankide majas.

Teen tutvust.

The worlds best tank;)

Keegi pargib seal oma jalgratast, ämber on õli kogumiseks:D

Sellised ma toon Eestisse;)

Sellesse tohtis sisse ronida...

...niiet seda ma ka tegin:D

Muuseumis oli ka marssalikepike:D

Teine peatus oli Hannover, kust saime n-vbl S.’i eksnaise käest KC piletid homseks. Käisime jalutasime lossipargis ja botaanikaaias ka – no on ikka aiad siin:D Väga ilus, ka peab pilte nägema, lihtsalt imeline maastikuarhitektuur. Homme käime veel akvaariumis ka, mis sama kompleksi juures on, see pandi kell viis kinni juba ja ei jõudnud täna.

Üks väike osa lossiparki. Pange tähele kraanat - meie kaaslast kogu pika reisi vältel:D

Teine osa pargist.

Veel üks osa pargist, taas juhin tähelepanu kraanale.

Üks purskkaev pargis.

Aias sees olid omakorda väiksemad aiad, igalühel oma teema - osadel ajastu, osadel piirkond, osadel mustrid jne. See oli Päikeseaed või midagi sellist:)

Magame truckstopis, vägevad WCd on siin, kui püsti tõused, siis peseb ise prill-laua puhtaks:D Sõin USA ühe toidukorra vegie paki ära, väga hea oli, aga jubedalt paneb kõhu valutama. Totaalne ulme, kuidas toiduvalmistamine tänapäeval käib. Valad kilekotti 2cm vett, paned teise kotiga toidu sinna sisse ja ootad 10 minutit, keevkuum toit valmis. Teise kilekotiga saab siis samasse kotikesse vee keema panna. Ei mingit lõket, puha keemia kõik. Äge:D

07.07 – Saksamaa (Hamburg)

2011-07-08T00:05:00.001+03:00

Muusikakool.

Telgis magada väga ei saanud, öösel oli hull sadu ja kartsin, et telk hakkab läbi laskma. Siiski ei hakanud, hoolimata sellest, et olime selle täiesti valesti kokku pannud:D Hull linnukoor oli ka, isegi kõrvatroppidest kostis läbi. Aga päris magamata ka ei ole, ikka enam-vähem puhkas välja. Hommikusöögi tegime priimuse peal, kohvi ka, pakkisime ennast kokku ja sõitsime asju vaatama.

Bismarck’i muuseum ja mausoleum olid esimesena päevakavas. Päris informatiivne, arvestades, et mul polnud enne aimugi, kes kurat see Otto von Bismarck on, peale selle, et tema järgi oli äge laev nime saanud:D Muljetavaldav tüüp. Pärast läksime Dönitz’i hauda otsima, aga ei leidnud. Võibolla on mõni muu samanimeline linnake kuskil mujal, aga võibolla lihtsalt ei leidnud. Polnud kellegi käest küsida ka, selline pisike metsakalmistu mittemidagiütlevas külakeses. Aga ilus ja stiilne, puud ja mets ja maitsekad hauad ja ei mingeid kunstlilli jne. Ilus.

Seal puhkab perekond Bismarck.

Edasi liikusime Hamburgi hotelli ära, tegime check in’i ja läksime linnapeale. Hotelli parkla leidmine oli totaalne seiklus, seisime keset kõnniteed lõpuks autoga politseiauto kõrval ja Sõdur läks otsis hotelli üles, et küsida, kus kurat neil see privaatparkimine on siis. Politseid üldse ei huvitanud, et mingi suur must tumedate klaasidega auto seisab kesklinnas keset kõnniteed:D Hotell on Reeperbahnel, jalutasime kesklinna vaatamisväärsusi kaema. Vene allveelaeva vaatamise eest taheti 9€, pildistamise eest 1€ ja saksakeelse giidiga tuuri eest veel 4€ nägu. Ilma giidita pooltesse kohtadesse ei lubatud. Otsustasime loobuda. Käisime hoopis väga ägeda purjeka peal (Rickmer Rickmers), klaasist liftiga maailma kõige kõrgemas purukspommitatud kirikutornis (klaasist liftis tundus vähemalt maailma kõige kõrgem), vanalinnas, raekojas, poole km pikkuses tunnelis jõe all jne. Nagu turistid ikka. Kaubanduskeskuses ka, ostsin sada pluusi ja kleidi endale. Kingi ei leidnud. Lõunat sõime Mäkis, mis asus sexshopi ja pornokino vahel ja õhtusöögiks võtsime hotelli kõrvalt maailma kõige paremat fish’n’chipsi. Hea, et me nii palju kõnnime, muidu võiks meie toidueelistuse juures selle reisiga päris palju kilosid juurde võtta:D

Sellesse paati pääsemise eest kasseeritakse 9€ nägu.

Sellesse paati pääsemise eest kasseeriti vist paar euri.

Ja selle eest sai ka rooli hoida;)

Sinna üles sai klaasliftiga.

Seal elavad sellised loomad. See on minu Schulder-Drache sugulane, ma arvan.

Hotellis selgub, et igast asjad on tasulised, mis netis tasuta välja on reklaamitud, näiteks internet. Püüan seni kirja pandu siis selle 9€ eest üles panna, mis U-434 juures sai kokku hoitud ja nüüd neti eest ära makstud:D

Note for future: ostame kunagi kindlasti karavani ja näitame eurooplastele, et nad ei oska ikka üldse puhata nende asjadega.

06.07 – Saksamaa (Kiel)

2011-07-08T00:03:00.001+03:00

Lõunast jõudsime juba Saksamaale. Üritasime piiril tax-free poest odavaid limonaade teepeale kaasa osta, aga tädi, kes rääkis ainult taani keelt ja väga veidra aktsendiga saksa keelt, millest ma sain vähem aru kui taani keelest, üritas meile selgeks teha, et kui me skandinaavlased ei ole, siis me sealt osta ei saa. No ma ei tea. Multikulti pidi Saksamaal küll surnud olema, aga see on ikka veidi naeruväärne juba. Küllap üritas ta meile midagi muud selgeks teha, ja ei saanud hakkama. Limonaadid jäid ostmata:(

Allveelaeva käisime vaatamas. Oli äge küll, aga kõige ägedamasse kohta – „katusele“ - ei lastud. Pettumus. Tegin Sõdurist allveelaevas pilti (tema kõrval näevad kõik asjad välja nagu tegu oleks mudellaevaga) ja istusin pissihaisusel allveelaeva koiku madratsil. Ohvitseride madratsid olid nahaga kaetud. Madruste omad riidega. Hmmm?

Sõdur allveelaevas. Poiss lihtsalt tolgendas jalus.

Sõdur allveelaevas.

Kieli lähedal, sealsamas allveelaeva juures, oli suur mereväelaste memoriaal ka, palju ajalugu, mis siin lugejaid ei huvita niikuinii. Nii 70m kõrgusele ronisime trepist (ilmselgelt isegi koristaja ei tee seda kuigi tihti, ülejäänud turistid läksid kõik liftiga ja vaatasid meid nagu lollakaid [seda juhtub juba praegu tihti]), alla sundis Madis mind liftiga sõitma, sest parkimise aeg hakkas läbi saama ja tasse oli ka vaja osta veel. Not fun:( Trepid ruuulz.

Allveelaev.

Torn.

Allveelaev ja torn.

Allveelaev tornist vaadatuna:D Torni ronimine oli fun.

Kiel oli veider. Klassitsism meets postpostmodernism. Veider. Ehitatakse ka igal pool alates Rootsist juba. Masu aeg, ehituse hinnad langenud, rikkad riigid saavad ehitada vist, kellel raha tagavaraks hoitud. Saime punase mingi hoiatussildi kojamehe vahele, sest parkisime vanalinna tasulisel alal parkimispiletiga. Mingid imelikud. Võibolla nad ei näinud piletit, sest see oli juhi poole peal. Euroopa ju, kui õiges kohas ei ole asi, siis seda ei ole olemas, isegi kui see on 2cm õigest kohast. Võibolla ei ole samas ka üldse kuri sedel, ega aru ju ei saa, puha seadusetähe tsiteerimine, kõik sõnad on 5 sõnast koosnevad monstrumid.

Saksamaa on seni veider olnud. Skandinaavias on puhas ja korras ja kõik on hooldatud ja ilus ja sõbralik ja kodune. Saksamaal on natuke rohkem Eesti moodi – prügi tee ääres, veidi räämas majad, võssa kasvanud teeääred jne. Palju murjaneid on. Ja iga teine auto on Smart. Igal kolmandal autol on kristlaste kala ka. Saksamaa ei peaks nagu väga usklik olema. Veider mulje esimesest päevast ühesõnaga.

Ööbimine on kämpingus, inglise keelt ei räägita, pered on oma vagunelamutega puhkamas, selline Paldiski Tuule B&B järgu koht – odav, aga midagi ei saa ka oma raha eest:D Telgi püstitamine on veits kõrgem matemaatika. Madis suutis osta telgi, mis on hea suur, aga no tõesti, kolme minutiga seda püsti ei pane:D Vihmas vist ei pane üldse. Vihma tuli täna kiirteel nii, et mitte midagi ei näinud. Ma korra olen eelmise aasta suure suvetormi ajal sellist raju näinud, ikka võimas. Välku lõi ja müristas ka. Mõned parkisid ennast teeäärde ära, liiga hirmus oli. Kiirtee ääres:D Meie sõitsime rahulikult ja ei olnud hullu, 130km/h on palju, aga sajaga saab ilusti sõita, kui järske liigutusi ei tee. Pärast oli ilus vikerkaar. Nummi.

Meie natuke kõpakas telk sai peale pikka pusimist püsti.

05.07 – Taani

2011-07-08T00:02:00.001+03:00

Hommikul sõit Taani. Sillad on sitaks kallid, aga ägedad. Sjellandil ei näinud uputust, inimesed olevat veel eelmisel õhtul 4h ummikutes istunud, sest Kopenhaagen uputas, surnud rottide pildid ajalehtedes jne. Me oleks ära uppunud. Hea, et hommikul otsustasime minna ja öö Rootsis veeta.

Margareta kenneltüdrukul oli vaba hommik, niiet tal ei olnud meie jaoks enne lõunat aega. Käisime ajaviitmise mõttes Kolding Storcenter’is. Nüüd ei tundunud üldse nii suur, kui kunagi. Ei oleks enam ära eksinud isegi ega midagi. Bilka on ikka äge, aga nüüd lihtsalt nagu väga suur Prisma. Toona oli ikka midagi ennekuulmatut:D

Stepping. Palju toredaid mälestusi, isegi mõned koerad on veel samad. Morbess kennelist on järel kaks koera:D Margaretal on ka neid vaid 25 kanti järgi, basseteid vähem kui cavaliere. Palju oli sama, veel rohkem väga teistmoodi. Hulk kutsikaid hetkel, niiet põnev. Põnevad koerad ka. Väga-väga tore oli üle seitsme aasta (jah, tõesti on nii palju aega juba möödas!) Margaretat ja Peri näha:) Margareta tegi meile korraliku õhtusöögi ka ja hommikusööki sõime veel teepeal lõunaks ja õhtul kämpingus ka:D

04.08 – Rootsi

2011-07-08T00:00:00.001+03:00

Killuke Rootsit kajutiaknast. Seal elaks küll:)

Laevas magamine on maailma parim üldse. Ma tahan endale laeva. Pole vist sõna otseses mõttes mitte kunagi nii hästi maganud. Oleks tahtnud päeva veel otsa magada, aga kahjuks visati laevast välja kell 11 kohaliku aja järgi. Õhtul vaatasime oma kajuti aknast merre loojuvat päikest. Hommikul unistasime saarte vahel laveerides neist majadest seal merekaldal . Imeilus. Sõit oli super, sellisel kujul võib reisida küll:)

Sõdur meie kajuti voodil lebotamas:)

Laevas on kajutis WC ja dušš. How cool is that!:)

Stok ei olnud enam nii super. Kaks ja pool tundi üritasime liiklusesse pääseda, elu suurim ummik, selliseid Eestis ikka ei näe. Keegi ei olnud vaevaks võtnud liiklust reguleerida ka, laeva pealt maha sai mingisse imepisikesse tänavasse, kus tuli järjest mitmel pöörangul kõigile teed anda, isegi foore ei olnud. Jalgratturitele siin liikluseeskirjad ei kehti. Jalakäijad üldse ei vaata, kas autot tuleb või mitte jne. Autojuhid on viisakad ja tsiviliseeritud, aga muud liiklejad samsugused mühakad nagu Eestis. KÕIK on linnas üles kaevatud ja mastaapsed ehitused käivad igal pool, kaasa arvatud kiirteedel. Plaanisime hiljemalt 12ks ühte kaubanduskeskusse jõuda, kus hommikust süüa, aga jõudsime sinna peale kahte. Hiline hommikusöök Burger Kingis:P

BK on kõvasti parem kui Mäk, burks oli päris juustuga, mitte selle tumekollase sulanud asjaga ja suur ja hea ja friikad olid krussis:D Äge. Hinnad võtavad silmad krõlli. Või noh, nende jaoks on normaalne, nende palgad on vastavad. Eesti palgaga siin poes ei käi ja söömas veel vähem . Lennundusmuuseumisse sõitsime ära, aias oli 4 lennukit, hoone oli ise nii väike, et ei hakanud 100EEKiseid pileteid ostma, et sisse minna – sinna füüsiliselt ei mahu rohkem lennukeid:D Püüame kiiresti Rootsist läbi ära sõita, ööbime kuskil enne Kopenhaagenit ja hommikul siis ühe jutiga Steppingisse.

Rõve peavalu ja on HRList saadud puugi koht on punane ja sügeleb meeletult. Ei oleks tore praegu puugihaigust saada:S Pea- ja kaelavalu on küll väga kahtlane.

William sõidab kiirteedel küll. Tunneb ennast nagu kodus – iga teine auto on Volvo:P

Ööbimiskoht – trafikplats ca 50km enne Malmöt, oli pood ja WC ja dušš ja rekkad ja parkla. Magasime autos, täitsa ok oli kõrvatroppidega. Trafikplatsid on umbes iga poole tunni tagant ja väga asjalikud asjad kiirteel. Teisel pool teed oli Burger King, aga teisel pool teed kiirteel on sama hea kui et ei ole olemasL Kui interneti teel saaks edasi anda maitseid, ma postitaks siia selle trafikplatsi poe kohvi maitse. Kõige jubedam asi, mida ma oma elus üldse maitsnud olen. ÜLDSE.

Esimene ööbimiskoht võõrsil.

03.08 – Minek

2011-07-07T23:59:00.001+03:00

Äratus oli vara, tunne oli, nagu poleks üldse maganud. Pessu, asjad pakkida, asjad autosse, elamine korda. Süüa ei jõudnudki enne kui Tallinnas Mac’is. Mõned asjad oli vaja veel osta ja siis sadamasse ära. Baltic Queen on laev, pesa on 9. dekil (lihtrahvas ööbib allpool, oleme sviitidega samal korrusel, meist kõrgemal on jalutusdekk ja disko, kõik puha tänud n-vbl S.’ile – salute selle eest!),sõit kestab 16h, niiet mugav pesa kulub äraJ Kõik on olemas – suur voodi, vannituba-WC, telekas, kapid – nagu hotellis. Söökide hinnad on nagu kvantfüüsika – nii suuri numbreid ei ole olemas lihtsalt. Ostsime poest asju ja võtsime Macist õhtusöögi kaasa, hommikul tuleb kannatada ilmselt mahasaamiseni:D Lagritsat ostsime terve kotitäie. Ma sain lõpuks neid lagritsapiipe!!!!! 20 aastat olen tahtnud ja otsinud ja pole kuskil näinud, nüüd on olemas:) Rohkem polegi õnneks vaja.

Postimehe horoskoop tulevaks nädalaks mulle ja Sõdurile:

„Väga hea aeg alustamaks täiesti uue ala õppimist. Oled uudishimulik, naudid vestlemist inimestega, kelle maailm sinu omast erineb, tahad nende teadmistest midagi õppida. Tunned rõõmu ka reisimisest, tahad avastada paiku, kus sa kunagi varem käinud pole. Eriti õnnelik oled, kui sind saadab su teel armastatud inimene.“

Ega rohkem ei olegi öelda ju;)

Purjetame loojangusse ja seiklus algab:)